Kirjutasin alltoodud essee 24. mail 2005. aastal. Kõhklesin pikalt, kas antud tekstil ka tänapäeva lugejaile, kolm ja pool aastat hiljem, midagi öelda on...
Otsustasin aga siiski peaaegu kogu essee siinjuures avaldada (tehtud on vaid paar väikest vormilis-stiililist õgvendust), et praegused reformide kavandajad tunnetaksid neid põhimõtteid, mis KAVO-protsessis mul meeles mõlkusid.
Eesti riikliku looduskaitse haldussüsteemi loomisest möödub tänavu 70 aastat – 26. aprillil 1935 asutati Riigiparkide Valitsus ja 11. detsembril 1935 võeti vastu esimene Looduskaitse seadus. Ajalisest vaatenurgast lähtudes on sümboolne, et oleme 2005. aastal jõudnud haldussüsteemi arengus uue etapi künnisele ja loome esmakordselt meie looduskaitseajaloos kogu looduskaitsevaldkonda ja kogu riiki hõlmavat looduskaitseasutust.
Meie tänases uuendusprotsessis on eriti oluline astuda julgelt edasi, samas unustamata möödanikku ning aja jooksul kogunenud tarkust ja kogemusi. Lisaks ajale on looduskaitse haldusprotsessis olemas ka ruumiline mõõde: looduskaitse on 95-aastase ajaloo jooksul (alates esimese Eesti kaitseala loomisest Vaika saartel) muutunud haruldaste üksikobjektide ja pisikeste alade kaitsjast terviklike ökosüsteemide ning „tavaliste“ ja igapäevaste koosluste kaitsjaks. Enamgi veel, nüüd räägime juba looduskaitsest väljaspool kaitsealasid ning loome üleeuroopalisi looduskaitsevõrgustikke rahvusvahelises koostöös lähemate ja kaugemate naabritega. Kõik see seab uue looduskaitseasutuse ette mitmekülgseid ning uudseid ülesandeid ja väljakutseid.
Siinjuures võib kindlasti ka küsida, et miks me vajame muudatusi looduskaitsehalduses, sest meil on olemas 1950ndate aastate lõpus aluse saanud looduskaitsehalduse mudel, mida on täiendatud pea igal järgneval aastakümnel vastavalt vajadustele ning samuti on meil välja arendatud mitmekülgne kaitsealade (looduskaitsealade, rahvuspargid ja maastikukaitsealad/looduspargid) võrgustik, millele lisandub lähiajal terve rida hoiualasid? Vastus sellele küsimusele aga tulenebki otseselt viimatikirjeldatust – olemasolevatele kaitsealadele lisandub mitmeid uusi ning kõiki neid tuleb kaitsta ja arendada kaasaegsel tasemel. See on meie looduskaitsehalduse ees olevatest väljakutsetest suurim – integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent). Sealjuures tuleb tagada kõigi nende alade vastavus üleeuroopalistele põhimõtetele ning arendada ka meie omi looduskaitsetraditsioone ning parimat praktikat, mis kogunenud pea saja aasta jooksul. Eelöeldud integratsiooni vajame aga mitte lihtsalt direktiivide täitmiseks, vaid esmajoones meie looduskaitse ja selle traditsioonide edendamiseks.
Samal ajal aga ei tohi unustada ajatut väljakutset, või õigemini missiooni, mis kõikjal looduskaitsjate ees seisab - tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas. Seda nii globaalprotsesse silmas pidades (kliimamuutused ja sellega kaasnevad mõjud, võõrliigid jms.) kui ka meie omamaiseid ebakohti elimineerides (ehitamine ja kinnisvaraarendus [eriti randades], metsade kaitsmine, poollooduslike koosluste kaitsmine, Läänemere ja selle elustiku kaitsmine jms.).
Siinjuures tuleb leida ka parimaid omamaiseid praktikaid, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistelegi välja pakkuda. Olen kindel, et seegi pisikene väljakutse seisab meie ees. Tasub vast äramärkimist, et Soome Metsaameti (Metsähallitus) põhimõtteid oleme natukene isegi mõjutanudki – nimelt on viimasel aastakümnel mitmetes rahvusparkides hakatud looduskaitsele lisaks ka muinsuskaitsega tegelema (Seitseminen, Liesjärvi, Syöte jt.).
Meie olemasolev ja ka tulev looduskaitsevõrgustik, millega ka uus organisatsioon aktiivselt tegelema hakkab, ei koosne pelgalt vaid kaitsealadest, vaid ka parkidest, üksikobjektidest ja kaitsealustest liikidest. Kindlasti kujuneb omaette väljakutseks uue organisatsiooni arendamine tegeliku looduskaitse oskuskeskuseks, kust tulevikus nõustatakse nii metsaomanikke, omavalitsusi (muuhulgas omavalitsuste loodud kaitsealade haldamise osas) kui ka eraisikuid looduskaitse- ja planeerimisküsimustes.
Uue organisatsiooni loomis- ja arendamisprotsessis tuleb silmas pidada, et tegemist on kahe samaaegse protsessiga:
- looduskaitse arenguprotsessiga, ning
- kaitsealade haldamiseks loodava looduskaitseasutuse arenguprotsessiga.
Algusest peale pean oluliseks rõhutada, et looduskaitseasutus koos oma arenguga on looduskaitse ja selle arengu teenistuses. Ainult sel moel suudame lahendada väljakutseid ja tõsta meie looduskaitses mõtestatud ühise tegevuse taset.
Uue organisatsiooni arendamise ja tegevuse peamine märksõna on
koostöö. Ja seda kolmel tasandil:
- sisekoostöö
- väliskoostöö
- rahvusvaheline koostöö.
Mida ma nende sõnadega silmas pean?
Sisekoostöö – kõigi praegu tegutsevate kaitsealade looduskaitsetöötajate kogemuste ja teadmiste kasutamine kõige paremal moel uue organisatsiooni ülesehitamisel, sest organisatsiooni peamine ressurss on teadmised ja informatsioon.. Üks teetähis sisekoostöö edendamiseks on põhimõte, et tsentraliseerida tuleb uues organisatsioonis vaid kõige hädavajalikumad tegevused. Kõik probleemid, mille lahendamisega saadakse hakkama kohtadel, tuleb ka seal lahendada. Neid tegevusi peab aga toetama kaasaegne tugiteenuste võrk (IT-lahendused ning tugiteenusi osutavad töötajad/struktuurid) ning kaasaegne paindlik omavahel seotud üksustega juhtimissüsteem (lisaks vertikaalse juhtimise komponentidele ka horisontaalne funktsionaalne juhtimissüsteem, mis üheskoos moodustavad teineteist täiendava horisontaalse suunitlusega maatriksjuhtimisvõrgustiku). Sarnasel moel tagatakse otsustustasandi viimine piisavalt kompetentsele tasandile, samas säilitades organisatsiooni terviklikkus. Siinjuures pole määravalt oluline, kas uus looduskaitseasutus toimib kohtadel uute moodustatavate piirkondade või hoopis olemasolevate kaitsealade administratsioonide baasil.
Arvestades looduskaitsetöö spetsiifikat ning üle riigi laiali asuvat töötajaskonda, on mõistlik luua võimalused kaugtööks.
Väliskoostöö – looduskaitseasutus ei toimi iseenesest vaakumis. Viimastel aastakümnetel on looduskaitse üha enam ja enam nihkunud ühiskonnaelu keskmesse, muutudes ühiskonnaga mitmel moel seotud valdkonnaks. Väliskoostöö partnerid on kõikvõimaliku looduskaitsega külgnevad asjalised – ministeeriumid, maakondade keskkonnateenistused, RMK, akadeemilised asutused ja isikud, kohalikud omavalitsused, VVO-d, mitmesugused huvirühmad ja rühmitused. Üha olulisemaks töövahendiks tegelikul looduse kaitsmisel on kujunenud erinevate tasandite planeeringud. Planeeringute looduskaitse teenistusse rakendamiseks on vaid üks võimalus – aktiivne koostöö kõigiga. Väliskoostöö on samuti asendamatu abivahend nii loodushariduse edendamiseks, loodusobjektide hooldamiseks kaitsmiseks jne. jne. Väliskoostöö hõlmab väga erinevaid vorme – institutsionaalsed suhted ning ühised andmebaasid erinevate asutustega (Keskkonnaministeerium, keskkonnateenistused, RMK, Muinsuskaitseamet, PRIA jt.), ühised projektid jne. jne.
Rahvusvaheline koostöö – tänapäeva looduskaitse on mõeldamatu piiriülese koostööta, seda eriti veel Euroopa Liidus. Rahvusvahelise koostööta on mõeldamatu Natura-võrgustiku ülesehitamine ning sarnane koostöö annab võimaluse ka oma häid kogemus naabritele välja pakkuda, realiseerimaks üht eespool mainitud väljakutset. Eraldi tuleb aga üles tõsta traditsioonilist Eesti-Soome looduskaitsekoostööd, koostööd Põhjamaadega (eriti Rootsi ja Taani) laiemalt, koostööd Saksamaa rahvusparkidega, piiriülest koostööd Lätiga ning tulevast naabruskoostööd Venemaaga. Tähelepanu alt ei tohi välja jääda suhted Ülemaailmse Looduskaitseliidu (IUCN) ja Föderatsiooniga Europarc (Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsioon).
Lõpptulemusena tekib dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne looduskaitseasutus.
Loomulikult ei kulge ühegi uue organisatsiooni loomine valutult, kuid võimaluse korral peab püüdma probleeme ette näha, neid vältida ja pehmendada. Loetlen siin üles neist peamised:
- olemasoleva looduskaitsekogemuse ja -spetsialistide uude organisatsiooni kaasamise ja integreerimise ebaõnnestumine – kõige suurem läbikukkumine, kuna tegemist on informatsiooni ja teadmiste kadumisega koos inimestega,
-- vältimiseks tuleb:
---- piisava põhjalikkusega sõnastada organisatsiooni visioon ning teed selle saavutamiseks,
---- selgitada võimalikult kiiresti personalivaliku kriteeriume ja üleminekuprotsesse, vältimaks praegustes looduskaitsetöötajates muutustega paratamatult kaasneva stressi kuhjumist,
---- kaasata juba algusest peale eri tasandite töötajaid organisatsiooni ülesehitusprotsessi.
- tugistruktuuride ebapiisav ülesehitamise (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu) – probleem pärsib katastroofiliselt uue üleriigilise organisatsiooni tõhusat ülesehitust,
-- vältimiseks tuleb:
---- tagada organisatsiooni ülesehituseks piisavad finantsvahendid,
---- tagada tugistruktuuri arendamine sünkroonselt kogu organisatsiooni arenguga.
-- arvesse tuleb võtta:
---- kaasaegne organisatsioon on pidevas muutustes (a la nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), mis nõuab algusest peale paindlike ja avatud lahenduste leidmist, mis ei pruugi maksumuselt olla kõige odavamad.
- töötajate uue motivatsioonisüsteemi ülesehitamise ebaõnnestumine (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu),
-- vältimiseks tuleb:
---- tagada töötajaile piisavalt motiveeriv põhipalk ning paindlik, looduskaitsetöö spetsiifikat arvestav, lisamotivatsioonisüsteem,
-- arvesse tuleb võtta:
---- organisatsioonis, mille peamine ressurss on informatsioon ja teadmised, tähendab kogenud töötaja lahkumine auku organisatsiooni „põhivaras“
- organisatsiooni kapseldumine iseendasse ning tegeliku koostöö kärbumine (stagnatsioon):
-- vältimiseks tuleb:
---- tagada pidev avatud ja arusaadav juhtimisprotsess,
---- luua töötajaile tõhus koolitussüsteem,
---- tagada dialoog Keskkonnaministeeriumi ning teiste asjalistega
- looduskaitseasutuse juhtkonna ja töötajate politiseerimine,
-- vältimiseks tuleb:
---- võimaldada organisatsiooni arendada ja kaadrit valida professionaalsetest oskustest lähtudes
Probleeme ja kitsaskohti, samuti „tõmblemist“ organisatsiooni arendamisel, aitab vältida konkreetse ja selge riigipoolse „lähteülesande“ seadmine looduskaitseasutuse ette. Pean siin silmas kahte protseduuri:
- Riigi looduskaitse arengukava (strateegia), mis sätestab üldise tegevusraamistiku, ja
- Igal aastal looduskaitseasutusele konkreetsete ülesannete seadmine Keskkonnaministeeriumi poolt (protsessi käigus hinnatakse ära ka möödunud aastaste ülesannete täitmine), mis loob muuhulgas aluse ka tulemusjuhtimise arendamisele uue organisatsiooni sees.
Lõpetuseks kordan lühidalt üle veel olulisemad väljakutsed:
- integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent),
- tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas,
- uue looduskaitseasutuse loomine ning arendamine looduskaitse oskuskeskuseks,
- parimate omamaiste praktikate leidmine, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistele välja pakkuda.
Kõige eelnimetatuga peab olulisel määral tegelema loodav looduskaitseasutus – kas põhitegijana või kaasalööjana.
Uue looduskaitseasutuse loomine on minu arvamust pidi täiesti uus samm edasi kaasaegselt tõhusa looduskaitse edendamisel. Maailma erinevate riikide praktika on kinnitanud, et ajakohase ning ühtse üleriikliku looduskaitse haldussüsteemiga riigid on suutnud tagada tõsiseltvõetaval tasemel looduse kaitse (näiteks Soome, Norra, Ameerika Ühendriigid). Eriti oluline on aga sellise üleriikliku asutuse olemasolu väikestes piiratud ressursiga riikides, sest just nimelt sellisel moel on saavutatud parim tulemus suhteliselt napivõitu rahalise ressursiga.
Just selliseks, nagu ma eelpool üldjoontes kirjeldasin, peakski kujundama loodava looduskaitseasutuse, mis on
dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne. Tahtsin siia lisada ka sõna „konservatiivne“, sest nii loodus- kui ka muinsuskaitse peavad sedagi olema, kuid siis mu sulg peatus äkki, sest:
- looduskaitse peab olema konservatiivne,
- looduskaitseasutus aga paindlik ja ajaga kaasas käiv!
Loomulikult seisab nii looduskaitse kui ka looduskaitseasutuse ees siinloetletust märgatavalt rohkem väljakutseid kui ka probleeme. Nõnda polegi käesoleva essee eesmärk lahti kirjutada kõiki protsesse ning kaardistada tegevusi ja mõtteid, mis looduskaitse ees seisavad ning looduskaitseasutuse juures arvesse võtta tuleb. Siin oli esitatud vaid läbilõige
minu jaoks olulisematest momentidest
käesoleval ajahetkel.
Igal juhul tuleb uue organisatsiooni loomisel kasutada neid kogemusi, mis aastakümnete jooksul Eesti looduskaitsesse on kogunenud, arvestada töid ja uurimisi, mis viimastel aastatel meil tehtud ning kiigata ka välismaiste kolleegide ja nende tegemiste poole. Sedamoodi on võimalik kujundada meie uus ning omalaadne looduskaitse haldussüsteem.
Tapal, 24.05.2005
Foto: Teet Koitjärv
Postitused
