Uudised

6. dets 2009

Kõrge autasu Soome Metsaameti looduskaitsedirektorile

Täna, Soome iseseisvuspäeval, on Soome Vabariigi President Tarja Halonen andnud Valge Roosi Rüütelkonna I klassi teenetemärgi Soome Metsaameti (Metsähallitus) looduskaitsedirektor Rauno Väisäsele (Rauno Väisänen).

Loodusaeg õnnitleb Rauno Väisäst kõrge aumärgi saamise puhul ning soovib õnne ja edu looduskaitse edendamisel!




Foto: Rauno Väisänen seminaril Lahemaa Looduskeskuses Palmses (08.09.2005). Autor: Teet Koitjärv

5. dets 2009

UNESCO maailmapärand Googles

Google on koostöös UNESCOga toonud oma kaardirakendustesse (Google Earth, Google Maps, Street View) virtuaalretked UNESCO maailmapärandiobjektidel. Esialgu on võimalik teha virtuaalretki vaid nende riikide maailmapärandiobjektidel, kus tänavavaated (Street View) on juba kogutud."Praegu on tegemist 19 erineva objektiga," teatab Google oma ajaveebis. Lähikuudel valik kindlasti laieneb.

Alusta UNESCO maailmapärandiobjektide virtuaalretki siit.

11. nov 2009

Uus Selkämeri rahvuspark on Soomes asutamisel

Juba pikka aega on arutatud uue rahvuspargi asutamise üle Lääne-Soome rannikule, nn rahvuspargitule alale Põhjalahe rannikul. 02.10.2009.a tegigi Soome valitsus oma väljasõiduistungil Turus põhimõttelise otsuse Selkämeri rahvuspargi asutamise kohta. Esimese ettepaneku rahvuspargi asutamiseks Rauma lähistele on teinud aga Soome Looduskaitseliidu Satakunna piirkondlik organisatsioon juba 1995. aastal. Hiljem võimalikku ala laiendati ning Soome valitsus loodab, et Soome parlament võtab Selkämeri rahvuspargi seaduse vastu 2010. aasta jooksul, millega rahvuspark siis ka tegelikult asutatakse.
Tulevase rahvuspargi piirid on esialgu veel täpsemalt määratlemata, kuid park hakkab hõlmama tõenäoliselt mereala Merikarviast Põhja-Satakunnas kuni Kustavini Päris-Soomes (Varsinais-Suomi). Rahvuspark, olles ligi 200 km pikkune, haaraks endasse põhjaosas karget põhjamaist loodust okaspuudega ning lõunas keskeuroopalikke tammesalusid. Selkämeri rahvuspargiga hakkaks vahetult piirnema tuntud turismimagnet Reposaari ning UNESCO maailmapärandinimestikus olev Rauma vanalinn. Parki jäävad mitmed saarestikud (Oura, Luvia, Rauma, Kustavi) ning peale merelooduse, geoloogiliste mälestusmärkide ja elustiku kaitse saab olulise koha ka omapärase kultuuripärandi kaitse.

Tulevane rahvuspark piirneb ka meile ajalooliselt olulise Uusikapunki linnaga, kus sõlmiti 1721. aastal Venemaa ja Rootsi vahel rahuleping, millega Eesti alad läksid Venemaa koosseisu.

Kui Satakunna maakonnaliit on algusest peale rahvuspargi asutamist toetanud ja selle eest ka võidelnud, siis lõunapoolne Päris-Soome maakonnaliit ja sealsed omavalitsused on olnud projekti vastu pehmelt öeldes kriitilised. Satakunnas hinnatakse rahvuspargi turismi elavdavat mõju ning peetakse seda oluliseks arengumootoriks. Päris-Soomes aga peljatakse, et rahvuspark hakkab takistama piirkonnale olulist tööstuslikku kalapüüki. Viimased aastad, eriti aga viimased kuud, ongi kulunud Soome Metsaameti (Metsähallitus) ja rahvuspargi idee eestkõnelejate suhtlemisele erinevate skeptiliste huvirühmadega Päris-Soomes, et vähendada vastuseisu rahvuspargile.

Vt ka:


Foto: Vana Rauma. Autor Teet Koitjärv

24. mai 2009

Euroopa kaitsealade päev - 24. mai

Euroopa looduskaitse pühitseb täna suurt tähtpäeva - 100 aastat tagasi, 24. mail 1909, asutas Rootsi Riigipäev korraga 9 rahvusparki. Üheksa esimest rahvusparki Euroopas - Abisko, Ängsö, Garphyttan, Gotska Sandön, Hamra, Pieljekaise, Sånfjället, Sarek ja Stora Sjöfallet. Rootsis tähistatakse suurt sündmust täna Skanseni vabaõhumuuseumis Stockholmis kui ka mujal ning 9. septembril Strömstadi vallas, kus kuningas Carl XVI Gustaf avab Rootsi uusima, 29. rahvuspargi - Kosterhaveti.

Föderatsiooni Europarc eestvedamisel tähistati 24. mail Euroopa kaitsealade päeva esmakordselt kümme aastat tagasi - tõstmaks esile kaitsealade, sealhulgas rahvusparkide, tähtsust looduskaitses ning tuletamaks meelde üleeuroopalisi looduskaitsearenguid. Tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Noored - meie kaitsealade tulevik".

Kui möödunud aastal pidin Loodusaja ajaveebis 24. mail kurvalt tõdema, et Euroopa kaitsealade päeva Eestis keegi suurt ei tähista, siis käesoleval aastal on tunda muutusi. Keskkonnaamet ja Keskkonnaameti regioonid on juba varakult teada andnud mitmetest üritustest, mis muuhulgas Euroopa kaitsealade päeva tähistamiseks on mõeldud.

Head Euroopa kaitsealade päeva!


Lingid:

2. märts 2009

Timo Tanninen hommikutelevisioonis (refereering)

Soome Ringhäälingu (YLE) esimese kanali hommikuprogrammile Ykkösen aamu-tv andis täna intervjuu Soome Keskkonnaministeeriumi Looduskeskkonna osakonna värske juhataja Timo Tanninen.

Timo Tanninen asub ametisse kuu aja pärast, 1. aprillil 2009.

Uus osakond kannab Looduskeskkonna osakonna nime seetõttu, et Soome Keskkonnaministeeriumis on juba ammu olemas ka Tehiskeskkonna osakond.

Küsimusele, mis valdkond Timo Tannisele kõige südamelähedasem on, vastas intervjueeritav, et selleks alaks on metsade kaitse, mis johtub tema hariduslikust taustast. Soome metsade olukorrale võib vaadata mitme pilguga, sõltuvalt eesmärgipüstitusest. Kui võrrelda Soome metsade olukorda mitmete teiste maade metsade olukorraga, siis võiks justkui rahul olla. Kui soovitakse aga saavutada pikaajalist Soome metsade säästvat arengut, ökoloogilist kestvust, siis on Soomes arenguruumi veel küllaga.

Tähtsuselt tahapoole ei tohi jätta ka Läänemere küsimusi. Mõnigi teadlane peab Läänemerd maailma saastunuimaks mereks - siin on kõigil küll väga palju veel ära teha. Ka Soomes pole ellu viidud kõiki neid lubadusi, mida Valitsuse tasandilgi on kunagi lubatud. Tehes ära kõik, mis on kunagi otsustatud, oleks iseenesest juba väga suur samm paremuse poole.

Samuti tuleb väga tõsiselt suhtuda Soome lahe põhja gaasitoru (NordStream) ehitamise keskkonnamõjude hindamisse. Kuna merepõhi on meil künklik, siis on eriti suur väljakutse, kuidas saavutatakse toru ehitus (lõhkamised jms), ilma et merekeskkonnale tõsist kahju ei tekitata. Ka poliitikud on öelnud, et kui keskkonnamõjude hindamise tulemusena jõutakse seisukohale, et ehitusega tehakse merekeskkonnale pöördumatut kahju, siis ehitusluba anda pole võimalik. See on väga õige lähenemine antud keskkonnaküsimusele.

Praeguse majanduskriisi olukorras hoiab kokku nii Soome riik kui ka Euroopa Liit ning väga lihtsalt võidakse vähendada ka looduskaitserahastust - hoida kokku ka siin. Samas ma näen ise asju nõnda, et meil on suuri looduskaitselisi väljakutseid ning Soome riik on võtnud rahvusvahelisi kohustusi looduskaitsevallas, mida tuleb täita. Meil pole tegelikult võimalik looduskaitserahastamist lõigata. Vastupidi, rahastamist tuleb lisada, et saavutada ametlik eesmärk - soodne looduskaitseline seisund kõikidele Soome loodustüüpidele ja liikidele.

Loomulikult on looduskaitsetöö efektiivsuse tõstmine igati asjakohane tegevus. Rahastamist ei tohi aga kärpida vaid kärpimise pärast.

Keskkonnahalduse muutused seisavad ees ka Soomes - piirkondlikud keskkonnateenistused ühendatakse piirkondlike töö-ja ettevõtluskeskustega. Oluline on, et reformi käigus säiliks keskkonnavaldkonna iseseisvate otsuste tegemise võime ja õigus. Et ei juhtuks nõnda, kus juht, kes keskkonnavaldkonnas pole üldse pädev, teeks otsuseid üle valdkondliku juhi pea. Keskkonnavaldkonna iseseisvus peaks säilima ka uues struktuuris.

Loomulikult, ka keskkonnainimesed peavad tegema rohkem koostööd muude valdkondade inimestega. Looduskaitseorganisatsioonid, kaasa arvatud WWF, on selle refmori tulemuste üle mures. Kardetakse, et kannatajaks võib jääda Soome loodus ja selle kaitse. Samas sõltub kõik viisist, kuidas reform ellu viiakse.

Koostööd tuleb tõhustada, aga kõike ühte patta kokku panna pole mõtet. Valdkondade vahel peavad säilima selged piirid. Koostöö on aga eriti tähtis, sest Soomes on traditsiooniliselt olnud erinevate ministeeriumide vahel liiga kõrged müürid.

Timo Tanninen viibib ka ise vabal ajal meelsasti looduses - metsas, järvedel, saartel.


Lingid:


Foto teleriekraanilt (YLE 1): Teet Koitjärv

25. veebr 2009

Soome pealooduskaitsja - Timo Tanninen

Soome Ringhäälingu (Yle) teatel on Soome keskkonnaminister Paula Lehtomäki otsustanud esitada Soome valitsusele kinnitamiseks vastloodud Looduskaitseosakonna ajaloo esimese juhina Timo Tannise (Timo Tanninen).

Looduskaitseosakonna juht (soome keeles: ylijohtaja) on kõrge riigiametnik, kelle vastutusalasse kuuluvad muuhulgas NATURA-asjad, Lõuna-Soome metsakaitseprogramm, põllumajanduse keskkonnaküsimused, samuti keskkonnamõjude hindamise problemaatika.

Timo Tanninen on alates1998. aastast olnud Soome WWFi (WWF-Finland) peasekretär ning hästi tuttav ka Eesti looduskaitsega. Muuhulgas on ta valutanud südant meiegi metsade kaitse pärast.

Soome valitsus kinnitab Timo Tannise ametisse tõenäoliselt neljapäeval.

Jõudu ja jaksu uues ametis!


Vt ka linke:


Foto: YLE

20. jaan 2009

Kaitsealade kategooriad

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.

Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).

Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.

Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.

Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).

Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.

7. jaan 2009

Roheline Värav: Teet Koitjärv: Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses…

Ilmunud Rohelise Värava rubriigis Nädala kommentaar 03.01.2009


Aastavahetus oli tavapärane - natuke lund kattis maad, kuid õiget suusailma polnud - mõned kraadid külma, teedel jää... Just sellised jõulud ja aastavahetus, millega hakkame siin Põhjalas juba harjuma.

Sama ebamäärased on lood ka looduskaitses. Suure kiirustamise ja salatsemisega algatatud keskkonnaasutuste haldusreform on samamoodi jätkunud - segadust ja stressi külvates. Aastavahetus ei toonud siingi selgust, sest uus amet peaks vist tööd alustama hoopis 1. veebruaril ja esialgu tundub, et ilma juhita. Siinjuures tuleb avalikkuse ette tuua tõsiasi, et Eesti Looduskaitse Seltsi aastakonverentsil tunnistas keskkonnaministeeriumi kantsler kõnealuse reformiprotsessi juhtimise küll mitte eriti õnnestunuks, aga ega alustatut saa enam katkestada...

Algaval aastal tuleb loota ning teha kõik selleks, et nii looduskaitse kui ka riigi keskkonnakorraldus tervikuna segadustest võimalikult ruttu üle saaks, säilitades sealjuures oma näo(d) ja haldussuutlikkuse. Viimasel riigiametnike foorumil rõhutas õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver, et inimese üks põhiõigus on ka õigus heale haldusele, mis tuleb kõigile tingimusteta tagada. Kui tihti sellele mõeldakse, kui tihti meil seda põhiõigust seatakse haldusreformide üheks peaeesmärgiks?

Kindlasti on liiga lihtsustatud olnud kogu meie keskkonnavaldkonna jagamine mehaaniliselt "roheliseks" ja "pruuniks". Tegelik elu on palju värvirikkam. Uue ameti põhiprobleemiks paistab kujunevatki tasakaalu saavutamine erinevate oluliste valdkondade vahel: looduskaitse, keskkonnaharidus, keskkonnakorraldus, vesi, jäätmed, mets ja jaht jne jne. Siinjuures tuleb arvestada, et looduskaitse moodustab selles loetelus loogilise ja suhteliselt kompaktse terviku. Loogilise terviku üleeuroopaliseski mõttes Natura võrgustiku kaudu. Loogilise terviku, mille säilitamine on oluline nii meie looduskaitsetraditsioone ja –teadvust arvestades kui ka rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Aga loodus ei tunne riigipiire ning uus amet peab suutma teha rohkem koostööd kõigiga ja olla märgatavalt haldussuutlikum senistest keskkonnateenistustest. Just nimelt probleeme keskkonnateenistuste töökorraldusega pidas pr Rita Annus eelmainitud ELKSi konverentsil peapõhjuseks, miks käimasoleva reformiga üldse alustati.

Siluda tulevad kõik pinged, vähendama peab umbusku, mis möödunud aastal Keskkonnaministeeriumi ning kolmanda sektori ja teadlaskonna vahele on tekitatud. Neist pole võitnud keegi ja nõndaviisi jätkata kohe kindlasti ei saa.

Keskkonnahalduse ees seisab aga üha rohkem mitmetahulisi ülesandeid. Lähiaastatel alustatakse suurte veemajandusprojektidega Ühtekuuluvusfondi rahastamisel, surve uute kaevanduste avamiseks tugevneb iga aastaga üle kogu maa, erinevate tasandite planeeringute osas tuleb luua selged seisukohad, erinevate lubade menetlemine peab muutuma läbipaistvamaks ja selgepiirilisemaks, võetakse tõenäoliselt vastu otsused uute tuumajaamade rajamiseks nii lähiriikides kui ka meil, jätkub NordStreami saaga, Kyoto protsess ning selle mõju vajavad selgeid seisukohti ja otsuseid jne jne.

Murelikuks teeb siinjuures tõsiasi, et kõrvaltvaatajale paistab uue ameti loomise eeltöö olema nõrk ning uus asutus luuakse vist enne, kui selle kontseptsioon selge ja valmis on. Varitseb oht, et (mingiks ajaks) kaob olemasolevgi kompetents ning valdkonna haldussuutlikkus väheneb veelgi.

Paratamatult tuleb keelele veel üks põhimõtteline küsimus - kas me kõik, kes me looduse ja keskkonnaga tegeleme, üldse neid mõisteid - looduskaitse ja keskkond - üheselt lahti mõtestame? Mulle tundub, et mitte. Möödunud aastal ilmunud Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamat "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse" aitab ehk natukenegi kaasaegse looduskaitse mõistmisele kaasa. Kui eelmise aasta suursündmuseks pean ma eelnimetatud teose ilmumist, siis uuel aastal peaks ka selles esitatud mõtted jõudma meie kõigini. Head lugemist!

Aga meie isamaa kaunis loodus teeb oma tavapärast ringkäiku – talvele, olgu ta milline tahes, järgneb kevad ja suvi. Jõudsin minagi aasta viimase päeva päikeseloojangul käia heade sõpradega ühe tiiru Kõrvemaal Kakerdaja rabas. Lume- ja jääkirmetise alt paistis lapiti mättaid, veesilmad olid kaetud õhukese jääkoorukesega ning valitses täielik rahu ja vaikus. Päike loojus pilvetutsakutega kaetud taeva servas ning tsivilisatsiooni tuletas meelde vaid üle metsade paistev Valgehobusemäe suusakeskuse latern.

Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses – siis selginevad mõtted ja taastub reaalsustaju ning jälle meenuvad eesmärgid, mille jaoks me kogu keskkonna- ja looduskaitsehaldust üleüldse vajame.