Euroopa looduskaitse pühitseb täna suurt tähtpäeva - 100 aastat tagasi, 24. mail 1909, asutas Rootsi Riigipäev korraga 9 rahvusparki. Üheksa esimest rahvusparki Euroopas - Abisko, Ängsö, Garphyttan, Gotska Sandön, Hamra, Pieljekaise, Sånfjället, Sarek ja Stora Sjöfallet. Rootsis tähistatakse suurt sündmust täna Skanseni vabaõhumuuseumis Stockholmis kui ka mujal ning 9. septembril Strömstadi vallas, kus kuningas Carl XVI Gustaf avab Rootsi uusima, 29. rahvuspargi - Kosterhaveti.
Föderatsiooni Europarc eestvedamisel tähistati 24. mail Euroopa kaitsealade päeva esmakordselt kümme aastat tagasi - tõstmaks esile kaitsealade, sealhulgas rahvusparkide, tähtsust looduskaitses ning tuletamaks meelde üleeuroopalisi looduskaitsearenguid. Tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Noored - meie kaitsealade tulevik".
Kui möödunud aastal pidin Loodusaja ajaveebis 24. mail kurvalt tõdema, et Euroopa kaitsealade päeva Eestis keegi suurt ei tähista, siis käesoleval aastal on tunda muutusi. Keskkonnaamet ja Keskkonnaameti regioonid on juba varakult teada andnud mitmetest üritustest, mis muuhulgas Euroopa kaitsealade päeva tähistamiseks on mõeldud.
Head Euroopa kaitsealade päeva!
Lingid:
Uudised
24. mai 2009
Euroopa kaitsealade päev - 24. mai
20. jaan 2009
Kaitsealade kategooriad
Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.
Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).
Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.
Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.
Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).
Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.