Ajakirja Eesti Loodus värske number (5/2008) tõstatab artikliteseerias Õlireostus: mis mõttega linde pesta? minu meelest üliolulise probleemideringi loomakaitse ja looduskaitse vahelisest piirist.
Õiguslik taust
Õiguslikult on kõik justkui selge - loomakaitseseadus räägib üldjuhul lemmik- ja põllumajandusloomadest, samuti inimese tegevusest või tegevusetusest sündinud ohtudest neile. Lisaks on selle seaduse justkui väga selgesõnaline säte (§ 1 lg 2):
vabalt looduses elavate loomade kaitset reguleeritakse lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadusega.
Kui vaid seda sõna lisaks poleks...
Sama seaduse § 6 lisab:
Looduses vabalt elavate loomade kaitset ja kasutamist reguleerivad lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadus, jahiseadus ja kalapüügiseadus.
Nüüd muutus asi juba natukene hägusamaks...
Veelgi segasemaks läheb pilt looduskaitseseaduse 2007. aasta muudatusi lugedes (§ 62 lg 1 ja 2):
Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästeteenistus või Riiklik Looduskaitsekeskus
Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Riiklik Looduskaitsekeskus.
Siinjuures pole seaduseandja pidanud vajalikuks asjaolusid rohkem täpsustada.
Milleks nõnda palju juttu seadustest? Eks ikka seetõttu, et õigussätted peegeldavad ühiskonna laiemaid arusaamu. Ja need arusaamad tunduvad olema üksjagu hägused.
Ajalooline taustNatukene ajaloost. Looduskaitsel on Eestis pikaajalised traditsioonid, kuid looduskaitse sisu ja olemus on kogu aeg olnud muutumises. Muutused pole olnud ainult poliitilistest mullistustest tingitud. Pigem on sisemised looduskaitsemõtte muutused olnud tingitud inimese ja looduse (laiemalt keskkonna) omavaheliste suhete muutumisest keerukamaks ja vastuolulisemaks. Kõikides neis protsessides on Eesti olnud pigem osakene laiematest globaalsetest trendidest.
Loomakaitsegi on osakene laiemast läänemaailma trendist, kus urbaniseerunud inimene on urbaniseerinud ka kodulooma (isegi põllumajanduslooma) lemmikloomaks. Urbaniseerumisega kaasneb inimsuhetele omaste suhete ja tunnete ülekandmine lemmikloomadele. Sõnaga: lemmikloomade inimesestamine. Paraku on sellise urbaniseerumisega kaasnenud ka varjukülgi. Kui taluperemees oma piimaandjat või valvekoera agraarühiskonnas tavaliselt ei hüljanud, siis tänapäevane urbaniseerunud lemmikloomapidaja hülgab tihtipeale äsjasündinud kassipojad või ebamugavaks muutunud koera silma pilgutamata. Samad probleemid kimbutavad ka (urbaniseerunud) talumehi, kel majanduslikud raskused kaelas või tüdimus kimbutamas. Loomulikult puudutab see väiksemat osa loomapidajast, kuid probleem on selgelt olemas. Needki on nähtused ja suhtumised, mis ei saa ega tohigi ühiskonda külmaks pealtvaatajaks jätta.
Küsimus on siis peamiselt piiridest - looduskaitse ja loomakaitse vahelistest piiridest. Kummagi valdkonna jaoks peaksid olema omad, selgelt erinevad mängureeglid, mis mingil hetkel ka vastavatesse seadustesse jõuaksid.
ProbleemidKas teema väärib nõnda pikka mõttevahetust. "Mida rohkem rahvast
kõiki loomi kaitseb, seda parem," vangutab nii mõnigi lugeja pead. Omast kohast on selline vaatenurk õige, kuid tegelik elu on keerulisem.
Lugedes Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kuke vastust
Eesti Looduse küsimusele, saame teada, et ainuüksi Sõrve päästeüritusele 2008. aasta jaanuaris kulus 100 000 krooni ja ligi 110 inimtööpäeva. Seejuures hukkus 57st linnust 31! Tõsiseks tegevad arvud!
Sõrve puhul polnud tegemist mingi suurõnnetusega. Tegelikult polnud suurõnnetuse ka 2006. aasta Loode-Eesti naftareostus. 2006. aastal oli peaasjalikult tegemist suure meediasündmusega, mis omakorda on teravdatud tähelepanu alla tõstnud lindude rehabilitatsiooni ja merereostuse temaatika. Teravdatud tähelepanu on asjakohane, aga kas me ka õigeid järeldusi suudame teha?
Merereostusega võitlemine pole otseselt looduskaitseküsimus. Tegemist on erinevate õiguslike ja tehniliste meetmete kompleksiga, mille tulemusena peab võimalik merereostuse oht vähenema ja reostuskolde likvideerimise kiirus kasvama. Seda kõike Läänemere laevaliikluse ja tähtsuse kasvu taustal. Tehniliste meetmete hulka kuulub ka valmisolek avastada ja likvideerida reostuskolle võimalikult varajases staadiumis avamerel, samuti Soome lahe ning edaspidi kogu Läänemere laevajuhtimissüsteemi väljaarendamine mereäärsete riikide koostöös jpm.
Tuleb tõdeda, et linde hukkub merel ja randades ikka - erinevatel põhjustel. Kogu populatsiooni elujõudu need protsessid ilmselt ei mõjuta. Või mõjutavad hoopistükis positiivselt, sest tugevamad, nutikamad ja muutuvate oludega kiiremini kohastuda suutvad isendid jäävad ellu ja annavad järglasi.
Lindude päästmise küsimus pole siis niivõrd looduskaitseline, mida tõdeb ka Leelo Kukk, vaid hoopis humaanne. Ehk siis seesama inimese suhtumise muutumine loomadesse-lindudesse.
Mitmed aastad tagasi oli mitmel pool Eesti metsades järjestiku juhtumid, kus jahimeeste hooletuse tõttu karupojad vanemateta jäid. Karupoegi püüti rehabiliteerida, kuid suuremat edu sel alal vist ei saavutatud. Saime vaid lätlastelt näägutada, et me oma
kodustatud karusid nende metsadesse laseme. Ehk oligi lätlastel õigus! Antud juhul aga andis rehabilitatsioon juhtumisi tegelikel süüdlastel, inimestel, võimaluse end hästi tunda - oleme heastanud oma patud. Kas me sel moel ka loomadele head tegime? Raske vastata...
Võimalikud lahendused"Igaüks jäägu oma liistude juurde, kasutades talupojatarkust. See avitab!" võiks lühidalt ühe soovituse kokku võtta.
Täpsemalt peaksime aga suutma, emotsioonid kõrvale jättes, piiritleda metsloomade ja kodu- ning põllumajandusloomade kaitse vahelise piiri. Ja tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et metsloomad ja -linnud peavad saama elada siiski loodusseaduste järgi. Arvan, et see on neile parim. Parim liigi säilimise ja jätkusuutlikkuse seisukohalt.
Loomakaitsjatele aga tööpõldu jätkub metsloomadetagi - lemmikloomakasvatuse kultuuri pole meil ollagi. Seda tunnistavad kodutud kassid linnatänavail ja teeveertele surmale määratud koerad. Just nemad ei tule toime ilma meie abita ja vajavad inimese hoolt. Eelkõige peame aga ise muutuma hoolivamaks oma lemmikute suhtes. Olgu see kass, koer, hobune vm.
Riiklik looduskaitserahastamine peaks olema eeskätt suunatud siiski looduskaitselisteks tegevusteks. Seda eriti Riikliku Looduskaitsekeskuse eelarve osas. Loomakaitse, sealjuures üldjoontes ka metsloomade ja -lindude rehabilitatsioon peaks jääma aga esmajoones kodanikualgatuse tööpõlluks. Ka rahastamine peaks esmajoones tulema suurelt osalt vabatahtlike annetuste näol kodanikelt, kel loomade heaolu korda läheb. Tugev kodanikuühiskond, mida me usinalt ehitame, eeldab kodanike osalust neid puudutavate probleemide lahendamisel...
LõpetuseksÜks huvitav tähelepanek on veel. Kui protestantlik läänemaailm (meiegi kuulume sinna) vaidleb üha rohkem inimese halastussurma ja selle seadustamise vajaduse üle, siis looduses elavatest loomadest püütakse iga isend ellu jätta ka juhul, kui ilmselgelt looduslik valik oma tööd peaks tegema. Kas pole me elu täis vastuolusid?
Kirgliku kodukassiomanikuna ei lase ma oma kiskjat omapead õue hulkuma. Samuti ei oleks ühelgi metsloomal mu korteris hea ja mõnus. Nii lihtsalt see piiri tõmbamine ehk käibki...
Viiteid:
Postitused
