Parkide konverents "21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini"

Aega parkide konverentsist on merre voolanud juba kaks nädalat, kuid kiire elutempo ja kõike enda alla matva Keskkonnaministeeriumi allasutuste ohjeldamatu reformi jälgimine pole jätnud aega kirjutamiseks. Eks nõndaviisi on saanud ka mõtted selgineda.

1.-3. oktoobril toimus Eesti Maaülikooli Põllumajanduse- ja Keskkonnainstituudi korraldamisel esinduslik parkide konverents pealkirjaga 21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini. Lisaks toimusid 4.-5. oktoobril väljasõidud erinevatesse parkidesse. Kuna siinkirjutaja ekskurseerimas ei käinud, siis räägin vaid kolmest esimesest päevast.

Pargid ühendavad arhitektuuri ja loodust, tehis- ja looduskeskkonda, muinsus- ja looduskaitset, minevikku ja tänapäeva, Eestit ja Euroopa kultuuri... Siinjuures pole keegi senini eriti selgitanud, et kuidas ikkagi pargimood Eesti- ja Liivimaale jõudis. Epi Tohvri ettekanne (Inglise park ei alga Eestis. Filantropiini mõju Eesti pargikunstile) Toomel Ajaloomuuseumi võlvide all, akna taga iidsete pargipuude kollased lehed, lõi kauni algusakordi kogu konverentsile ja tegi esimesi samme sel põneval teel. Siinjuures tahan rõhutada, et tegemist on tõesti esimeste sammudega Balti kubermangude ja Kesk-Euroopa vaheliste tihedate sidemete (taas)avastamisel - Jean-Jacques Rousseau Émile'st ja Johann Bernhard Basedow Elementarwerks'ist alates.

Järgmised konverentsipäevad kulgesid Eesti Maaülikooli järjekordse peahoone aulas.

Konverents keskendus ehk liigagi palju mõisaparkidele, mis on samas aga igati arusaadav, sest just see pargiliik viib meid kõige kaugematesse aegadesse. Tekkis tunne, et eestlane ei suuda veel 21. sajandi alguseski üheselt suhtuda meie ühisesse minevikku baltlastega, so baltisakslastega. Üha uuesti ja uuesti tõusis konverentsisaalis üles küsimus - kas mõisapargid ikka on juba muutunud meie omadeks? Kas see on meie kultuur ja meie ajalugu? Siinkirjutajale jäid need, eriti noorema põlve uurijate suust kõlanud kõhklused vähekene arusaamatuks ja isegi anakronistlikeks. Park kui välismaa - lisas õli tulle Mart Külvik. Siinkirjutajas tekkis seepeale hoopiski vastuoluline tunne: kui minu jaoks on ka park kodumaa, siis kas kõik, mis parki ümbritseb, on välismaa???

Ülle Tarkiainen (Mõisad Eesti asustuspildis 17. sajandil) rändas vanasse heasse Rootsi aega 17. sajandil, mil paljusid mõisasüdamed ehitama ja kujundama hakati. Sellest ajast on pärit hulgaliselt vähe uuritud allikmaterjali (muuhulgas maakaarte), mille põhjal annab edaspidigi põnevaid uurimusi kirjutada.

Heldur Sander (Puud mõisahaljastuses läbi aegade - mitmekesisus ja loodushoid) tõi muhedal moel kuulajate ette meie parkide liigirikkuse - ilma üleliigse pateetika ja romantikata. Siinkirjutajale avaldas muljet mitmete mõisaparkide reas seisnud mitmekesise taimestikuga Rohu mõisa park ja allee Laekvere vallas Lääne-Virumaal.

Siinjuures tahan välja tuua huvitava tendentsi. Aegade jooksul on jäänu mulje, et Liivimaad on Eestimaaga võrreldes palju rohkem uuritud - ilmselt on Liivimaa juurtega ajaloolasi meil lihtsalt rohkem. Kui Epi Tohvri rõhutas uute pargimoe- ja haridusvoolude esmast jõudmist Riiga ja mujale Liivimaale (muuhulgas Põltsamaale), siis Ülle Tarkiainen tõdes, et just Eestimaale kerkisid uhkemad häärberid ja moodsamad pargid. Vähemalt minu silmis on siin väikene vastuolu - ilmselt polnud ka Eestimaa ideede poolest mahajäänud kant. Kindlasti tasuks Eestimaa ajalooga rohkem tegeleda.

Nüüd vajab täpsustamist, millest üldse jutt käib - Eestimaa (keskusega Tallinnas) ja Liivimaa (keskusega Riias) all mõistetakse omaaegseid kubermange, millede suhet tänapäeva maakondadesse illustreerin väikese kaardiga (kubermangud 1897 ja maakonnad 2008). Liivimaa hõlmas ka Põhja-Lätit. Kaardil on märgitud kubermangud vaid tänapäeva Eesti piires.

Mõisaparkide käsitlemisel jäid mitmed kõnelejad hätta terminoloogiaga - mõistet mõis käsitleti kord mõisasüdame, kord peahoone (häärber), kord maastikukujundusliku objekti mõistes. Drastilisematel juhtudel käsitleti ühes ettekandes läbisegi mitut erinevat mõistet, mõiste sisu üldse täpsustamata. Mõis on keeruline mõiste ja terminoloogias tasub täpne olla! Vt ka portaali "Eesti mõisad".

Eestis on aga muidki parke - linnaparke, kalmistuparke, puiesteid ja esplanaade. Ehk sobib sellesse ritta ka puisniit kui talurahva park - viskas Hendrik Relve (Üle puisniidu metsast parki) õhku kinda. Peale Hendrik Relve laiendas parkide ringi aedadega John Watkins Inglismaalt (Paradiisi taastamine - mõtteid aedade taastamisest ja esitlemisest English Heritage'i viimase kümnendi praktikas) ja Pertti Pyhtilä Soomest/Eestist (Ajaloolised võõrliigid Soome parkides). Esimene peatus klassikalistel Inglise aedadel-parkidel, teine aga muuhulgas Soome rahvusluuletaja Johan Ludvig Runebergi ja tema abikaasa Fredrika Runebergi koduaial.

Sõnajärg jõudis kätte ka praktikutele. Urve Sinijärv (Parkide kui elavate kunstiteoste restaureerimine) rõhutas parkide kaitsmisel ja restaureerimisel kaitse-eesmärgist, juhtideest kinnipidamise olulisust. Üldjoontes on pargid arhitektuursed kogumid, mida pelgalt looduskaitsepõhimõtete järgi käsitleda ei saa. Samas aga, kui looduskaitseväärtused on olulised, tuleb ka neid arvestada.

Karin Bachmann (Raadi maastik. Lennuväljast muuseumiks) tõi sisse väga tänapäevase mõõtme - endise mõisapargi ja seda ümbritseva ala, mis vahepeal oli militaarmaastik, muutmine tänapäevaseks muuseumimaastikuks. Samas on muuseumi eesmärk peegeldada meie minevikku. Siinjuures tõi Karin Bachmann sisse üllatava mõiste - vaimne reostus. Esimesest ehmatusest toibudes mõjus just Raadi, aga mitte ainult, puhul selline lähenemine väga värskena. Ruumilises planeerimises on üllatavalt tihti eesmärgiks ju mingi kandi maine parandamine, vaimne puhastamine. Meil on palju endisi militaar- või ka kolhoosivaremete "parke", mida esmajoones vaimselt puhastama peaks.

Olev Suuder (Elu ja surm pargis. Varemete poeesia) aga vastupidiselt poetiseeris varemeid, kutsus üles neid säilitama. Parem vareme säilitamine kui laguneva hoone lammutamine, võiks lihtsustatult siinkohal resümeerida.

Mida kokkuvõtteks öelda? Ettekandjaid oli palju rohkem, kui käesolevas artiklis märkimist on leidnud. Samuti kohtuti kohvilauas kolleegidega, sobitati uusi tutvusi, vahetati mõtteid... Tegemist oli teedrajava ja ametkondlikke piire lõhkuva üritusega - loodame, et esimesele järgneb pikk rida pargikonverentse järgmistel aastakümnetel.

Eraldi tuleb aga ära märkida prof Juhan Maiste rolli kogu konverentsi kooshoidmisel ja suunamisel, samuti konverentsi algatamisel.

Aitäh korraldajaile!


Fotod ja kaart: Teet Koitjärv