Meenutame: Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse

1999. aastal kirjutas Kalevi Kull "Postimehe" lisas artikli "Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse".
Looduskaitse positsioneerimine ühiskonnas on ka täna aktuaalne, mistõttu avaldame artikli autori loal "Loodusajas" uuesti, et tuua Loodusaja lugejateni erinevaid vaatenurki.

Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse


Mõeldes riigi kaitsmisele on selge, et kaitsta pole vaja üksnes inimeste elusaid kehasid, eraomandit ja esivanemate haudu, vaid ühteaegu ja ennekõike elutingimusi, milleta ei saa elurõõmu olla. See on selle maa aineringe, enesetaastumise protsess, mida tagab ja milles on osaline kõik siin elav. Kui hävib muld või mets, kalad või vetikad, siis ei jää tühjagi alles ka inimeste elurõõmust ega eluväärtusest. Kes mõistab ökoloogiat, saab sellest kohe aru. Tasakaalutus ökosüsteemides on ju majanduslike huvide sügavamaks põhjuseks. Suured aineringete tasakaalu rikkumised tekitavad vägivalla ohu.

Praegu on nii, et armee kaitseb inimesi, keskkonnakaitse tegeleb loodusega. Omavahel nad koostööd ei tee, pigem on vaenujalal ja tirivad eri suundades. Looduskaitse ei taha lubada kaunite järvede kallastele kaevikuid kaevata ja üle kotkapesade kahureid paugutada, sõjavägi ei taha minna mahajäetud karjääridesse kuiva tapatrenni tegema.

Kui aga mõista, et eesmärk on keskkonnakaitsel ja sõjaväel täpselt üks ja seesama, siis võiks olla võimalik ka koostöö. Kui taanlastel on keskkonna- ja energeetikaministeerium üheks liidetud, siis meil saaks kaks kaitseministrit pead kokku panna. Kasu oleks nii majanduslik kui ka psühholoogiline.

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras, küll aga sinna, kus keskkonnakaitse oma jõududega hakkama ei saa.

Nii keskkonnakaitse kui sõjavägi on rahvale väga kallid pidada. Seda kallimad, mida enam on paigast ära ökosüsteemi tasakaal, mille lüliks inimesed on. Nende koostöö sünnitaks suure kokkuhoiu, kaitse efektiivsuse suurenemise ja vastuolude vähenemise. Sest keskkonnakaitse funktsiooniks on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel, ning kaitseväe ülesanne on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel.


Looduskaitseala kui piirivalvur

Kui looduskaitse mõtleks rohkem riigikaitsele, siis rajaks ta looduskaitsealad Narva jõe kallastele ja rahvuspargi Setumaale. Koostöös Vene looduskaitsega teisel pool piiritõkkeid saaks rahvuspark haarata terve Setumaa, ning Narva jõe kaldad oleksid ülemaailmsete kaitseorganisatsioonide kontrolli all, mis annaks nii lisakaitset kui ka vahendeid selle teostamiseks. Sama oleks Lämmijärve mõlema kaldaga. Unikaalse elustiku poolest on need alad ju bioloogidele ammu tuntud. Ühine kaitseala lätlastega Pärnumaa piiril, Soome-Vene looduskaitsekoostöö Karjalas ning Poola-Valgevene Belovežje tõendavad, et see on võimalik. Koostöö piiritagustega maa kaitsel on juba iseenesest rahu tagatis ja vähendaks poliitilisi pingeid.
Vähemalt osa keskkonnakaitse rajatisi on sellise riigikaitselise tähtsusega, et neid on mõistlik hoida sõjaväe(statud) kontrolli ja hoolduse all, eriti arvatavasti Kirde-Eestis. Ning kui sõjavägi asub kaitsealuse territooriumi piiril, siis ta automaatselt osaleb ka looduskaitses. Ent mõistlik oleks, et mitte automaatselt, vaid teadlikult.

Kogemus nõukogude sõjaväega näitab, et sõjavägi võib tekitada nii ohtlikku reostust (mida on ülikallis taastada) kui ka hästi säilinud metsikut loodust (kuhu ükski loodushuviline ligi ei pääse). Nii et mõlemad on võimalikud.

Kui Kaitseliit paugumängude asemel varitseks ja püüaks tegelikke röövleid, salakütte ja metsavargaid, ühekordsete ehitiste asemel valmistaks püsivaid laudteid soode loodusradadele, oleks see riigile kasulik nii julgeoleku, kokkuhoiu kui ka rahu mõttes, olles samas ka õppuseks kaitseliitlastele. Kui skautlaagreis looduskaitsetööd teha, muutuksid laagrid külgetõmbavamaks.
Vägivallatuks sündinud õhukese ja tundliku nahaga inimesele on sundkorras tapmise õppimine, mida sõjaväes inimkujulise märklaua pihta lastes treenitakse, sügavalt loomuvastane. Õpetada oleks vaja enesekaitset ja elukaitset.

Sõjaväeaasta peaks olema poistele intensiivse õppetöö aeg, mil omandatakse eluhoidmise võtteid. Siis tekiks ehk ka intelligentsel eestlasel huvi sõjaväes teenida, ning kaoks praegune vastuolu, kus sõjavägi ja ülikool eesti rahvast raamatutundmise ja kehalise tervise alal vastupidises suunas tirivad. Ning ülikool peaks tähele panema, et Eestis ei olegi ökoloogilise sõjaajaloo või majanduse ökoloogiliste aluste asjatundjaid.

Keskkonna- ja looduskaitse suurem sõjaväestatus ning armee suurem looduslembus ja ökoloogiatundmine oleks niisuguse koostöö tulemus. Arvan, et see oleks üksnes hea.
Ehk siis tuleb ka taipamine, et iga tükk looduskaitse all olevat maad teeb kaitstumaks terve Eesti riigi. Jutt pole siin reservaatidest — üle 90% meie kaitsealade maadest on sellised, kus inimesed elavad ja majandavad.


Maa vallutatakse rahaga

Riigikaitses on ilmselgelt niisuguseid auke, kus sõjavägi oma jõududega midagi teha ei suuda, ning kus seetõttu looduskaitse appi peab tulema. Mõtlen näiteks neid maavallutusi, mida ei tehta kahurite abil, vaid majanduslike meetoditega. Maad võib omale saada ju ka äraostmise teel. Kogu maad indiaanlastelt ei vallutatud, suur osa osteti.

Veel kümme aastat ning kolmandiku maa omanikeks on Vene kodanikud, teine kolmandik on Rootsi kodanike käes, ülejäänu jagavad soomlased ja sakslased — ning olemegi Eesti maast ilma. Saaremaaga on juba jõudsalt algust tehtud.

Euroseadused nõuavad maa vaba võõrandamise õigust. Ent eripiirangud maa võõrandamiseks kaitsealadel võivad olla suure jõuga, eriti kui kaitse all on suured alad. Vajalik seadusemuudatus on parlamendi kätes. Maaomandus on väga pikaajalise toimega, ka siis, kui meie riigist Euroopa osariik saab. Nii riigile kui ka rahvale on väga ohtlik, kui suur osa eraettevõtlusest ja suurtööstusest arvab end olevat väljaspool riiki, tundmata end kohaliku looduse, kultuuri ja majanduse ökosüsteemi osana ning selle eest vastutajana. See on seesama, millest kõneleb füüsik Vandana Shiva, indialanna, alternatiivse Nobeli auhinna laureaat 1993.


Taimedki on immigrandid

Oluline ja viimasel ajal maailmas tähelepanu alla tõusnud nähtus on bioinvasioon. Koos inimeste globaalse liikuvuse, sildade ehitamise ja looduslike koosluste hävitamisega kaasneb ka ennenägematu taimede ja loomade migratsioon. See on võõrliikide sissetung, levik ja kohalike liikide väljatõrjumine, koos looduse mitmekesisuse vähenemisega, looduse vaesestumisega. See on agressiivsed tulnukumbrohud, putukad ja suuremad loomad, haigustekitajad mikroobid jne. See on võõrliikide kasvatamine kohalike asemel.

Eesti looduse eurostumine oleks selge katastroof. See, et Inglismaal kasvavast kümnest puust on üheksa võõramaised, ei tee rõõmu kellelegi peale mõne puidufirma omaniku. Taastamine on aga ülimalt kallis. Botaanik Toomas Kukk on teinud esimese variandi Eesti taimede Mustast Raamatust, s.o. agressiivseist taimimmigrantidest. Zooloog Tiit Maran võitleb ameerika naaritsaga kohaliku naaritsa nimel. Ent meie haljastusarhitektide töö tulemusena kaovad kohalikud puud-põõsad linnadest ja asulatest päris plaanipäraselt.

Nõrk piirikontroll elusorganismide ületoomise üle viitab selgesti, et küsimus on piirikaitsega seotud. Tasakaalustunud looduses on uusmigratsioon väga väike. See on aga suur ülemineku- ja katastroofiaegadel ning lõhutud loodusega piirkondades. Migratsiooni rahumeelne piiramine (mille üks komponent on looduslike koosluste säilitamine) on tasakaalu hoidmise vahend, mis hoiab ära vägivalda. Loodus on —lisaks muule — ka hea mudel inimeste maailmale.


Reostunud vesi = sõjaoht

Riigikaitse üks osa on kaitse ja eeltööd globaalsetest kliimamuutustest ja majandushädadest tulenevate suurte ohtude vastu. Nende hulka kuuluvad uputused ja tormid, millega meil edaspidi kindlasti tõsiselt kokku puutuda tuleb, ning eluohtlikud muutused Soome lahe ja Pihkva järve vees. Majandusvapustused, mis globaalprobleemide peatse teravnemisega kaasnevad, muudavad ülimalt ohtlikeks meie läheduses paiknevad tuumaenergia seadmed, ennekõike Sosnovõi Bori elektrijaama.

Tasub märgata, et puhas joogivesi on probleem nii Palestiinas kui Kosovos. Kosovo maa on üks Euroopa reostatumaid. Iseseisvustaotluses on lootus oma maa keskkonnavarasid paremini kaitsta. Veeprobleemid on teravad mitmes sõjaohtlikus piirkonnas Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas. Järelikult on Eesti kaitse seisukohalt esmatähtis hoida vesi puhas ja kättesaadav Virumaal. Tasub tähele panna, kuidas taastumatute või väga aeglaselt taastuvate maavarade kasutamine on seotud sõjaohuga.

Järelikult on Eesti riigikaitsele osalemine rahvusvahelistes keskkonnakaitse–organisatsioonides samavõrra oluline kui osalemine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis ning kui leiduks tugevaid keele- ja kultuurikaitse organisatsioone, siis loomulikult ka neis. Ökosüsteemi kaitse peab olema kompleksne, ilma aukudeta. Ent ka ilma traataiata, mille vahelt ema- ja isailves teineteist vaid vaadata saaksid, mistõttu nad üksnes Tallinna ja Elistvere loomapuurides alles jäävad. Siis säilib väikegi lootus, et eesti rahvas ja kultuur alles jääb. Eesti inimeste keel ei püsi ilma Eesti looduse keeleta.

Riigi ja rahva elujõud tuleneb huvist elu vastu. Elus ei ole aga mitte üksnes inimkehad, vaid ka muld, mets, järved ja terve kultuur. Küsisin kunagi Lennart Merelt — mis oleks, kui kuulutaks terve Eesti rahvuspargiks. Ta arvas, et rahvuspargi direktori kohast jääks talle väheks. Ent rohkemat tahta ju ei saagi.

Vajadus Eesti ökosüsteemi kaitsta jääb sajandeiks. Enne ei saavuta inimkond kindlasti tasakaalu.


Kalevi Kull
ökoloog