Uudised

24. dets 2008

Pühadetervitus

Rahulikke jõule ja tegusat uut aastat!

14. dets 2008

Essee looduskaitsehaldusest (aastast 2005)

Kirjutasin alltoodud essee 24. mail 2005. aastal. Kõhklesin pikalt, kas antud tekstil ka tänapäeva lugejaile, kolm ja pool aastat hiljem, midagi öelda on...

Otsustasin aga siiski peaaegu kogu essee siinjuures avaldada (tehtud on vaid paar väikest vormilis-stiililist õgvendust), et praegused reformide kavandajad tunnetaksid neid põhimõtteid, mis KAVO-protsessis mul meeles mõlkusid.




Eesti riikliku looduskaitse haldussüsteemi loomisest möödub tänavu 70 aastat – 26. aprillil 1935 asutati Riigiparkide Valitsus ja 11. detsembril 1935 võeti vastu esimene Looduskaitse seadus. Ajalisest vaatenurgast lähtudes on sümboolne, et oleme 2005. aastal jõudnud haldussüsteemi arengus uue etapi künnisele ja loome esmakordselt meie looduskaitseajaloos kogu looduskaitsevaldkonda ja kogu riiki hõlmavat looduskaitseasutust.

Meie tänases uuendusprotsessis on eriti oluline astuda julgelt edasi, samas unustamata möödanikku ning aja jooksul kogunenud tarkust ja kogemusi. Lisaks ajale on looduskaitse haldusprotsessis olemas ka ruumiline mõõde: looduskaitse on 95-aastase ajaloo jooksul (alates esimese Eesti kaitseala loomisest Vaika saartel) muutunud haruldaste üksikobjektide ja pisikeste alade kaitsjast terviklike ökosüsteemide ning „tavaliste“ ja igapäevaste koosluste kaitsjaks. Enamgi veel, nüüd räägime juba looduskaitsest väljaspool kaitsealasid ning loome üleeuroopalisi looduskaitsevõrgustikke rahvusvahelises koostöös lähemate ja kaugemate naabritega. Kõik see seab uue looduskaitseasutuse ette mitmekülgseid ning uudseid ülesandeid ja väljakutseid.

Siinjuures võib kindlasti ka küsida, et miks me vajame muudatusi looduskaitsehalduses, sest meil on olemas 1950ndate aastate lõpus aluse saanud looduskaitsehalduse mudel, mida on täiendatud pea igal järgneval aastakümnel vastavalt vajadustele ning samuti on meil välja arendatud mitmekülgne kaitsealade (looduskaitsealade, rahvuspargid ja maastikukaitsealad/looduspargid) võrgustik, millele lisandub lähiajal terve rida hoiualasid? Vastus sellele küsimusele aga tulenebki otseselt viimatikirjeldatust – olemasolevatele kaitsealadele lisandub mitmeid uusi ning kõiki neid tuleb kaitsta ja arendada kaasaegsel tasemel. See on meie looduskaitsehalduse ees olevatest väljakutsetest suurim – integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent). Sealjuures tuleb tagada kõigi nende alade vastavus üleeuroopalistele põhimõtetele ning arendada ka meie omi looduskaitsetraditsioone ning parimat praktikat, mis kogunenud pea saja aasta jooksul. Eelöeldud integratsiooni vajame aga mitte lihtsalt direktiivide täitmiseks, vaid esmajoones meie looduskaitse ja selle traditsioonide edendamiseks.

Samal ajal aga ei tohi unustada ajatut väljakutset, või õigemini missiooni, mis kõikjal looduskaitsjate ees seisab - tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas. Seda nii globaalprotsesse silmas pidades (kliimamuutused ja sellega kaasnevad mõjud, võõrliigid jms.) kui ka meie omamaiseid ebakohti elimineerides (ehitamine ja kinnisvaraarendus [eriti randades], metsade kaitsmine, poollooduslike koosluste kaitsmine, Läänemere ja selle elustiku kaitsmine jms.).

Siinjuures tuleb leida ka parimaid omamaiseid praktikaid, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistelegi välja pakkuda. Olen kindel, et seegi pisikene väljakutse seisab meie ees. Tasub vast äramärkimist, et Soome Metsaameti (Metsähallitus) põhimõtteid oleme natukene isegi mõjutanudki – nimelt on viimasel aastakümnel mitmetes rahvusparkides hakatud looduskaitsele lisaks ka muinsuskaitsega tegelema (Seitseminen, Liesjärvi, Syöte jt.).

Meie olemasolev ja ka tulev looduskaitsevõrgustik, millega ka uus organisatsioon aktiivselt tegelema hakkab, ei koosne pelgalt vaid kaitsealadest, vaid ka parkidest, üksikobjektidest ja kaitsealustest liikidest. Kindlasti kujuneb omaette väljakutseks uue organisatsiooni arendamine tegeliku looduskaitse oskuskeskuseks, kust tulevikus nõustatakse nii metsaomanikke, omavalitsusi (muuhulgas omavalitsuste loodud kaitsealade haldamise osas) kui ka eraisikuid looduskaitse- ja planeerimisküsimustes.

Uue organisatsiooni loomis- ja arendamisprotsessis tuleb silmas pidada, et tegemist on kahe samaaegse protsessiga:

  • looduskaitse arenguprotsessiga, ning
  • kaitsealade haldamiseks loodava looduskaitseasutuse arenguprotsessiga.
Algusest peale pean oluliseks rõhutada, et looduskaitseasutus koos oma arenguga on looduskaitse ja selle arengu teenistuses. Ainult sel moel suudame lahendada väljakutseid ja tõsta meie looduskaitses mõtestatud ühise tegevuse taset.

Uue organisatsiooni arendamise ja tegevuse peamine märksõna on koostöö. Ja seda kolmel tasandil:
  • sisekoostöö
  • väliskoostöö
  • rahvusvaheline koostöö.

Mida ma nende sõnadega silmas pean?

Sisekoostöö – kõigi praegu tegutsevate kaitsealade looduskaitsetöötajate kogemuste ja teadmiste kasutamine kõige paremal moel uue organisatsiooni ülesehitamisel, sest organisatsiooni peamine ressurss on teadmised ja informatsioon.. Üks teetähis sisekoostöö edendamiseks on põhimõte, et tsentraliseerida tuleb uues organisatsioonis vaid kõige hädavajalikumad tegevused. Kõik probleemid, mille lahendamisega saadakse hakkama kohtadel, tuleb ka seal lahendada. Neid tegevusi peab aga toetama kaasaegne tugiteenuste võrk (IT-lahendused ning tugiteenusi osutavad töötajad/struktuurid) ning kaasaegne paindlik omavahel seotud üksustega juhtimissüsteem (lisaks vertikaalse juhtimise komponentidele ka horisontaalne funktsionaalne juhtimissüsteem, mis üheskoos moodustavad teineteist täiendava horisontaalse suunitlusega maatriksjuhtimisvõrgustiku). Sarnasel moel tagatakse otsustustasandi viimine piisavalt kompetentsele tasandile, samas säilitades organisatsiooni terviklikkus. Siinjuures pole määravalt oluline, kas uus looduskaitseasutus toimib kohtadel uute moodustatavate piirkondade või hoopis olemasolevate kaitsealade administratsioonide baasil.

Arvestades looduskaitsetöö spetsiifikat ning üle riigi laiali asuvat töötajaskonda, on mõistlik luua võimalused kaugtööks.

Väliskoostöö – looduskaitseasutus ei toimi iseenesest vaakumis. Viimastel aastakümnetel on looduskaitse üha enam ja enam nihkunud ühiskonnaelu keskmesse, muutudes ühiskonnaga mitmel moel seotud valdkonnaks. Väliskoostöö partnerid on kõikvõimaliku looduskaitsega külgnevad asjalised – ministeeriumid, maakondade keskkonnateenistused, RMK, akadeemilised asutused ja isikud, kohalikud omavalitsused, VVO-d, mitmesugused huvirühmad ja rühmitused. Üha olulisemaks töövahendiks tegelikul looduse kaitsmisel on kujunenud erinevate tasandite planeeringud. Planeeringute looduskaitse teenistusse rakendamiseks on vaid üks võimalus – aktiivne koostöö kõigiga. Väliskoostöö on samuti asendamatu abivahend nii loodushariduse edendamiseks, loodusobjektide hooldamiseks kaitsmiseks jne. jne. Väliskoostöö hõlmab väga erinevaid vorme – institutsionaalsed suhted ning ühised andmebaasid erinevate asutustega (Keskkonnaministeerium, keskkonnateenistused, RMK, Muinsuskaitseamet, PRIA jt.), ühised projektid jne. jne.

Rahvusvaheline koostöö – tänapäeva looduskaitse on mõeldamatu piiriülese koostööta, seda eriti veel Euroopa Liidus. Rahvusvahelise koostööta on mõeldamatu Natura-võrgustiku ülesehitamine ning sarnane koostöö annab võimaluse ka oma häid kogemus naabritele välja pakkuda, realiseerimaks üht eespool mainitud väljakutset. Eraldi tuleb aga üles tõsta traditsioonilist Eesti-Soome looduskaitsekoostööd, koostööd Põhjamaadega (eriti Rootsi ja Taani) laiemalt, koostööd Saksamaa rahvusparkidega, piiriülest koostööd Lätiga ning tulevast naabruskoostööd Venemaaga. Tähelepanu alt ei tohi välja jääda suhted Ülemaailmse Looduskaitseliidu (IUCN) ja Föderatsiooniga Europarc (Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsioon).

Lõpptulemusena tekib dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne looduskaitseasutus.

Loomulikult ei kulge ühegi uue organisatsiooni loomine valutult, kuid võimaluse korral peab püüdma probleeme ette näha, neid vältida ja pehmendada. Loetlen siin üles neist peamised:

  • olemasoleva looduskaitsekogemuse ja -spetsialistide uude organisatsiooni kaasamise ja integreerimise ebaõnnestumine – kõige suurem läbikukkumine, kuna tegemist on informatsiooni ja teadmiste kadumisega koos inimestega,
-- vältimiseks tuleb:

---- piisava põhjalikkusega sõnastada organisatsiooni visioon ning teed selle saavutamiseks,
---- selgitada võimalikult kiiresti personalivaliku kriteeriume ja üleminekuprotsesse, vältimaks praegustes looduskaitsetöötajates muutustega paratamatult kaasneva stressi kuhjumist,
---- kaasata juba algusest peale eri tasandite töötajaid organisatsiooni ülesehitusprotsessi.

  • tugistruktuuride ebapiisav ülesehitamise (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu) – probleem pärsib katastroofiliselt uue üleriigilise organisatsiooni tõhusat ülesehitust,
-- vältimiseks tuleb:

---- tagada organisatsiooni ülesehituseks piisavad finantsvahendid,
---- tagada tugistruktuuri arendamine sünkroonselt kogu organisatsiooni arenguga.

-- arvesse tuleb võtta:

---- kaasaegne organisatsioon on pidevas muutustes (a la nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), mis nõuab algusest peale paindlike ja avatud lahenduste leidmist, mis ei pruugi maksumuselt olla kõige odavamad.

  • töötajate uue motivatsioonisüsteemi ülesehitamise ebaõnnestumine (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu),
-- vältimiseks tuleb:

---- tagada töötajaile piisavalt motiveeriv põhipalk ning paindlik, looduskaitsetöö spetsiifikat arvestav, lisamotivatsioonisüsteem,

-- arvesse tuleb võtta:

---- organisatsioonis, mille peamine ressurss on informatsioon ja teadmised, tähendab kogenud töötaja lahkumine auku organisatsiooni „põhivaras“

  • organisatsiooni kapseldumine iseendasse ning tegeliku koostöö kärbumine (stagnatsioon):
-- vältimiseks tuleb:

---- tagada pidev avatud ja arusaadav juhtimisprotsess,
---- luua töötajaile tõhus koolitussüsteem,
---- tagada dialoog Keskkonnaministeeriumi ning teiste asjalistega

  • looduskaitseasutuse juhtkonna ja töötajate politiseerimine,
-- vältimiseks tuleb:

---- võimaldada organisatsiooni arendada ja kaadrit valida professionaalsetest oskustest lähtudes


Probleeme ja kitsaskohti, samuti „tõmblemist“ organisatsiooni arendamisel, aitab vältida konkreetse ja selge riigipoolse „lähteülesande“ seadmine looduskaitseasutuse ette. Pean siin silmas kahte protseduuri:
  • Riigi looduskaitse arengukava (strateegia), mis sätestab üldise tegevusraamistiku, ja
  • Igal aastal looduskaitseasutusele konkreetsete ülesannete seadmine Keskkonnaministeeriumi poolt (protsessi käigus hinnatakse ära ka möödunud aastaste ülesannete täitmine), mis loob muuhulgas aluse ka tulemusjuhtimise arendamisele uue organisatsiooni sees.
Lõpetuseks kordan lühidalt üle veel olulisemad väljakutsed:
  • integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent),
  • tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas,
  • uue looduskaitseasutuse loomine ning arendamine looduskaitse oskuskeskuseks,
  • parimate omamaiste praktikate leidmine, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistele välja pakkuda.
Kõige eelnimetatuga peab olulisel määral tegelema loodav looduskaitseasutus – kas põhitegijana või kaasalööjana.

Uue looduskaitseasutuse loomine on minu arvamust pidi täiesti uus samm edasi kaasaegselt tõhusa looduskaitse edendamisel. Maailma erinevate riikide praktika on kinnitanud, et ajakohase ning ühtse üleriikliku looduskaitse haldussüsteemiga riigid on suutnud tagada tõsiseltvõetaval tasemel looduse kaitse (näiteks Soome, Norra, Ameerika Ühendriigid). Eriti oluline on aga sellise üleriikliku asutuse olemasolu väikestes piiratud ressursiga riikides, sest just nimelt sellisel moel on saavutatud parim tulemus suhteliselt napivõitu rahalise ressursiga.

Just selliseks, nagu ma eelpool üldjoontes kirjeldasin, peakski kujundama loodava looduskaitseasutuse, mis on dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne. Tahtsin siia lisada ka sõna „konservatiivne“, sest nii loodus- kui ka muinsuskaitse peavad sedagi olema, kuid siis mu sulg peatus äkki, sest:
  • looduskaitse peab olema konservatiivne,
  • looduskaitseasutus aga paindlik ja ajaga kaasas käiv!
Loomulikult seisab nii looduskaitse kui ka looduskaitseasutuse ees siinloetletust märgatavalt rohkem väljakutseid kui ka probleeme. Nõnda polegi käesoleva essee eesmärk lahti kirjutada kõiki protsesse ning kaardistada tegevusi ja mõtteid, mis looduskaitse ees seisavad ning looduskaitseasutuse juures arvesse võtta tuleb. Siin oli esitatud vaid läbilõige minu jaoks olulisematest momentidest käesoleval ajahetkel.

Igal juhul tuleb uue organisatsiooni loomisel kasutada neid kogemusi, mis aastakümnete jooksul Eesti looduskaitsesse on kogunenud, arvestada töid ja uurimisi, mis viimastel aastatel meil tehtud ning kiigata ka välismaiste kolleegide ja nende tegemiste poole. Sedamoodi on võimalik kujundada meie uus ning omalaadne looduskaitse haldussüsteem.



Tapal, 24.05.2005

Foto: Teet Koitjärv

9. dets 2008

Karula rahvuspark - 15

Esmaspäeval, 08. detsembril 2008 tähistati Ähijärvel, Karula rahvuspargi looduskeskuses Karula rahvuspargi 15. juubelit.

Sissejuhatava ettekandega esines Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni direktor Urmas Roht. Seejärel esitas allakirjutanu ülevaate Karula rahvuspark eemalt vaadatuna ja lõpuks rääkis esimene Karula Rahvuspargi Administratsiooni direktor Pille Tomson Karula rahvuspargi loomislugu.

Kuna suur lumesadu oli katkestanud elektrivarustuse Ähijärvel, siis toimus ka edasine sünnipäevakohvi joomine kaminatule paistel. Kui lõpuks elekter saabus, oligi paras aeg vaadata valguspilte sellest, kuidas 1994. aastal avati Karula Rahvuspargi Administratsiooni esimese kontori ruumid Lüllemäel ja mis seejärel 15 aasta jooksul toimunud on.

Juubelikoosoleku korraldas Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru Regioon.


Palju õnne sünnipäevaks, Karula rahvuspark!


Fotod: Teet Koitjärv





17. nov 2008

Bioneeri intervjuud: Teet Koitjärv

Ajaveebis Bioneer on võimalik lugeda Bioneeri toimetaja Katrin Lipu intervjuud allakirjutanuga "Teet Koitjärv: Keskkonnateadlikuna elamine on tänapäeval palju keerulisem kui varem".

Head lugemist!

Teet Koitjärv

16. nov 2008

Looduskaitse haldusreform 2008. Artiklid, dokumendid, vastukajad...

Alusteave:


Looduskaitsehalduse järjekordne reformimine on tekitanud mitmeid vastukajasid. Protsesside paremaks jälgimiseks hakkan siinkohal ära tooma olulisemaid neist:

Avalik pöördumine. Seaduseelnõu 367 SEI menetlemine on vaja peatada

Riigikogu Keskkonnakomisjon
Eesti Keskerakonna fraktsioon
Eesti Reformierakonna fraktsioon
Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Lossi plats 1a
15165 Tallinn

Koopia: Keskkonnaminister


12.11.2008, Tartus


Seaduseelnõu „367 SEI, Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna- ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduv vabariigi valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus“ menetlemine on vaja peatada, et sellest kõrvaldada ohud loodus- ja keskkonnakaitse jätkusuutlikkusele



Lugupeetud keskkonnakomisjon, lugupeetud Riigikogu fraktsioonid.

Arutasime Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduseeelnõu 367 SEI teksti ja seletuskirja avalikul koosolekul 03.11. Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi majas. Arutelu tulemusel jõudsime järgmisele järeldusele:

Eelnõu on koostatud kitsas ametkondlikus ringis. Selle valmimisse pole kaasatud piisavalt eksperte väljastpoolt Keskkonnaministeeriumi süsteemi, kes oleksid hinnanud laiemalt kavandatud muutuste vajadusi, nende läbiviimise võimalusi ja prognoosida muutuste võimalikke mõjusid.

Ehkki alternatiivsete lahenduste väljatöötamiseks kutsuti ministri poolt kokku töögrupp, kelle töö tulemuste põhjal olevat toimunud muudatuste analüüs, on ka selle töögrupi tööst mööda vaadatud. Nimetatud pädeva töögrupi esitatud töö tulemust pole ministeerium lihtsalt arvestanud ja reformi teostamiseks on valitud töögrupi poolt väljapraagitud versioon. See tähendab, et Keskkonnaministeeriumis puudub selge tegevusplaan kavandatud ameti sisuliseks ja efektiivseks rakendamiseks.

Eelnõu läheb vastuollu looduskaitses valitsevate rahvusvaheliste heade tavadega. Samuti oleme seisukohal, et Vabariigi Valitsus (sh Keskkonnaministeerium) pole lähtunud nii kaasamise heast tavast kui ka valitsusliidu programmist aastateks 2007-2011. Peame oluliseks märkida, et keskkonnaministeerium ei ole andnud keskkonnaühendustele teavet reformide kavandamisest omapoolsel algatusel – avalikkuse, huvigruppide ja isegi enamuse looduskaitsesüsteemis töötavate spetsialistide teavitamine on toimunud alles pärast järelpärimiste ja avalike pöördumiste esitamist. Seetõttu hindame protsessi läbiviimist keskkonnaministeeriumi poolt mitterahuldavaks ja ohtlikuks demokraatliku kodanikuühiskonna arengule.

Kui eelnõu praegusel kujul jõustada ja seletuskirjas näidatud viisidel ellu viia, on ohus loodus- ja keskkonnakaitse jätkusuutlikkus. Toome järgnevalt välja eelnõus sisalduvad probleemid.

Kiirguskeskuse ühendamine loodava ametiga.

1. Kiirgusohutus ja veel enam tuumaohutus on rahvusvaheliselt tugevalt koordineeritav selgelt oma spetsiifikaga valdkond, kus ebakompetentsus ja isetegevus pole lubatav.

2. Kiirgus- ja tuumaohutust reguleerivaid pädevasutusi pole üheski teadaolevas riigis integreeritud keskkonna- või looduskaitse ametkonna koosseisu – tegevusvaldkonda on raske ühitada keskkonna- ning looduskaitsega liiga ilmse huvide konflikti ja otsuste sõltuvuse tõttu ebakompetentsest juhtkonnast.

3. Kavandatud ametis on raske tagada kiirgusalaste otsustuste sõltumatust ja erapooletust. Seda eelkõige olukorras, kus loodava ameti tähelepanu võib hajuda erinevate funktsioonide täitmise korraldamisel või fokuseerida vaid seniste keskkonnateenistuste ja looduskaitse funktsioonide täitmisele.

4. Kavandatav reform on vastuolus riikliku kiirgusohutuse arengukavaga, milles on tehtud järgmised ettepanekud:

4.1. Kaaluda nn. lahususe printsiibi eiramist - kooskõlas valdkonna rahvusvaheliste tavadega, eriti väikeriikides (piiratud kiirgustegevuste ring ja kiirgusohutuse kompetents); analoogiad naaberriikidest on olemas: Soome, Rootsi jpt.

4.2. Koondada kõik kiirgusohutusega seonduv Kiirguskeskusesse muutes ta pädevaks valitsusasutuseks, mille funktsioonideks
a) kiirgustegevuslubade väljastamine;
b) kiirguskaitset puudutava seadusandluse ettevalmistamine ja kiirgusohutuse järelevalve;
c) karistamine võimalikus koostöös Keskkonnainspektsiooniga;
d) meditsiinikiirituste osas koostöö Tervishoiuametiga, sh võimalus ressursse optimaalselt kasutada, ühitades kiirgustegevus- ja tervishoiuteenuse lubasid.

5. Arvestades tuumaenergeetika plaane on tuumaohutust reguleeriva asutuse ülesehitamist on sobilik alustada Kiirguskeskuse baasilt.

6. Meie hinnangul ei teki kiirguskeskuse ühendamisel loodava asutusega uut sünergeetilist kvaliteeti, sest sisuline kokkupuude Looduskaitsekeskusega ja Keskkonnateenistustega puudub. Mittevajalike lisakäsuliinide tekkimise tõttu võib häiruda kiirgusohutuse spetsialistide võimalus vajadusel operatiivselt ja sõltumatult tegutseda.

Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) plaanitud looduskaitsetööd.

1. Tuleb tunnustada Keskkonnaministeeriumi püüdlust vähendada looduskaitsetööde sõltuvust projektidest ja viia seda stabiilsemale alusele. Paraku pole seaduseelnõu seletuskirjas mainitud plaanitud tööde rahalist mahtu.

2. Paljude RMK-le plaanitud tööde teostamiseks on Looduskaitsekeskus viimastel aastatel kasutatud PRIA rahalisi vahendeid. Kuidas kasutatakse PRIA vahendeid edaspidi, seda eelnõus ei käsitleta.

3. Riigikogu keskkonnakomisjonis öeldud keskkonnaministri suulise informatsiooni alusel on RMK-le plaanitud kohustuste maht 40 miljonit krooni aastas. Koos 2009.a. Riigieelarve projektiga tähendab see, et sisuliselt plaanitakse RMK-st 2009.a. otseselt või kaudselt riigi tuludesse kanda 720 miljonit krooni.

4. Täielikult on läbi analüüsimata RMK-le majandusliku lisakohustuse panemisega kaasnevad võimalused ja ohud.

5. RMK arengukava aastateks 2009-2012 ei näe ette täiendavate ülesannete lisandumist ja/või nende finantseerimist.

6. RMK nõukogu, kui RMK eelarve kujunemise eest vastutav kogu pole seaduseelnõus toodud kohustuste lisandumisega seonduvat üldse arutanud ega pole esitanud oma seisukohta. Ka on praegune RMK nõukogu koosseis esimene, kuhu keskkonnaminister pole kaasanud looduskaitseringkondade esindajat.

7. RMK saab põhilise osa tulust puidu müügist. RMK arengukavas on lähtutud keskmisest puidu hinnast 800 kr/tm aastas. Käesolevas majandussituatsioonis on tõenäoline, et see prognoos vajab korrigeerimist ja vastavalt tuleb muuta ka RMK eelarvet. Näiteks on lähitulevikuks prognoositud vähemalt kahekordset nõudluse- ja hinnalangust Põhjamaade paberipuiduturul. Eelnõu koostajad pole esitanud ühtegi majanduslikku kalkulatsiooni, mis veenaks kavandatud finantseerimise jätkusuutlikkuses ja et looduskaitsetööde finantseerimine ei satu ohtu.

8. Pannes RMK-le kohustuse finantseerida oma tuludest looduskaitsetöid läheme vastuollu arenenud riikides toimiva hea tavaga. Looduskaitsetegevuse finantseerimine ei tohi sõltuda vahetult loodusressursi tarbimisest. Nii pole välistatud looduskaitsjate sattumine olukorda, kus põlismetsa kaitsmiseks tuleb see kõigepealt maha raiuda. Kui metsatulust looduskaitset ka finantseeritakse, näiteks Soomes, siis liigub raha looduskaitsesse kaudselt, läbi riigieelarve.

9. RMK kohustuseks kavandatud enamiku ülesannete teostamist on seni teostatud sisseostetud teenustena. Nii Looduskaitsekeskusel kui ka RMK-l puudub endal tööjõud nimetatud tööde tegemiseks. Praegu kavandatud skeemi järgi tekib olukord, kus plaanitav Keskkonna- ja Looduskaitseamet vastutab, kuid töö tellimiseks tuleb seda teha täiendava vahendaja kaudu. See tekitab mittevajaliku dubleerimise, milles omakorda võib tekkida informatsioonilünki ja seeläbi kannatada looduskaitsetööde kvaliteet.

10. Eriti tundlikud lisavahendaja kaasamisele on elupaikade ja maastike hooldamine ja liigikaitselised tööd. Nende tööde teostamine peab toimuma looduskaitse eest vastutava asutuse vahetul kontrollil. Seaduseelnõus viidatud kaitsekorralduskavad enamikel kaitsealadel täna puuduvad ja neid ei saa kasutada tööülesannete määramisel. Ka olemasolevaid kaitsekorralduskavasid tuleb pidevalt monitoorida ja loodusest saadud tagasiside kaudu vajadusel operatiivselt korrigeerida. Lisavahendaja lisamisel süsteemi satub ohtu tööde kvaliteet ja looduskaitsetööde ökoloogiline terviktsükkel.

11. Me ei näe otseseid vastuolusid, kui RMK hakkab tegelema kaitstavate objektide tähistamisega ja kaitsealade külastust võimaldava infrastruktuuri ehitamise ja hooldamisega. Seni igaüheõiguse objektide ehitamise- ja hooldamisega on RMK toime tulnud. Samuti aitab looduskaitseobjektide tähistamine kaasa, et metsade majandajal on olemas adekvaatne info kaitstavatest objektidest ja majandajad ei satu looduskaitsega vastuollu. Kindlasti on vajalik selle kohustuse täitmine eelnevalt põhjalikult läbi analüüsida, et objektide hulk, asukohad ja külastuskoormused oleksid optimeeritud ning nende ehitamine ja hooldamine lahendatud terviklikult.

12. Lisaks eelnõus mainitud kohustustele tuleb käesoleva reformi käigus kindlasti analüüsida RMK kui metsateede hooldaja tegevuse mõju looduskaitsele. Metsateede seisukorrast sõltub otseselt looduskaitsetöötajate ligipääs paljudele objektidele.

13. On kahetsusväärne, et riiklikul tasandil käsitletakse RMK-d vaid täiendava rahaallikana eelarve täitmisel ning organisatsioonina, millele on võimalik anda igasuguseid lisakohustusi. Omaaegsete (poliitiliste) kokkulepete tulemusel piirdub RMK põhitulu toov tegevus piltlikult palgi saekaatri ukse taha viimisega. Majanduses saab väärindamata tooraine müüja alati väikseima kasumi. Selline suhtumine võis olla põhjendatud ajal, kui saekaatreid omasid maapiirkondades mitmeid Eesti kapitalil põhinevaid väikeettevõtteid ja lisakasum jäi meie ühiskonda. Tänaseks on see olukord muutunud. On viivitamatult vajalik algatada arutelu, kuidas RMK-st kujundada puidu teadmistepõhist väärindamist arendav innovatiivne ettevõte. Vastasel korral satub pikemas perspektiivis ohtu RMK kui kogu organisatsiooni jätkusuutlikkus. Teisalt, kui RMK hakkaks välja töötama, juurutama ja turustama uusi innovaatilisi puidu väärindamise võimalusi, suureneks nii metsatulu kui ka ühiskonda jääv tulu, mis omakorda võimaldab paremini finantseerida ka looduskaitsetöid.

Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) ja keskkonnateenistused (KKT).

1. LKK ja KKT tegevuse ühisosa on väiksem, kui esmapilgul välja paistab. Ei saa välistada, et nimetatud funktsioonide läbimõeldud ühendamisel on võimalik tekitada sünergiat, kuid ei sa välistada võimalust, et täielik ühendamiskava on ennatlik.

2. Praeguste reformikavade juures lähtutakse justkui eeldusest, et KKT-de tegevuseks on eelkõige mitmesuguste lubade väljastamine. See on liialt ühekülgne vaatenurk. KKT-de poolt pakutav teenus on oluliselt laiem ja vajab eraldi senisest täpsemat määratlemist.

3. LKK tegutseb regioonipõhiselt, KKT-d maakonnapõhiselt. Enne mistahes ühendamiskavasid tuleb eelnevalt leida optimaalne lahendus, viia KKT-de tegevus vastavusse tulevikku planeeritud struktuurile ja alles siis asutused ühendada.

4. Oleme saanud signaale, et uue struktuuri loomisel on tekkinud surve 15 maakonnaga struktuuri säilitamiseks. Silmas pidades töökorraldust teistes riiklikes ametites ning tulevikus sees seisvat haldusreformi, oleks maakonnapõhisele tegevusele üleminek killustav ja riigile kahjulik.

5. Kogu maailmas on valdavaks kaitsealade haldamise vormiks valitsejapõhine tööde teostamine ja korraldamine, kus vastava kompetentsiga töötajad teostavad või tellivad otse tööd teostavatelt alltöövõtjatelt enamiku kaitsekorralduslikke töid. Kaitsealad on looduslikest ja administratiivsetest iseärasustest lähtuvate kindlate piiride ja eesmärkidega terviklikud majandusüksused, millel mistahes tegevuste läbiviimisel peavad olema väga selged otsustus-, käsu- ja vastutusliinid, et kindlustada kaitse-eesmärkide saavutamine. Eestis asuva 3386 riikliku kaitse all oleva objekti (sh mitmete maakonnaüleste) kaitse korraldamine eeldab eelkõige regionaalset lähenemist.


Üldised märkused:

1. Kavandatud reformi juures pole analüüsitud kõiki loodus- ja keskkonnakaitses liikuvaid rahalisi vahendeid. Täielikult on käsitlemata PRIA vahendite kasutamine tulevius, samuti ei arvestata loodus- ja keskkonnakaitsesse kavandatud Euroopa Liidu rahaliste vahenditega.

2. On kahetsusväärne, et uut reformi planeeritakse ilma kolm aastat tagasi läbi viidud kaitsealade valitsemise korraldamise reformi kogemusi ja Riikliku Looduskaitsekeskuse senise tegevuse sisulisi tulemusi analüüsimata.

3. Väga erinevate funktsioonide kokkupanek hägustaks ühiskonna arusaamist tänapäevasest loodus- ja keskkonnakaitsest.

4. Asutuste loomisel ja suuremal reorganiseerimisel on loomulik, et uued juhid valitakse ametisse avaliku konkursi korras. Selle käigus arutatakse läbi nii juhile esitatavad pädevusnõuded kui ka vajalikud isikuomadused.

5. Esitatud eelnõu praegusel kujul hääletamisel pole selge, mille poolt Riigikogu tegelikult hääletab.

Selleks, et vältida riske Eesti elukeskkonnale ja ühiskonna arengule palume Riigikogul kuni eelpool viidatud probleemide ja alternatiivide teadmistepõhise analüüsini ning põhjendatud lahenduste leidmiseni peatada puudulikult ettevalmistatud looduskaitsehalduse reformiga seotud seaduse-eelnõude menetlemine, saata need tagasi Keskkonnaministeeriumisse ning nõuda laiapõhjalist, eksperte kaasavat analüüsi ja arutelu.



Lugupidamisega,


Tõnu Viik
Eesti Looduseuurijate Seltsi president


Urmas Tartes
Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees


Andres Kalamees
Eesti Ornitoloogiaühingu direktor
Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordineeriv organisatsioon


Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab üheksat keskkonnaorganisatsiooni:
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Säästva Eesti Instituut, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring.

9. nov 2008

Riigi ja ametnike roll ühiskonna teenimisel

Neljapäeval-reedel (6.-7.11.2008) toimus Tartus järjekordne Riigiametnike Foorum Riigi ja ametnike roll ühiskonna teenimisel - eile, täna ja homme. Kuigi enamus looduskaitsjaist pole riigiametnikud, ei tasu Riigiametnike foorumist rääkimisest Loodusajas ära ehmatada, sest enamus meist, olemata avalikus teenistuses, teenivad ühiskonda.

Mis foorumil kõrva hakkas? Esiteks:

  1. ennetava (proaktiivse) mudeli rakendumisest kõikides õigujärelevalvevaldkondades (mina laiendasin seda oma mõttes ka keskkonnajärelevalvele) rääkis Õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver (vt ettekande pdf-i),
  2. Monika Mikiver toonitas, et põhiõigused (sh õigus heale haldusele) tuleb tagada kõigile (minul tuli kohe pähe küsimus, et kas praeguses keskkonnaasutuste reformis on see põhimõte ikka reformijatel meeles),
  3. Lisaks jäi kuulajaile mulje, et Siseministeeriumi süsteemis ei tehta reforme nii rutakalt kui Keskkonnaministeeriumis; konkreetselt oli juttu Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondus- ja Migratsiooniameti liitmisest üheks asutuseks,
  4. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübar (vt ettekande pdf-i) rääkis kaasamisest - kõigest sellest, mida ka keskkonnahalduse reformimisel tuleks arvestada.
See kõik oli vaid ühe töötoa Keskkonna muutus kui võimalus teenuste arendamiseks raames.

Lisaks oli palju mõtlemapanevat avaliku halduse arengust, teenustest, e-riigist ja ametnike vastutusest, lisaks põiked Suurbritanniasse ja Rootsi.

Foorumi materjalid on loetavad Avaliku teenistuse veebist.

7. nov 2008

Ilmus "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse"

Eile tehti Eestis looduskaitseajalugu - esitleti Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamatut Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tegemist on Richard B. Primacki populaarse raamatu A Primer of Conservation Biology 3. trüki Eesti oludele kohandatud tõlkega.

Richard B. Primack pole ka senini olnud Eestis tundmatu, kuna on esinenud loengutega nii Tartus kui Tallinnas.

Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse toob Eesti lugeja ette tänapäeva looduskaitse alused esmakordselt meie emakeeles. Tagasihoidlikult on autorid nimetanud raamatut õpikuks, mis mõeldud eelkõige kõrgkoolidele, aga sobib täiendama ka gümnaasiumi- ja kutseharidust. Tegelikult on selle raamatuga tutvumine hädavajalik ja peaks olema lausa kohustuslik kõigile looduskaitsjaile - looduskaitsetöötajaile, keskkonna- ja looduskaitseametnikele, loodushuvilistele, poliitikuile...

Marek Sammul on öelnud ajalehele Tartu Postimees (04.11.2008): "Oleme lisanud raamatusse võrdlusi siinse loodusega. Mõni peatükk on originaaliga võrreldes üsna suures ulatuses ümber kirjutatud."

Tõtt öeldes on juba pikka aega olnud raske Eesti loodussõbrale seletada kaasaegse looduskaitse arenguid, sest ei mõisteta terviklikult seda teoreetilist vundamenti, millel tänapäeva looduskaitse püsib ja toimib. Mis veel hullem - eesti keeles pole olnud senini isegi kõiki hädavajalikke termineid, sõnu, millega kõike lahti seletada.

Autorid ja mugandajad on hakkama saanud tööga, mille tähtsust on raske ülehinnata:

  1. tõlgitud ja kohandatud on üks tänapäeva looduskaitse põhialuseid tutvustav baastekst,
  2. loodud on palju minu meelest õnnestunud termineid, mis on eraldi peatükis (Sõnaseletusi) ka lahti seletatud,
  3. loodud on alus kaasaegse looduskaitsemõtte edasisele arengule Eestis.
Raamatu tagakaanel on kirjas:
Looduskaitsebioloogia on elurikkuse hoidmise teadus, mis pakub juhiseid ohtu sattunud liikide, koosluste ja looduslike protsesside hoidmiseks, nende seisundi parandamiseks ja viimase võimalusena ka taastamiseks. Kuidas loodust targasti kaitsta? Kuidas looduse kahjustamist vältida?
Huvi äratamiseks toon siinkohal ära raamatu sisukorra:
  1. Looduskaitsebioloogia ja bioloogiline mitmekesisus
  2. Elurikkust ohustavad tegurid
  3. Looduskaitse populatsiooni ja liigi tasemel
  4. Looduskaitse kaitsealadel
  5. Looduskaitse ja säästev areng
Sissejuhatuse looduskaitsebioloogiasse on toimetanud Marek Sammul ja Asko Lõhmus.

Raamat on ilmunud Eesti Maaülikooli ja Eesti Loodusfoto OÜ koostöös, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Euroopa Liidu toetusel.

Head lugemist!

3. nov 2008

Keskkonnaministeeriumi haldusala reform. Arutelu 03.11.2008

Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste
Koda korraldasid 03. novembril Tartus ELUS-i majas Struve tn. 2 arutelu teemal:

Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse
Keskkonna- ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduv vabariigi valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus.


Päevakord:

  • Reformid ja kaasamise hea tava. Jüri-Ott Salm (pdf)
  • Kiirguskeskus ja Keskkonna- ja Looduskaitseamet. Enn Realo (pdf)
  • Looduskaitsekeskus ja Keskkonnateenistused. Teet Koitjärv (pdf)
  • RMK ja Looduskaitsekeskus. Urmas Tartes (pdf)
  • Reform ja riskianalüüs Ivar Puura
  • Arutelu.

19. okt 2008

Parkide konverents "21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini"

Aega parkide konverentsist on merre voolanud juba kaks nädalat, kuid kiire elutempo ja kõike enda alla matva Keskkonnaministeeriumi allasutuste ohjeldamatu reformi jälgimine pole jätnud aega kirjutamiseks. Eks nõndaviisi on saanud ka mõtted selgineda.

1.-3. oktoobril toimus Eesti Maaülikooli Põllumajanduse- ja Keskkonnainstituudi korraldamisel esinduslik parkide konverents pealkirjaga 21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini. Lisaks toimusid 4.-5. oktoobril väljasõidud erinevatesse parkidesse. Kuna siinkirjutaja ekskurseerimas ei käinud, siis räägin vaid kolmest esimesest päevast.

Pargid ühendavad arhitektuuri ja loodust, tehis- ja looduskeskkonda, muinsus- ja looduskaitset, minevikku ja tänapäeva, Eestit ja Euroopa kultuuri... Siinjuures pole keegi senini eriti selgitanud, et kuidas ikkagi pargimood Eesti- ja Liivimaale jõudis. Epi Tohvri ettekanne (Inglise park ei alga Eestis. Filantropiini mõju Eesti pargikunstile) Toomel Ajaloomuuseumi võlvide all, akna taga iidsete pargipuude kollased lehed, lõi kauni algusakordi kogu konverentsile ja tegi esimesi samme sel põneval teel. Siinjuures tahan rõhutada, et tegemist on tõesti esimeste sammudega Balti kubermangude ja Kesk-Euroopa vaheliste tihedate sidemete (taas)avastamisel - Jean-Jacques Rousseau Émile'st ja Johann Bernhard Basedow Elementarwerks'ist alates.

Järgmised konverentsipäevad kulgesid Eesti Maaülikooli järjekordse peahoone aulas.

Konverents keskendus ehk liigagi palju mõisaparkidele, mis on samas aga igati arusaadav, sest just see pargiliik viib meid kõige kaugematesse aegadesse. Tekkis tunne, et eestlane ei suuda veel 21. sajandi alguseski üheselt suhtuda meie ühisesse minevikku baltlastega, so baltisakslastega. Üha uuesti ja uuesti tõusis konverentsisaalis üles küsimus - kas mõisapargid ikka on juba muutunud meie omadeks? Kas see on meie kultuur ja meie ajalugu? Siinkirjutajale jäid need, eriti noorema põlve uurijate suust kõlanud kõhklused vähekene arusaamatuks ja isegi anakronistlikeks. Park kui välismaa - lisas õli tulle Mart Külvik. Siinkirjutajas tekkis seepeale hoopiski vastuoluline tunne: kui minu jaoks on ka park kodumaa, siis kas kõik, mis parki ümbritseb, on välismaa???

Ülle Tarkiainen (Mõisad Eesti asustuspildis 17. sajandil) rändas vanasse heasse Rootsi aega 17. sajandil, mil paljusid mõisasüdamed ehitama ja kujundama hakati. Sellest ajast on pärit hulgaliselt vähe uuritud allikmaterjali (muuhulgas maakaarte), mille põhjal annab edaspidigi põnevaid uurimusi kirjutada.

Heldur Sander (Puud mõisahaljastuses läbi aegade - mitmekesisus ja loodushoid) tõi muhedal moel kuulajate ette meie parkide liigirikkuse - ilma üleliigse pateetika ja romantikata. Siinkirjutajale avaldas muljet mitmete mõisaparkide reas seisnud mitmekesise taimestikuga Rohu mõisa park ja allee Laekvere vallas Lääne-Virumaal.

Siinjuures tahan välja tuua huvitava tendentsi. Aegade jooksul on jäänu mulje, et Liivimaad on Eestimaaga võrreldes palju rohkem uuritud - ilmselt on Liivimaa juurtega ajaloolasi meil lihtsalt rohkem. Kui Epi Tohvri rõhutas uute pargimoe- ja haridusvoolude esmast jõudmist Riiga ja mujale Liivimaale (muuhulgas Põltsamaale), siis Ülle Tarkiainen tõdes, et just Eestimaale kerkisid uhkemad häärberid ja moodsamad pargid. Vähemalt minu silmis on siin väikene vastuolu - ilmselt polnud ka Eestimaa ideede poolest mahajäänud kant. Kindlasti tasuks Eestimaa ajalooga rohkem tegeleda.

Nüüd vajab täpsustamist, millest üldse jutt käib - Eestimaa (keskusega Tallinnas) ja Liivimaa (keskusega Riias) all mõistetakse omaaegseid kubermange, millede suhet tänapäeva maakondadesse illustreerin väikese kaardiga (kubermangud 1897 ja maakonnad 2008). Liivimaa hõlmas ka Põhja-Lätit. Kaardil on märgitud kubermangud vaid tänapäeva Eesti piires.

Mõisaparkide käsitlemisel jäid mitmed kõnelejad hätta terminoloogiaga - mõistet mõis käsitleti kord mõisasüdame, kord peahoone (häärber), kord maastikukujundusliku objekti mõistes. Drastilisematel juhtudel käsitleti ühes ettekandes läbisegi mitut erinevat mõistet, mõiste sisu üldse täpsustamata. Mõis on keeruline mõiste ja terminoloogias tasub täpne olla! Vt ka portaali "Eesti mõisad".

Eestis on aga muidki parke - linnaparke, kalmistuparke, puiesteid ja esplanaade. Ehk sobib sellesse ritta ka puisniit kui talurahva park - viskas Hendrik Relve (Üle puisniidu metsast parki) õhku kinda. Peale Hendrik Relve laiendas parkide ringi aedadega John Watkins Inglismaalt (Paradiisi taastamine - mõtteid aedade taastamisest ja esitlemisest English Heritage'i viimase kümnendi praktikas) ja Pertti Pyhtilä Soomest/Eestist (Ajaloolised võõrliigid Soome parkides). Esimene peatus klassikalistel Inglise aedadel-parkidel, teine aga muuhulgas Soome rahvusluuletaja Johan Ludvig Runebergi ja tema abikaasa Fredrika Runebergi koduaial.

Sõnajärg jõudis kätte ka praktikutele. Urve Sinijärv (Parkide kui elavate kunstiteoste restaureerimine) rõhutas parkide kaitsmisel ja restaureerimisel kaitse-eesmärgist, juhtideest kinnipidamise olulisust. Üldjoontes on pargid arhitektuursed kogumid, mida pelgalt looduskaitsepõhimõtete järgi käsitleda ei saa. Samas aga, kui looduskaitseväärtused on olulised, tuleb ka neid arvestada.

Karin Bachmann (Raadi maastik. Lennuväljast muuseumiks) tõi sisse väga tänapäevase mõõtme - endise mõisapargi ja seda ümbritseva ala, mis vahepeal oli militaarmaastik, muutmine tänapäevaseks muuseumimaastikuks. Samas on muuseumi eesmärk peegeldada meie minevikku. Siinjuures tõi Karin Bachmann sisse üllatava mõiste - vaimne reostus. Esimesest ehmatusest toibudes mõjus just Raadi, aga mitte ainult, puhul selline lähenemine väga värskena. Ruumilises planeerimises on üllatavalt tihti eesmärgiks ju mingi kandi maine parandamine, vaimne puhastamine. Meil on palju endisi militaar- või ka kolhoosivaremete "parke", mida esmajoones vaimselt puhastama peaks.

Olev Suuder (Elu ja surm pargis. Varemete poeesia) aga vastupidiselt poetiseeris varemeid, kutsus üles neid säilitama. Parem vareme säilitamine kui laguneva hoone lammutamine, võiks lihtsustatult siinkohal resümeerida.

Mida kokkuvõtteks öelda? Ettekandjaid oli palju rohkem, kui käesolevas artiklis märkimist on leidnud. Samuti kohtuti kohvilauas kolleegidega, sobitati uusi tutvusi, vahetati mõtteid... Tegemist oli teedrajava ja ametkondlikke piire lõhkuva üritusega - loodame, et esimesele järgneb pikk rida pargikonverentse järgmistel aastakümnetel.

Eraldi tuleb aga ära märkida prof Juhan Maiste rolli kogu konverentsi kooshoidmisel ja suunamisel, samuti konverentsi algatamisel.

Aitäh korraldajaile!


Fotod ja kaart: Teet Koitjärv

8. okt 2008

Urmas Tartes: Kas keskkonnaminister valetab?

Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimehe Urmas Tartese järgnev artikkel on kirjutatud nädalapäevad tagasi.


29.09. avaldati e-õiguse portaalis http://eoigus.just.ee/ eelnõu projekt nimega "Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna- ja looduskaitseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus". Avades faili, mis kannab nime eelnõu.pdf, loeme kahelt esimeselt realt järgmist: „Eelnõu, 02.09.2008“. Seega on tegemist on eelnõuga, mille koostamine on lõpetatud nimetatud kuupäevaga.

15.09. kohtusid keskkonnaminster ja kantsler Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (TA LKK), Eesti Looduseuurijate Seltsi (ELUS) ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) esindajatega, et arutada plaanitavaid reforme. Kohtumisel ütles minister, et keskkonnaministeeriumi töörühm on suvel palju töötanud ja välja on pakutud mitmeid reformivariante, mille vahel nüüd tuleb teha valik. Ettepanekud on oodatud ja otsuse tahaks teha septembri lõpuks, kuid mingit asjatut kiirustamist samuti pole vaja. Meie palvele saada täpsemaid alusmaterjale plaanitud muudatuste kohta öeldi, et neid veel pole ja väga palju detaile tuleb veel töö käigus täpsustada.

25.09. toimus ELUS ja TA LKK ühine koosolek, kus arutati looduskaitse reformikavadega seonduvaid küsimusi. Koosoleku lõppedes ootas meid ees keskkonnaministeeriumi pressiteade, et samal päeval toimunud valituse istungil kiideti ministeeriumi poolt esitatud reformikava heaks. Kusjuures informatsiooni, et nimetatud küsimus valitsuse istungi päevakorda võetakse, eelnevalt valitsuse briifinguruumis ei olnud. Tähendab, küsimuse otsustamisega hakkas miskipärast väga kiire.

Tulles tagasi eelnõu koostamise kuupäeva, 02.09.2008 juurde selgub, et 15.09. toimunud kohtumine oli vaid kaasamise immiteerimine juba varem siseringis tehtud otsuste läbisurumiseks. Täpne reformikava oli olemas juba 02.09. Rääkida siinkohal Aarhusi konventsiooni täitmisest oleks enesepett. Kas aga ministeeriumi töörühmad üldse sisulist tööd tegid, selles osas tekib pigem kahtlus. Kõige kahetsusväärsem on aga asjaolu, et TA LKK, ELUS ja EKO esindajatega kohtudes esitas minister meile teadlikult valeinformatsiooni väites, et täpsemaid taustamaterjale kavandatavate muudatuste kohta veel olemas pole. Rahvakeeles öeldakse selle kohta, et minister valetas.

On loomulik, et tekib küsimus: Miks looduskaitse reformi sellise kiirusega, varjatult ja suletud uste taga läbi surutakse? Seosed hakkavad paika loksuma, kui panna kõrvuti mõned faktid.

  1. Keskkonnaminister on oma suhtumist looduskaitsesse väljendanud suhtumisega Natura aladesse. 11.04.2007 ilmunud artikkel (
  2. http://arileht.ee/?uudised=381524) kandis pealkirja: „Tamkivi: Natura alad on ebaolulised“.
  3. Kiirustades ja salamisi saadakse 25.09.2008. valitsusele heakskiit keskkonnaministeeriumi väga kitsas siseringis valminud ja avalikkuse eest kiivalt varjatud reformikavale, mis muudab oluliselt looduskaitse korraldust.
  4. Ivar Puura analüüs looduskaitses reformi ja sealhulgas lähitulevikus planeeritud EL vahendite osas (vt.
  5. http://www.epl.ee/sartikkel/2270 ja http://www.epl.ee/sartikkel/2272) näitab, et kavandatava reformi tulemusel võib looduskaitse ilma jääda olulises osas eurotoetustest. Teisisõnu, niigi alafinantseeritud looduskaitse olulisus väheneb veelgi ja päris hästi toimima hakanud Riikliku Looduskaitsekeskuse haldussuutlikkus paisatakse taas reformisegadustesse.
Eeltoodut kokku võttes saab teha väga kahetsusväärse järelduse: looduskaitse kui arengu takistus on tarvis muuta kuulekaks käsutäitjaks ja kaasa aitajaks, et Eestis saaks täidetud püha eesmärk saavutada vähemalt viies edetabelikoht mingis riikide pingereas. Kui keegi ministeeriumist hakkab ütlema, et eelnõus olev kuupäev oli näpukas, siis siit tuleb lihtne järeldus, et ilmselt on ka ülejäänud reformimaterjal näpukaid täis või on kogu reform üks näpukas.

Urmas Tartes
Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimees

Pöördumine: Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik

Lp Eesti Vabariigi President
Lp Eesti Vabariigi Valitsus

Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik.


Allakirjutanud Eesti keskkonnaorganisatsioonid peavad keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust Eesti elanike heaolu, riigi majanduslikku olukorda ja demokraatlikku riigikorraldust kahjustavaks ning on keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna suhtes usalduse kaotanud.

Tulenevalt looduskaitse haldusreformi läbiviimise protsessist ja selle käigus selgunud asjaoludest oleme seisukohal, et keskkonnaministeeriumi juhtkonnal puudub pädevus ja usaldusväärsus ministeeriumi haldusala tegevuste juhtimiseks ja korraldamiseks. Nii avalikkusega suhtlemisel kui kohtumisel keskkonnaorganisatsioonidega on ministeeriumi juhtkond looduskaitse haldusreformi selgitamisel teadlikult loonud olukorrast vale ettekujutuse ja varjanud informatsiooni.

Keskkonnaorganisatsioonid ja ministeeriumi juhtkond peavad juba aastaid regulaarselt ümarlauakohtumisi, et arutada aktuaalseid keskkonnaküsimusi. Organisatsioonid ei näe hetkel põhjust kohtumisi jätkata, kui ministeeriumi juhtkond küsimustele ausa vastamise asemel informatsiooni varjab.

Keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust on iseloomustanud hoolimatu suhtumine keskkonnaprobleemidesse ja kodanikuühiskonna põhimõtete eiramine. Praeguse looduskaitse haldussüsteemi reformimise kõrval võib näidetena esile tuua veel põlevkivi arengukava, RMK reformi, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise, GMO keskkonda viimise seaduse muutmise, mitmete kõrge looduskaitselise väärtusega alade kaitsestaatuse andmisega põhjendamatu venitamise (nt Ropka-Ihaste ja Suurupi kaitseala) jm.

Käesolevaga palume Vabariigi Valitsusel kuni alternatiivide teadmistepõhise analüüsini peatada puudulikult ettevalmistatud looduskaitsehalduse reformiga seotud seaduse-eelnõude menetlemine, saata need tagasi Keskkonnaministeeriumisse ning nõuda laiapõhjalist, eksperte kaasavat analüüsi ja arutelu.

Ühtlasi pöördume Vabariigi Presidendi poole abipalvega leida võimalus oma nõustajate ning vajadusel täiendavate akadeemiliste ekspertide ja loodushoidjate abiga kutsuda üles valitsust sisuliselt süvenema kavandatavate muudatuste riskidesse, toetades seeläbi haritlasi ja loodushoidjaid kodanikuühiskonna ja Eesti loodusressursside kaitsel.


Lugupidamisega,

Eesti Looduseuurijate Selts
Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon
Eesti Keskkonnaühenduste Koda

Info:

  • Marek Sammul 527 6204,
  • Urmas Tartes 506 4093


Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab üheksat keskkonnaorganisatsiooni:
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Säästva Eesti Instituut, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring.


Koopia:
  • keskkonnaminister Jaanus Tamkivi,
  • keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus

27. sept 2008

Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks

Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti Looduseuurijate Seltsi
Eesti Keskkonnaühenduste Koja

PRESSITEADE
26.09.2008

Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks


25. 09. 2008 arutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda looduskaitse haldusstruktuuride ümberkorraldustega seonduvaid küsimusi ja tekkinud olukorda seoses valitsuse otsusega nõustuda keskkonnaministeeriumi ettepanekutega keskkonnahalduse ümberkorraldamiseks. Arutelu tulemusel peame vajalikuks juhtida tähelepanu järgmisele:

1. Keskkonnaministeerium on Vabariigi Valitsusele esitanud reformikava eelnõu ning teatanud pressiteates justkui oleks valitsus selle eelnõu põhimõtteliselt heaks kiitnud. On ülimalt kahetsusväärne ja sisuliselt mõistetamatu, miks kiideti heaks ettepanek, mida süsteemi korrastamiseks kokku pandud ekspertrühm ei toetanud ja isegi aruteludeks ei esitanud. Samuti, miks on peetud vajalikuks viia otsustusprotsess läbi ohtlikult forsseerituna ignoreerides vabaühenduste ettepanekuid Århusi konventsioonile vastava sisulise arutelu läbiviimiseks. Esitatud reformikava rikub koalitsioonilepingut.

2. Allakirjutanud loodushoiuga tegelevate akadeemiliste ja keskkonnaorganisatsioonide analüüside kohaselt nõrgestab eelnõuga kavandatava reformi sisu oma praegusel kujul oluliselt riiklikku looduskaitsesüsteemi, ei täida sätestatud eesmärki vähendada asutustevahelist dubleerimist ning sisaldab olulisi riske Eesti elukeskkonnale ja elanike turvalisusele.

3. Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) kui looduskaitse tuumikstruktuur on näidanud, et tema loomine oli ajakohane, tal on olemas pädevus ning tugev arengupotentsiaal ning võimekus oma eesmärkide täitmiseks. LKK kaotamise asemel oleks vajalik organisatsiooni stabiilselt arendada. Enne uute reformiprotsesside algatamist tuleb viia lõpule KAVO protsessis ja looduskaitse arengukava projektis ette nähtud ümberkorraldused (näiteks keskkonnateenistustesse jäänud looduskaitse osa liitmine LKK-ga).

4. Allakirjutanud organisatsioonid peavad oluliseks, et valitsus saaks langetada informeeritud otsuseid. Keskkonnaministeeriumi poolt valitsusele esitatud informatsioon on olnud puudulik ja eelnevaid aastatepikkusi analüüse ja konsultatsioone sisaldanud teadmist kõrvale heitev. Ka on praegune reformiprotsess olnud põhjendamatult suletud, erinevalt näiteks KAVO protsessist.

Et tagada Eesti riigi jätkusuutlik areng ja elanike turvalisus, palume Vabariigi Valitsusel peatada looduskaitse haldussüsteemi reform Keskkonnaministeeriumi esitatud vormis ning algatada vabaühendusi, eelnevates aruteludes osalenud eksperte ja akadeemilisi looduskaitseorganisatsioone kaasav sisuline arutelu. Vastavasisuline märgukiri Vabariigi Valitsusele on koostamisel ja esitatakse lähiajal.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.


Info:

Marek Sammul
Eesti Looduseuurijate Selts

Looduskaitse arengukava koostamise loodushariduse- ja teadlikkuse töörühma
juht (2004-2005)

E-post: marek.sammul@emu.ee
Tel: 5276204

16. sept 2008

Looduskaitse – jälle teelahkmel!

Käesolev artikkel ilmub 22.09.2008 Eesti Looduskaitse Seltsi ajalehes "Tõru". Kuna Keskkonnaministeerium kiirustab ülemäära oma haldusala muutmisega, siis avaldan selle väljaandja loal juba täna.

Autor: Teet Koitjärv, looduskaitsetegelane


Eesti looduskaitse pika ajaloo jooksul on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud looduskaitsehalduse arendamisele. Riigi tegelik looduskaitse on olnud keskselt, ühe asutuse raames, korraldatud vaid ajavahemikus 1935-1940 ning alates 2006. aastast. Kui sada aastat tagasi täitis looduskaitse oma tolleaegseid eesmärke suurema haldusstruktuurita, siis tänapäeval on looduskaitse olemus ja eesmärgid muutunud kardinaalselt. „Nurgatagusest nokitsejast on tuldud elu keskpunkti,“ olen ma ise korduvalt armastanud öelda.

Kuna Eesti looduskaitsehalduse üleriigilise korraldamise traditsioon on peaaegu olematu, siis me ei oska veel hinnata stabiilse looduskaitse keskasutuse pikaajalist positiivset mõju meie tegeliku looduskaitse arengule. Siinjuures seisab looduskaitsjate ees tõsine dilemma – looduskaitse ja selle haldus peab olema üheaegselt konservatiivne oma kaitseobjektide osas ja dünaamiline kaitse korralduse osas. Seetõttu ei sarnane looduskaitse paljude muude keskkonna suuresti tehnoloogiliste valdkondadega. Julgen isegi väita, et Keskkonnaministeeriumi haldusala muude funktsioonidega, välja arvatud metsandus, polegi looduskaitsel ehk väga suuri kokkupuutepunkte. Suurem sarnasus on hoopis muinsuskaitsega. Kui soovite, leiab haridussüsteemi ja riigikaitsega rohkem ühiseid sihte kui näiteks ilmajaama või maapõuevarade kaevandamise korraldamisega. Miks ma seda kõike räägin? Aga seepärast, et praegu käimasolevas Keskkonnaministeeriumi ümberkorralduskampaanias näibki looduskaitse olevat vaid vaene kosilane, keda tõugatakse, lükatakse, tükeldatakse ja kooritakse. Tundub, et reformijatel puudub selge siht ja seisukoht, mis looduskaitsega peale hakata – eesmärgid on hoopis muud. Kindluse nõnda väita on andnud Keskkonnaministeeriumi põhipanuste tegemine 6. alternatiivvariandile, „milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid, Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.“

Mida see variant tooks looduskaitsele?

Esmalt lahutatakse looduskaitsehaldusest üks oluline kompleks tegelikke looduskaitsevõtteid – külastuse korraldamine. Seejärel on aga looduskaitsestruktuuridel sisuliselt võimatu tegeleda ka loodusharidusega, sest eelnevaga on nad ära lõigatud oma tugibaasist. Kui tegelikku looduskaitset vaid pinnapealselt tundvad inimesed arvavad, et külastuse korraldus on turismiäri, siis kogu maailmas suunatakse justnimelt külastuse ja selle infrastruktuuri (looduskeskused, parklad, loodusrajad jms) abil inimesi looduse juurde neid teid pidi, mis loodust ennast võimalikult vähe koormavad. Ja seejuures ei tohi hetkekski unustada antud kaitseala kaitse-eesmärki. Kui tänapäeva Euroopas ja Põhja-Ameerikas, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal (need kandid on kaasaegse looduskaitsemõtte arengu esirinnas) on miinimumini viidud politseilik looduskaitseinspektorite süsteem, siis tasakaaluks korraldatakse intensiivsemalt külastustegevust ja arendatakse loodusharidust.

Seejärel aga lahustub ülejäänud looduskaitsetegevus uue Keskkonnaameti paljude funktsioonide ja tegevuste vahel. Olgem ausad, tänapäeval hõlmavad ainuüksi maavarade ja veeküsimused lõviosa maakonna keskkonnateenistuste jõuvarudest. Jälgides uute karjääride avamisel kohalike inimeste, riigi (Keskkonnaministeeriumi) ning ärimeeste huvide põrkumisi, siis tõotab ainuüksi see valdkond ametnikele jätkuvalt tööd – üle kogu riigi. Lõppkokkuvõttes ei teki ka kodaniku jaoks selgemat struktuuri vaid asjad lähevad vaid segasemaks. Ei tohi unustada, et Eesti avalikkus on harjunud, et meil on olemas looduskaitsjad ja looduskaitseinstitutsioonid.


Milline on parim lahendus?

2006. aasta algul tegutsema asunud Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) on väga oluline looduskaitsearenguline samm, mida ei tohi mingil juhul kergekäeliselt hüljata. Esimest korda Eesti pärastsõjajärgses ajaloos koondati looduskaitse ühe asutuse raamesse. Sellega loodi alus arvestatavale kesksele looduskaitse kompetentsikeskusele. Looduskaitsekompetentsi edendamiseta pole aga võimalik kaasaegses ühiskonnas, kus looduskaitsel on olulisem roll kui kunagi varem, loodust eesmärgistatult ja tõhusalt kaitsta. Lisaks tegelikule looduse kaitsmisele tõstab looduskaitse arendamine Eesti riigi mainet ning tihendab lõimumist Euroopa ja kogu maailmaga. Tean, et mitmedki kõrged keskkonnaametnikud ei pea rahvusvahelist looduskaitsekoostööd mitte millekski oluliseks, kuid paraku nad eksivad rängalt. Siiski vajab meie omariiklus ka looduskaitsediplomaatiat.

Tõsi, uus haldusmudel ei ole olnud veatu – palju küsimusi on tekitanud tegeliku looduskaitse ja kaitsealade valitsemise lahutamine, liigikaitse, samuti puhkemajanduse jagunemine LKK ja RMK vahel ning metsade kaitse tervikuna. Kaugel ideaalsest on olnud LKK rahastamise mudel. Lisaks on tekkinud avalikes teabekanalistes filosoofilised vaidlused – mis on looduskaitse sisu, milline peaks olema riigi looduskaitse, milline vabaühenduste ja kodanike roll.


Kuidas edasi?

Pean siinkohal oluliseks välja tuua Loodusaja ajaveebis (http://loodusaeg.blogspot.com) läbiviidud küsitlust, mille tähtsust ei tohi ülehinnata, kuid tähelepanuta jätta vast ka ei saa. Küsitluses osales 70 inimest. 75% vastanuist pidas oluliseks LKK säilitamist, 18% pidasid vajalikuks LKK likvideerida ja 4% ei osanud vastata. Ära tasub märkida, et 69% vastanuist pidas oluliseks LKK tugevdamist. Vaid 1% vastanuist oli igasuguste reformide vastu.

Julgen väita, et looduskaitsjad pole iseenesest muutuste vastased ja kõik me mõistame, et tänapäeva ühiskond ja selle institutsioonid ongi pidevas muutumises. See muutumine peab aga olema positiivne – olemasoleva struktuuri tugevdamine ja tema tegevuse täpsustamine. Pakun siinkohal välja radikaalseima, kuid paljudele looduskaitsjaile vast kõige vastuvõetavama variandi:

  • Riiklik Looduskaitsekeskus jätkab Keskkonnaministeeriumi haldusalas oma tegevust,
  • Maakondlikelt keskkonnateenistustelt antakse kaitsealade valitsemise funktsioon üle LKK-le,
  • Täpsustatakse LKK liigikaitselised tegevuseesmärgid,
  • Lepitakse kokku LKK tegevuse tulemuslikkuse hindamise ja LKK rahastamise mudelites.
Ehk oleks mõistlik kaaluda lisaks eelöeldule järgmisigi samme:
  • RMK-lt antakse LKK-le üle praegune Loodushoiuosakond koos kogu looduses liikumise (avalik teenus) korralduse funktsiooniga,
  • LKK keskasutus kolitakse Tallinnast tegelikule loodusele lähemale ja kaugemale hetkepoliitilistest vesipükstest-tornaadodest – näiteks mõnda maakonnalinna (saavutatakse täiendav regionaalne efekt).
Lisaks pean tõdema, et loomulikult on loodusturismil Eesti turismimaastikul oluline koht ja kaitsealad oma infrastruktuuriga on siin ettevõtjate tegevust toetavas, mitte konkureerivas rollis. Samas tuleb ettevõtluse ja avalike teenuste omavahelised tegevusmudelid paika panna, et ka avalikule infrastruktuurile üleliigset survet ei teki.

Selline ongi üheaegselt konservatiivne ja dünaamiline looduskaitse!


Väike moraalilugemine

Lõpetuseks tuleb kahjuks nentida, et ükski reform ega uuendus ei leia mõistmist, kui selle protsess on olnud arusaamatu ja survestatud, tumeda salatsemislooriga varjutatud. Kahjuks on kibedal puhkuste ajal Keskkonnaministeeriumi poolt korraldatud reformiprotsess vaid näide sellest, kuidas asju korraldada ei tohi. Ehk kirjutab keegi sellest tulevikus raamatu – hoiatuseks kõigile ametnikele. Neile, kes aga rõhuvad uuendusprotsessis praegusele majanduskasvu taandumisperioodile ja üldisele säästuvajadusele, tahan südamele koputada: majanduse taandumisele järgneb jälle majanduskasv ning 3-4 aasta pärast tundub tänane rapeldamine (tragi)koomilisena. Koonerdamine pole kokkuhoid ja looduskaitset saab arendada vaid pikas perspektiivis – aastakümneid ette mõeldes.

15. sept 2008

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) avaldus

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO)
15. september 2008


Keskkonnaorganisatsioonid on looduskaitsereformi suhtes kahtleval seisukohal.

Täna keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja Keskkonnaministeeriumi kantsleri Rita Annuse poolt Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja (EKO), Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esindajatele tehtud kavandatava looduskaitse halduse ümberkorralduse kava tutvustus jättis keskkonnaorganisatsioonid jätkuvalt infovaegusesse.

Lähema analüüside ja otsustusprotsessi tutvustamise asemel oli tegemist lühikese teavitusüritusega, mille põhisõnum oli, et muudatused on otsustatud ellu viia. Vaatamata jagatud infokildudele jäid selgusetuks aga sellise otsuse põhjendatus ja kogu planeerimisprotsessi käik. Ehk teiste sõnadega, mida konkreetselt ja miks on vajalik muuta ja kuidas sellisele järeldusele jõuti. Ehkki EKO toetab keskkonna- ja looduskaitse valdkonna parema korraldamise kavasid, pole siiani keskkonnaministeeriumi antud informatsiooni põhjal võimalik enda seisukohta konkreetse reformi suhtes kujundada.

EKO peab vajalikuks rõhutada, et looduskaitse kui stabiilsust nõudva otseselt avalikke huve teeniva valdkonna muutmine nõuab põhjalikku ja ekspertteadmisi arvestavat eeltööd. Paraku praegune keskkonnaministeeriumi selgelt kiirustav ja kaasamise reegleid eirav tegevus seda printsiipi ei järgi.

EKO on ka tänase kohtumise järel seisukohal, et reform, mis peaks muutma Keskkonnaministeeriumi haldusala paremini ja efektiivsemalt korraldatuks ja inimestele lihtsamalt mõistetavaks, toob planeerimisfaasi läbi kukkudes kaasa peatse vajaduse jätkata
ümberkorraldusi, mis suurendavad aja- ja rahakulusid. Sage kiirustav reformimine ei aita aga valdkonna selgusele kaasa. Küsimus pole antud juhul mitte järjekordses institutsionaalses reformis, väidetavalt saavutamaks eelarve kokkuhoidu, vaid terve looduskaitse valdkonna võimalikus kahjustamises.

Aastatel 2003-2004 tehti põhjalik eeltöö looduskaitsereformi läbiviimiseks (KAVO - protsess). Osa tollal analüüsitust ja ettepandust viidi ka ellu, kuid nähtavasti poliitilistel põhjustel jäi reform pooleli (osa funktsioone ja ametikohti jäeti loodud Riiklikule Looduskaitsekeskusele (LKK) üle andmata jms.) Nüüdne viitamine LKK alarahastusele ja ülesannete dubleerimisele teiste riigiasutustega on kohatu, sest on tingitud tollase põhjalikult läbimõeldud reformikava poolikust elluviimisest.

Eeltoodust lähtudes soovitab EKO Keskkonnaministeeriumil:

  1. peatada looduskaitsehalduse reformi eelnõu ennatlik valitsusse suunamine;
  2. anda nii looduskaitsetöötajatele kui ka avalikkusele piisavat teavetreformide õhjendatusest koos vastavate analüüsidega ja kaasama protsessi nii looduskaitsesüsteemis töötavad inimesed kui kahuvigrupid;
  3. hoiduda halduslikult võib-olla põhjendatudki sammudest, mis viivad looduskaitse tasalülitamisele ning halvendavad looduslikumitmekesisuse säilimise tagamist, mis on kohustuseks ka EestiVabariigile.


EKO liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.


Jüri-Ott Salm
Eestimaa Looduse Fond
Tegevjuht
GSM: 5295933
e-mail: jott@elfond.ee

10. sept 2008

Meenutame: Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse

1999. aastal kirjutas Kalevi Kull "Postimehe" lisas artikli "Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse".
Looduskaitse positsioneerimine ühiskonnas on ka täna aktuaalne, mistõttu avaldame artikli autori loal "Loodusajas" uuesti, et tuua Loodusaja lugejateni erinevaid vaatenurki.

Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse


Mõeldes riigi kaitsmisele on selge, et kaitsta pole vaja üksnes inimeste elusaid kehasid, eraomandit ja esivanemate haudu, vaid ühteaegu ja ennekõike elutingimusi, milleta ei saa elurõõmu olla. See on selle maa aineringe, enesetaastumise protsess, mida tagab ja milles on osaline kõik siin elav. Kui hävib muld või mets, kalad või vetikad, siis ei jää tühjagi alles ka inimeste elurõõmust ega eluväärtusest. Kes mõistab ökoloogiat, saab sellest kohe aru. Tasakaalutus ökosüsteemides on ju majanduslike huvide sügavamaks põhjuseks. Suured aineringete tasakaalu rikkumised tekitavad vägivalla ohu.

Praegu on nii, et armee kaitseb inimesi, keskkonnakaitse tegeleb loodusega. Omavahel nad koostööd ei tee, pigem on vaenujalal ja tirivad eri suundades. Looduskaitse ei taha lubada kaunite järvede kallastele kaevikuid kaevata ja üle kotkapesade kahureid paugutada, sõjavägi ei taha minna mahajäetud karjääridesse kuiva tapatrenni tegema.

Kui aga mõista, et eesmärk on keskkonnakaitsel ja sõjaväel täpselt üks ja seesama, siis võiks olla võimalik ka koostöö. Kui taanlastel on keskkonna- ja energeetikaministeerium üheks liidetud, siis meil saaks kaks kaitseministrit pead kokku panna. Kasu oleks nii majanduslik kui ka psühholoogiline.

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras, küll aga sinna, kus keskkonnakaitse oma jõududega hakkama ei saa.

Nii keskkonnakaitse kui sõjavägi on rahvale väga kallid pidada. Seda kallimad, mida enam on paigast ära ökosüsteemi tasakaal, mille lüliks inimesed on. Nende koostöö sünnitaks suure kokkuhoiu, kaitse efektiivsuse suurenemise ja vastuolude vähenemise. Sest keskkonnakaitse funktsiooniks on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel, ning kaitseväe ülesanne on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel.


Looduskaitseala kui piirivalvur

Kui looduskaitse mõtleks rohkem riigikaitsele, siis rajaks ta looduskaitsealad Narva jõe kallastele ja rahvuspargi Setumaale. Koostöös Vene looduskaitsega teisel pool piiritõkkeid saaks rahvuspark haarata terve Setumaa, ning Narva jõe kaldad oleksid ülemaailmsete kaitseorganisatsioonide kontrolli all, mis annaks nii lisakaitset kui ka vahendeid selle teostamiseks. Sama oleks Lämmijärve mõlema kaldaga. Unikaalse elustiku poolest on need alad ju bioloogidele ammu tuntud. Ühine kaitseala lätlastega Pärnumaa piiril, Soome-Vene looduskaitsekoostöö Karjalas ning Poola-Valgevene Belovežje tõendavad, et see on võimalik. Koostöö piiritagustega maa kaitsel on juba iseenesest rahu tagatis ja vähendaks poliitilisi pingeid.
Vähemalt osa keskkonnakaitse rajatisi on sellise riigikaitselise tähtsusega, et neid on mõistlik hoida sõjaväe(statud) kontrolli ja hoolduse all, eriti arvatavasti Kirde-Eestis. Ning kui sõjavägi asub kaitsealuse territooriumi piiril, siis ta automaatselt osaleb ka looduskaitses. Ent mõistlik oleks, et mitte automaatselt, vaid teadlikult.

Kogemus nõukogude sõjaväega näitab, et sõjavägi võib tekitada nii ohtlikku reostust (mida on ülikallis taastada) kui ka hästi säilinud metsikut loodust (kuhu ükski loodushuviline ligi ei pääse). Nii et mõlemad on võimalikud.

Kui Kaitseliit paugumängude asemel varitseks ja püüaks tegelikke röövleid, salakütte ja metsavargaid, ühekordsete ehitiste asemel valmistaks püsivaid laudteid soode loodusradadele, oleks see riigile kasulik nii julgeoleku, kokkuhoiu kui ka rahu mõttes, olles samas ka õppuseks kaitseliitlastele. Kui skautlaagreis looduskaitsetööd teha, muutuksid laagrid külgetõmbavamaks.
Vägivallatuks sündinud õhukese ja tundliku nahaga inimesele on sundkorras tapmise õppimine, mida sõjaväes inimkujulise märklaua pihta lastes treenitakse, sügavalt loomuvastane. Õpetada oleks vaja enesekaitset ja elukaitset.

Sõjaväeaasta peaks olema poistele intensiivse õppetöö aeg, mil omandatakse eluhoidmise võtteid. Siis tekiks ehk ka intelligentsel eestlasel huvi sõjaväes teenida, ning kaoks praegune vastuolu, kus sõjavägi ja ülikool eesti rahvast raamatutundmise ja kehalise tervise alal vastupidises suunas tirivad. Ning ülikool peaks tähele panema, et Eestis ei olegi ökoloogilise sõjaajaloo või majanduse ökoloogiliste aluste asjatundjaid.

Keskkonna- ja looduskaitse suurem sõjaväestatus ning armee suurem looduslembus ja ökoloogiatundmine oleks niisuguse koostöö tulemus. Arvan, et see oleks üksnes hea.
Ehk siis tuleb ka taipamine, et iga tükk looduskaitse all olevat maad teeb kaitstumaks terve Eesti riigi. Jutt pole siin reservaatidest — üle 90% meie kaitsealade maadest on sellised, kus inimesed elavad ja majandavad.


Maa vallutatakse rahaga

Riigikaitses on ilmselgelt niisuguseid auke, kus sõjavägi oma jõududega midagi teha ei suuda, ning kus seetõttu looduskaitse appi peab tulema. Mõtlen näiteks neid maavallutusi, mida ei tehta kahurite abil, vaid majanduslike meetoditega. Maad võib omale saada ju ka äraostmise teel. Kogu maad indiaanlastelt ei vallutatud, suur osa osteti.

Veel kümme aastat ning kolmandiku maa omanikeks on Vene kodanikud, teine kolmandik on Rootsi kodanike käes, ülejäänu jagavad soomlased ja sakslased — ning olemegi Eesti maast ilma. Saaremaaga on juba jõudsalt algust tehtud.

Euroseadused nõuavad maa vaba võõrandamise õigust. Ent eripiirangud maa võõrandamiseks kaitsealadel võivad olla suure jõuga, eriti kui kaitse all on suured alad. Vajalik seadusemuudatus on parlamendi kätes. Maaomandus on väga pikaajalise toimega, ka siis, kui meie riigist Euroopa osariik saab. Nii riigile kui ka rahvale on väga ohtlik, kui suur osa eraettevõtlusest ja suurtööstusest arvab end olevat väljaspool riiki, tundmata end kohaliku looduse, kultuuri ja majanduse ökosüsteemi osana ning selle eest vastutajana. See on seesama, millest kõneleb füüsik Vandana Shiva, indialanna, alternatiivse Nobeli auhinna laureaat 1993.


Taimedki on immigrandid

Oluline ja viimasel ajal maailmas tähelepanu alla tõusnud nähtus on bioinvasioon. Koos inimeste globaalse liikuvuse, sildade ehitamise ja looduslike koosluste hävitamisega kaasneb ka ennenägematu taimede ja loomade migratsioon. See on võõrliikide sissetung, levik ja kohalike liikide väljatõrjumine, koos looduse mitmekesisuse vähenemisega, looduse vaesestumisega. See on agressiivsed tulnukumbrohud, putukad ja suuremad loomad, haigustekitajad mikroobid jne. See on võõrliikide kasvatamine kohalike asemel.

Eesti looduse eurostumine oleks selge katastroof. See, et Inglismaal kasvavast kümnest puust on üheksa võõramaised, ei tee rõõmu kellelegi peale mõne puidufirma omaniku. Taastamine on aga ülimalt kallis. Botaanik Toomas Kukk on teinud esimese variandi Eesti taimede Mustast Raamatust, s.o. agressiivseist taimimmigrantidest. Zooloog Tiit Maran võitleb ameerika naaritsaga kohaliku naaritsa nimel. Ent meie haljastusarhitektide töö tulemusena kaovad kohalikud puud-põõsad linnadest ja asulatest päris plaanipäraselt.

Nõrk piirikontroll elusorganismide ületoomise üle viitab selgesti, et küsimus on piirikaitsega seotud. Tasakaalustunud looduses on uusmigratsioon väga väike. See on aga suur ülemineku- ja katastroofiaegadel ning lõhutud loodusega piirkondades. Migratsiooni rahumeelne piiramine (mille üks komponent on looduslike koosluste säilitamine) on tasakaalu hoidmise vahend, mis hoiab ära vägivalda. Loodus on —lisaks muule — ka hea mudel inimeste maailmale.


Reostunud vesi = sõjaoht

Riigikaitse üks osa on kaitse ja eeltööd globaalsetest kliimamuutustest ja majandushädadest tulenevate suurte ohtude vastu. Nende hulka kuuluvad uputused ja tormid, millega meil edaspidi kindlasti tõsiselt kokku puutuda tuleb, ning eluohtlikud muutused Soome lahe ja Pihkva järve vees. Majandusvapustused, mis globaalprobleemide peatse teravnemisega kaasnevad, muudavad ülimalt ohtlikeks meie läheduses paiknevad tuumaenergia seadmed, ennekõike Sosnovõi Bori elektrijaama.

Tasub märgata, et puhas joogivesi on probleem nii Palestiinas kui Kosovos. Kosovo maa on üks Euroopa reostatumaid. Iseseisvustaotluses on lootus oma maa keskkonnavarasid paremini kaitsta. Veeprobleemid on teravad mitmes sõjaohtlikus piirkonnas Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas. Järelikult on Eesti kaitse seisukohalt esmatähtis hoida vesi puhas ja kättesaadav Virumaal. Tasub tähele panna, kuidas taastumatute või väga aeglaselt taastuvate maavarade kasutamine on seotud sõjaohuga.

Järelikult on Eesti riigikaitsele osalemine rahvusvahelistes keskkonnakaitse–organisatsioonides samavõrra oluline kui osalemine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis ning kui leiduks tugevaid keele- ja kultuurikaitse organisatsioone, siis loomulikult ka neis. Ökosüsteemi kaitse peab olema kompleksne, ilma aukudeta. Ent ka ilma traataiata, mille vahelt ema- ja isailves teineteist vaid vaadata saaksid, mistõttu nad üksnes Tallinna ja Elistvere loomapuurides alles jäävad. Siis säilib väikegi lootus, et eesti rahvas ja kultuur alles jääb. Eesti inimeste keel ei püsi ilma Eesti looduse keeleta.

Riigi ja rahva elujõud tuleneb huvist elu vastu. Elus ei ole aga mitte üksnes inimkehad, vaid ka muld, mets, järved ja terve kultuur. Küsisin kunagi Lennart Merelt — mis oleks, kui kuulutaks terve Eesti rahvuspargiks. Ta arvas, et rahvuspargi direktori kohast jääks talle väheks. Ent rohkemat tahta ju ei saagi.

Vajadus Eesti ökosüsteemi kaitsta jääb sajandeiks. Enne ei saavuta inimkond kindlasti tasakaalu.


Kalevi Kull
ökoloog