Käesolev artikkel ilmub 22.09.2008 Eesti Looduskaitse Seltsi ajalehes "Tõru". Kuna Keskkonnaministeerium kiirustab ülemäära oma haldusala muutmisega, siis avaldan selle väljaandja loal juba täna.
Autor: Teet Koitjärv, looduskaitsetegelane
Eesti looduskaitse pika ajaloo jooksul on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud looduskaitsehalduse arendamisele. Riigi tegelik looduskaitse on olnud keskselt, ühe asutuse raames, korraldatud vaid ajavahemikus 1935-1940 ning alates 2006. aastast. Kui sada aastat tagasi täitis looduskaitse oma tolleaegseid eesmärke suurema haldusstruktuurita, siis tänapäeval on looduskaitse olemus ja eesmärgid muutunud kardinaalselt. „Nurgatagusest nokitsejast on tuldud elu keskpunkti,“ olen ma ise korduvalt armastanud öelda.
Kuna Eesti looduskaitsehalduse üleriigilise korraldamise traditsioon on peaaegu olematu, siis me ei oska veel hinnata stabiilse looduskaitse keskasutuse pikaajalist positiivset mõju meie tegeliku looduskaitse arengule. Siinjuures seisab looduskaitsjate ees tõsine dilemma – looduskaitse ja selle haldus peab olema üheaegselt konservatiivne oma kaitseobjektide osas ja dünaamiline kaitse korralduse osas. Seetõttu ei sarnane looduskaitse paljude muude keskkonna suuresti tehnoloogiliste valdkondadega. Julgen isegi väita, et Keskkonnaministeeriumi haldusala muude funktsioonidega, välja arvatud metsandus, polegi looduskaitsel ehk väga suuri kokkupuutepunkte. Suurem sarnasus on hoopis muinsuskaitsega. Kui soovite, leiab haridussüsteemi ja riigikaitsega rohkem ühiseid sihte kui näiteks ilmajaama või maapõuevarade kaevandamise korraldamisega. Miks ma seda kõike räägin? Aga seepärast, et praegu käimasolevas Keskkonnaministeeriumi ümberkorralduskampaanias näibki looduskaitse olevat vaid vaene kosilane, keda tõugatakse, lükatakse, tükeldatakse ja kooritakse. Tundub, et reformijatel puudub selge siht ja seisukoht, mis looduskaitsega peale hakata – eesmärgid on hoopis muud. Kindluse nõnda väita on andnud Keskkonnaministeeriumi põhipanuste tegemine 6. alternatiivvariandile, „milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid, Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.“
Mida see variant tooks looduskaitsele?
Esmalt lahutatakse looduskaitsehaldusest üks oluline kompleks tegelikke looduskaitsevõtteid – külastuse korraldamine. Seejärel on aga looduskaitsestruktuuridel sisuliselt võimatu tegeleda ka loodusharidusega, sest eelnevaga on nad ära lõigatud oma tugibaasist. Kui tegelikku looduskaitset vaid pinnapealselt tundvad inimesed arvavad, et külastuse korraldus on turismiäri, siis kogu maailmas suunatakse justnimelt külastuse ja selle infrastruktuuri (looduskeskused, parklad, loodusrajad jms) abil inimesi looduse juurde neid teid pidi, mis loodust ennast võimalikult vähe koormavad. Ja seejuures ei tohi hetkekski unustada antud kaitseala kaitse-eesmärki. Kui tänapäeva Euroopas ja Põhja-Ameerikas, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal (need kandid on kaasaegse looduskaitsemõtte arengu esirinnas) on miinimumini viidud politseilik looduskaitseinspektorite süsteem, siis tasakaaluks korraldatakse intensiivsemalt külastustegevust ja arendatakse loodusharidust.
Seejärel aga lahustub ülejäänud looduskaitsetegevus uue Keskkonnaameti paljude funktsioonide ja tegevuste vahel. Olgem ausad, tänapäeval hõlmavad ainuüksi maavarade ja veeküsimused lõviosa maakonna keskkonnateenistuste jõuvarudest. Jälgides uute karjääride avamisel kohalike inimeste, riigi (Keskkonnaministeeriumi) ning ärimeeste huvide põrkumisi, siis tõotab ainuüksi see valdkond ametnikele jätkuvalt tööd – üle kogu riigi. Lõppkokkuvõttes ei teki ka kodaniku jaoks selgemat struktuuri vaid asjad lähevad vaid segasemaks. Ei tohi unustada, et Eesti avalikkus on harjunud, et meil on olemas looduskaitsjad ja looduskaitseinstitutsioonid.
Milline on parim lahendus?
2006. aasta algul tegutsema asunud Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) on väga oluline looduskaitsearenguline samm, mida ei tohi mingil juhul kergekäeliselt hüljata. Esimest korda Eesti pärastsõjajärgses ajaloos koondati looduskaitse ühe asutuse raamesse. Sellega loodi alus arvestatavale kesksele looduskaitse kompetentsikeskusele. Looduskaitsekompetentsi edendamiseta pole aga võimalik kaasaegses ühiskonnas, kus looduskaitsel on olulisem roll kui kunagi varem, loodust eesmärgistatult ja tõhusalt kaitsta. Lisaks tegelikule looduse kaitsmisele tõstab looduskaitse arendamine Eesti riigi mainet ning tihendab lõimumist Euroopa ja kogu maailmaga. Tean, et mitmedki kõrged keskkonnaametnikud ei pea rahvusvahelist looduskaitsekoostööd mitte millekski oluliseks, kuid paraku nad eksivad rängalt. Siiski vajab meie omariiklus ka looduskaitsediplomaatiat.
Tõsi, uus haldusmudel ei ole olnud veatu – palju küsimusi on tekitanud tegeliku looduskaitse ja kaitsealade valitsemise lahutamine, liigikaitse, samuti puhkemajanduse jagunemine LKK ja RMK vahel ning metsade kaitse tervikuna. Kaugel ideaalsest on olnud LKK rahastamise mudel. Lisaks on tekkinud avalikes teabekanalistes filosoofilised vaidlused – mis on looduskaitse sisu, milline peaks olema riigi looduskaitse, milline vabaühenduste ja kodanike roll.
Kuidas edasi?
Pean siinkohal oluliseks välja tuua Loodusaja ajaveebis (http://loodusaeg.blogspot.com) läbiviidud küsitlust, mille tähtsust ei tohi ülehinnata, kuid tähelepanuta jätta vast ka ei saa. Küsitluses osales 70 inimest. 75% vastanuist pidas oluliseks LKK säilitamist, 18% pidasid vajalikuks LKK likvideerida ja 4% ei osanud vastata. Ära tasub märkida, et 69% vastanuist pidas oluliseks LKK tugevdamist. Vaid 1% vastanuist oli igasuguste reformide vastu.
Julgen väita, et looduskaitsjad pole iseenesest muutuste vastased ja kõik me mõistame, et tänapäeva ühiskond ja selle institutsioonid ongi pidevas muutumises. See muutumine peab aga olema positiivne – olemasoleva struktuuri tugevdamine ja tema tegevuse täpsustamine. Pakun siinkohal välja radikaalseima, kuid paljudele looduskaitsjaile vast kõige vastuvõetavama variandi:
- Riiklik Looduskaitsekeskus jätkab Keskkonnaministeeriumi haldusalas oma tegevust,
- Maakondlikelt keskkonnateenistustelt antakse kaitsealade valitsemise funktsioon üle LKK-le,
- Täpsustatakse LKK liigikaitselised tegevuseesmärgid,
- Lepitakse kokku LKK tegevuse tulemuslikkuse hindamise ja LKK rahastamise mudelites.
- RMK-lt antakse LKK-le üle praegune Loodushoiuosakond koos kogu looduses liikumise (avalik teenus) korralduse funktsiooniga,
- LKK keskasutus kolitakse Tallinnast tegelikule loodusele lähemale ja kaugemale hetkepoliitilistest vesipükstest-tornaadodest – näiteks mõnda maakonnalinna (saavutatakse täiendav regionaalne efekt).
Selline ongi üheaegselt konservatiivne ja dünaamiline looduskaitse!
Väike moraalilugemine
Lõpetuseks tuleb kahjuks nentida, et ükski reform ega uuendus ei leia mõistmist, kui selle protsess on olnud arusaamatu ja survestatud, tumeda salatsemislooriga varjutatud. Kahjuks on kibedal puhkuste ajal Keskkonnaministeeriumi poolt korraldatud reformiprotsess vaid näide sellest, kuidas asju korraldada ei tohi. Ehk kirjutab keegi sellest tulevikus raamatu – hoiatuseks kõigile ametnikele. Neile, kes aga rõhuvad uuendusprotsessis praegusele majanduskasvu taandumisperioodile ja üldisele säästuvajadusele, tahan südamele koputada: majanduse taandumisele järgneb jälle majanduskasv ning 3-4 aasta pärast tundub tänane rapeldamine (tragi)koomilisena. Koonerdamine pole kokkuhoid ja looduskaitset saab arendada vaid pikas perspektiivis – aastakümneid ette mõeldes.
Postitused
