Kirjutasin sama pealkirjaga artikli Postimehes 29.10.2003. Äsja oli oma töö lõpetanud Eesti kaitsealade ümarlaud ja üheskoos oli jõutud arusaamani, et Eesti looduskaitsehaldus vajab süsteemsemat lähenemist. Millist, seda siis veel täpselt ei teatud - ümarlaud tuli välja mitme alternatiivse variandiga. Kuid olemas oli selge nägemus, kuidas tööga edasi minna.
Ümarlauale järgnes 2003-2004. a Kaitsealade valitsemise korrastamise projekt (KAVO), millele järgneval aastal võttis Keskkonnaministeerium ohjad oma kätte ning 01.01.2006 alustas tööd Riiklik Looduskaitsekeskus - esimene Teise maailmasõja järgne ühtne riigi looduskaitseorganisatsioon.
Vaatamata sellele, et KAVO-protsess jäi sisuliselt lõpule viimata ja 2005. aastal tehtud otsused ei suutnud seda organisatsiooni ülesehitusetappi korvata, oli tegemist olulise sammuga meie looduskaitsehalduse korrastamisel.
Nüüd on ootamatult selgunud, et Keskkonnaministeerium on mõni nädal tagasi käivitanud Keskkonnaministeeriumi haldusala reformi, milleks on kokku kutsutud esinduslik juhtrühm. Juhtrühm peab suutma tagada ümberkorralduste ettevalmistamise juba hiljemalt 31.augustiks 2008.
Selle asemel, et täpsustada Riikliku Looduskaitsekeskuse ja muude sidusorganisatsioonide omavahelisi suhteid, kõlavad hääled mõneaastase organisatsiooni liitmisest paljude teiste keskkonnaasutustega (vt. Maaleht 12.06.2008). Lugedes keskkonnaministri käskkirja nr 645 (02.06.2008), annab kõige täpsema tegevusjuhise haldusala ümberkorraldamise juhtgrupile kõnealuse käskkirja punkt 1:
moodustada Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamiseks juhtgrupp, mille ülesandeks on Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamise ettevalmistamine.Lihtne ja geniaalne!
Viibides 28.-30. mail Sagadis IV Kõrgematel keskkonnakursustel, kus anti osalejatele suurepärane ülevaade Keskkonnaministeeriumi tegevusest, unustati kahjuks sellest mõne päeva pärast juriidiliselt alguse saavast protsessist rääkida. Ei osanud keegi veel seda küsidagi...
Aga mis toimub tegelikult? Milline peaks olema riigi keskkonna- ja looduskaitsehaldus? Ega sellele polegi lihtne vastata. Ma ei saa olla nõus nendega, kes väidavad, et reformimiseks vajalikud analüüsid on ammuilma tehtud. Kahjuks pole see nii, sest KAVO protsessi ei viidud oma loogilise lõpuni ja praegune olukord vajab kindlasti uut analüüsi - mis on meie looduskaitsehalduses paranenud, mis probleemid on säilinud, mis juurde tekkinud... KAVO protsessi hääbumisest on möödas juba 4 aastat!
Ise ma pean eelmise looduskaitse haldusreformi üheks suuremaks puuduseks kaitsealade valitsemise funktsiooni andmist maakondlikele keskkonnateenistustele. Tollaste otsustajate idee oli justkui loogiline: kaitsealade tegeliku füüsilise kaitse korraldamisega tegeleb uus Riiklik Looduskaitsekeskus, kuid riigi funktsioone täidavad keskkonnateenistused. Võin aga praegu kindlalt väita, et antud lahendus end ei õigusta, mis ongi kaasa toonud süüdistusi Keskkonnaministeeriumi hallatavate asutuste omavahelise kirjavahetuse plahvatuslikust kasvust.
Kaitsealade valitsemise funktsiooni üleandmisel Riiklikule Looduskaitsekeskusele väheneks aga omavaheline bürokraatia tunduvalt. Päris lihtne lahendus, kas pole?
Olen üldiselt olnud seisukohal, et institutsiooni reformimine on vastava organisatsiooni oma sisemine asi, sisemine arengustrateegia, mida ei ole vaja pidevalt laia avalikkusega arutada ja diskuteerida. Praegused arengud aga näitavad, et olen sügavalt eksinud. Vaid avalik mõttevahetus ning erinevate huvigruppide ja sidusrühmade kaasamine saab tagada looduskaitsehalduse tasakaalustatud ja mitut pidi läbi mõeldud arengut. Kabinetivaikuses sündinud kokkulepetest sünnib vaid segadust.
Lootustandev oli keskkonnaministri soov huvirühmi protsessidesse rohkem kaasata, mida ta väljendas eilsel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Aga ma täiendaksin omalt poolt seda mõtet, et ka sisekommunikatsioon on väga oluline - oma haldusala inimeste kaasamine protsessidesse ja nendest piisav teavitamine. Iga organisatsiooni tähtsaim osa on inimene, keda meil polegi ju eriti palju...
Viited:
Postitused
