UNESCO maailmapärand Googles

Google on koostöös UNESCOga toonud oma kaardirakendustesse (Google Earth, Google Maps, Street View) virtuaalretked UNESCO maailmapärandiobjektidel. Esialgu on võimalik teha virtuaalretki vaid nende riikide maailmapärandiobjektidel, kus tänavavaated (Street View) on juba kogutud."Praegu on tegemist 19 erineva objektiga," teatab Google oma ajaveebis. Lähikuudel valik kindlasti laieneb.

Alusta UNESCO maailmapärandiobjektide virtuaalretki siit.

Uus Selkämeri rahvuspark on Soomes asutamisel

Juba pikka aega on arutatud uue rahvuspargi asutamise üle Lääne-Soome rannikule, nn rahvuspargitule alale Põhjalahe rannikul. 02.10.2009.a tegigi Soome valitsus oma väljasõiduistungil Turus põhimõttelise otsuse Selkämeri rahvuspargi asutamise kohta. Esimese ettepaneku rahvuspargi asutamiseks Rauma lähistele on teinud aga Soome Looduskaitseliidu Satakunna piirkondlik organisatsioon juba 1995. aastal. Hiljem võimalikku ala laiendati ning Soome valitsus loodab, et Soome parlament võtab Selkämeri rahvuspargi seaduse vastu 2010. aasta jooksul, millega rahvuspark siis ka tegelikult asutatakse.
Tulevase rahvuspargi piirid on esialgu veel täpsemalt määratlemata, kuid park hakkab hõlmama tõenäoliselt mereala Merikarviast Põhja-Satakunnas kuni Kustavini Päris-Soomes (Varsinais-Suomi). Rahvuspark, olles ligi 200 km pikkune, haaraks endasse põhjaosas karget põhjamaist loodust okaspuudega ning lõunas keskeuroopalikke tammesalusid. Selkämeri rahvuspargiga hakkaks vahetult piirnema tuntud turismimagnet Reposaari ning UNESCO maailmapärandinimestikus olev Rauma vanalinn. Parki jäävad mitmed saarestikud (Oura, Luvia, Rauma, Kustavi) ning peale merelooduse, geoloogiliste mälestusmärkide ja elustiku kaitse saab olulise koha ka omapärase kultuuripärandi kaitse.

Tulevane rahvuspark piirneb ka meile ajalooliselt olulise Uusikapunki linnaga, kus sõlmiti 1721. aastal Venemaa ja Rootsi vahel rahuleping, millega Eesti alad läksid Venemaa koosseisu.

Kui Satakunna maakonnaliit on algusest peale rahvuspargi asutamist toetanud ja selle eest ka võidelnud, siis lõunapoolne Päris-Soome maakonnaliit ja sealsed omavalitsused on olnud projekti vastu pehmelt öeldes kriitilised. Satakunnas hinnatakse rahvuspargi turismi elavdavat mõju ning peetakse seda oluliseks arengumootoriks. Päris-Soomes aga peljatakse, et rahvuspark hakkab takistama piirkonnale olulist tööstuslikku kalapüüki. Viimased aastad, eriti aga viimased kuud, ongi kulunud Soome Metsaameti (Metsähallitus) ja rahvuspargi idee eestkõnelejate suhtlemisele erinevate skeptiliste huvirühmadega Päris-Soomes, et vähendada vastuseisu rahvuspargile.

Vt ka:

• Juhani Korpinen. Kansallispuistosta lisäväriä Selkämerelle (pdf)
• Selkämeren kansallispuisto HETI. YLE Satakunta, 29.10.2009
• Maakuntapomot eivät laajentaisi kansallispuistoa Vakka-Suomeen. Turun Sanomat, 19.10.2009
• Ympäristöministeriö esittää Selkämeren kansallispuiston perustamista ensi vuonna. YLE, 16.09.2009 
• Selkämeri saa uuden kansallispuiston. Helsingin Sanomat, 02.10.2009
  
• Pääkirjoitus. Kansallispuiston laajennuksesta myrskyvaroitus Selkämerelle. Turun Sanomat, 07.09.2009
  

Foto: Vana Rauma. Autor Teet Koitjärv

Euroopa kaitsealade päev - 24. mai

Euroopa looduskaitse pühitseb täna suurt tähtpäeva - 100 aastat tagasi, 24. mail 1909, asutas Rootsi Riigipäev korraga 9 rahvusparki. Üheksa esimest rahvusparki Euroopas - Abisko, Ängsö, Garphyttan, Gotska Sandön, Hamra, Pieljekaise, Sånfjället, Sarek ja Stora Sjöfallet. Rootsis tähistatakse suurt sündmust täna Skanseni vabaõhumuuseumis Stockholmis kui ka mujal ning 9. septembril Strömstadi vallas, kus kuningas Carl XVI Gustaf avab Rootsi uusima, 29. rahvuspargi - Kosterhaveti.

Föderatsiooni Europarc eestvedamisel tähistati 24. mail Euroopa kaitsealade päeva esmakordselt kümme aastat tagasi - tõstmaks esile kaitsealade, sealhulgas rahvusparkide, tähtsust looduskaitses ning tuletamaks meelde üleeuroopalisi looduskaitsearenguid. Tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Noored - meie kaitsealade tulevik".

Kui möödunud aastal pidin Loodusaja ajaveebis 24. mail kurvalt tõdema, et Euroopa kaitsealade päeva Eestis keegi suurt ei tähista, siis käesoleval aastal on tunda muutusi. Keskkonnaamet ja Keskkonnaameti regioonid on juba varakult teada andnud mitmetest üritustest, mis muuhulgas Euroopa kaitsealade päeva tähistamiseks on mõeldud.

Head Euroopa kaitsealade päeva!


Lingid:

• Looduse aasta 2009 (Naturens år 2009)
• Föderatsiooni Europarc teemalehekülg
• Soome Metsaamet tähistab Euroopa kaitsealade päeva
  

Timo Tanninen hommikutelevisioonis (refereering)

Soome Ringhäälingu (YLE) esimese kanali hommikuprogrammile Ykkösen aamu-tv andis täna intervjuu Soome Keskkonnaministeeriumi Looduskeskkonna osakonna värske juhataja Timo Tanninen.

Timo Tanninen asub ametisse kuu aja pärast, 1. aprillil 2009.

Uus osakond kannab Looduskeskkonna osakonna nime seetõttu, et Soome Keskkonnaministeeriumis on juba ammu olemas ka Tehiskeskkonna osakond.

Küsimusele, mis valdkond Timo Tannisele kõige südamelähedasem on, vastas intervjueeritav, et selleks alaks on metsade kaitse, mis johtub tema hariduslikust taustast. Soome metsade olukorrale võib vaadata mitme pilguga, sõltuvalt eesmärgipüstitusest. Kui võrrelda Soome metsade olukorda mitmete teiste maade metsade olukorraga, siis võiks justkui rahul olla. Kui soovitakse aga saavutada pikaajalist Soome metsade säästvat arengut, ökoloogilist kestvust, siis on Soomes arenguruumi veel küllaga.

Tähtsuselt tahapoole ei tohi jätta ka Läänemere küsimusi. Mõnigi teadlane peab Läänemerd maailma saastunuimaks mereks - siin on kõigil küll väga palju veel ära teha. Ka Soomes pole ellu viidud kõiki neid lubadusi, mida Valitsuse tasandilgi on kunagi lubatud. Tehes ära kõik, mis on kunagi otsustatud, oleks iseenesest juba väga suur samm paremuse poole.

Samuti tuleb väga tõsiselt suhtuda Soome lahe põhja gaasitoru (NordStream) ehitamise keskkonnamõjude hindamisse. Kuna merepõhi on meil künklik, siis on eriti suur väljakutse, kuidas saavutatakse toru ehitus (lõhkamised jms), ilma et merekeskkonnale tõsist kahju ei tekitata. Ka poliitikud on öelnud, et kui keskkonnamõjude hindamise tulemusena jõutakse seisukohale, et ehitusega tehakse merekeskkonnale pöördumatut kahju, siis ehitusluba anda pole võimalik. See on väga õige lähenemine antud keskkonnaküsimusele.

Praeguse majanduskriisi olukorras hoiab kokku nii Soome riik kui ka Euroopa Liit ning väga lihtsalt võidakse vähendada ka looduskaitserahastust - hoida kokku ka siin. Samas ma näen ise asju nõnda, et meil on suuri looduskaitselisi väljakutseid ning Soome riik on võtnud rahvusvahelisi kohustusi looduskaitsevallas, mida tuleb täita. Meil pole tegelikult võimalik looduskaitserahastamist lõigata. Vastupidi, rahastamist tuleb lisada, et saavutada ametlik eesmärk - soodne looduskaitseline seisund kõikidele Soome loodustüüpidele ja liikidele.

Loomulikult on looduskaitsetöö efektiivsuse tõstmine igati asjakohane tegevus. Rahastamist ei tohi aga kärpida vaid kärpimise pärast.

Keskkonnahalduse muutused seisavad ees ka Soomes - piirkondlikud keskkonnateenistused ühendatakse piirkondlike töö-ja ettevõtluskeskustega. Oluline on, et reformi käigus säiliks keskkonnavaldkonna iseseisvate otsuste tegemise võime ja õigus. Et ei juhtuks nõnda, kus juht, kes keskkonnavaldkonnas pole üldse pädev, teeks otsuseid üle valdkondliku juhi pea. Keskkonnavaldkonna iseseisvus peaks säilima ka uues struktuuris.

Loomulikult, ka keskkonnainimesed peavad tegema rohkem koostööd muude valdkondade inimestega. Looduskaitseorganisatsioonid, kaasa arvatud WWF, on selle refmori tulemuste üle mures. Kardetakse, et kannatajaks võib jääda Soome loodus ja selle kaitse. Samas sõltub kõik viisist, kuidas reform ellu viiakse.

Koostööd tuleb tõhustada, aga kõike ühte patta kokku panna pole mõtet. Valdkondade vahel peavad säilima selged piirid. Koostöö on aga eriti tähtis, sest Soomes on traditsiooniliselt olnud erinevate ministeeriumide vahel liiga kõrged müürid.

Timo Tanninen viibib ka ise vabal ajal meelsasti looduses - metsas, järvedel, saartel.


Lingid:

• soomekeelne intervjuu YLE Areena kodulehel
• YLE aamu-tv

Foto teleriekraanilt (YLE 1): Teet Koitjärv

Soome pealooduskaitsja - Timo Tanninen

Soome Ringhäälingu (Yle) teatel on Soome keskkonnaminister Paula Lehtomäki otsustanud esitada Soome valitsusele kinnitamiseks vastloodud Looduskaitseosakonna ajaloo esimese juhina Timo Tannise (Timo Tanninen).

Looduskaitseosakonna juht (soome keeles: ylijohtaja) on kõrge riigiametnik, kelle vastutusalasse kuuluvad muuhulgas NATURA-asjad, Lõuna-Soome metsakaitseprogramm, põllumajanduse keskkonnaküsimused, samuti keskkonnamõjude hindamise problemaatika.

Timo Tanninen on alates1998. aastast olnud Soome WWFi (WWF-Finland) peasekretär ning hästi tuttav ka Eesti looduskaitsega. Muuhulgas on ta valutanud südant meiegi metsade kaitse pärast.

Soome valitsus kinnitab Timo Tannise ametisse tõenäoliselt neljapäeval.

Jõudu ja jaksu uues ametis!


Vt ka linke:

• WWF. Timo Tanninen. Pääsihteeri
• Timo Tanninen. Metsade kaitse Soomes ja Põhjamaades

Foto: YLE

Kaitsealade kategooriad

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.

Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).

Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.

Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.

Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).

Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.

Roheline Värav: Teet Koitjärv: Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses…

Ilmunud Rohelise Värava rubriigis Nädala kommentaar 03.01.2009


Aastavahetus oli tavapärane - natuke lund kattis maad, kuid õiget suusailma polnud - mõned kraadid külma, teedel jää... Just sellised jõulud ja aastavahetus, millega hakkame siin Põhjalas juba harjuma.

Sama ebamäärased on lood ka looduskaitses. Suure kiirustamise ja salatsemisega algatatud keskkonnaasutuste haldusreform on samamoodi jätkunud - segadust ja stressi külvates. Aastavahetus ei toonud siingi selgust, sest uus amet peaks vist tööd alustama hoopis 1. veebruaril ja esialgu tundub, et ilma juhita. Siinjuures tuleb avalikkuse ette tuua tõsiasi, et Eesti Looduskaitse Seltsi aastakonverentsil tunnistas keskkonnaministeeriumi kantsler kõnealuse reformiprotsessi juhtimise küll mitte eriti õnnestunuks, aga ega alustatut saa enam katkestada...

Algaval aastal tuleb loota ning teha kõik selleks, et nii looduskaitse kui ka riigi keskkonnakorraldus tervikuna segadustest võimalikult ruttu üle saaks, säilitades sealjuures oma näo(d) ja haldussuutlikkuse. Viimasel riigiametnike foorumil rõhutas õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver, et inimese üks põhiõigus on ka õigus heale haldusele, mis tuleb kõigile tingimusteta tagada. Kui tihti sellele mõeldakse, kui tihti meil seda põhiõigust seatakse haldusreformide üheks peaeesmärgiks?

Kindlasti on liiga lihtsustatud olnud kogu meie keskkonnavaldkonna jagamine mehaaniliselt "roheliseks" ja "pruuniks". Tegelik elu on palju värvirikkam. Uue ameti põhiprobleemiks paistab kujunevatki tasakaalu saavutamine erinevate oluliste valdkondade vahel: looduskaitse, keskkonnaharidus, keskkonnakorraldus, vesi, jäätmed, mets ja jaht jne jne. Siinjuures tuleb arvestada, et looduskaitse moodustab selles loetelus loogilise ja suhteliselt kompaktse terviku. Loogilise terviku üleeuroopaliseski mõttes Natura võrgustiku kaudu. Loogilise terviku, mille säilitamine on oluline nii meie looduskaitsetraditsioone ja –teadvust arvestades kui ka rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Aga loodus ei tunne riigipiire ning uus amet peab suutma teha rohkem koostööd kõigiga ja olla märgatavalt haldussuutlikum senistest keskkonnateenistustest. Just nimelt probleeme keskkonnateenistuste töökorraldusega pidas pr Rita Annus eelmainitud ELKSi konverentsil peapõhjuseks, miks käimasoleva reformiga üldse alustati.

Siluda tulevad kõik pinged, vähendama peab umbusku, mis möödunud aastal Keskkonnaministeeriumi ning kolmanda sektori ja teadlaskonna vahele on tekitatud. Neist pole võitnud keegi ja nõndaviisi jätkata kohe kindlasti ei saa.

Keskkonnahalduse ees seisab aga üha rohkem mitmetahulisi ülesandeid. Lähiaastatel alustatakse suurte veemajandusprojektidega Ühtekuuluvusfondi rahastamisel, surve uute kaevanduste avamiseks tugevneb iga aastaga üle kogu maa, erinevate tasandite planeeringute osas tuleb luua selged seisukohad, erinevate lubade menetlemine peab muutuma läbipaistvamaks ja selgepiirilisemaks, võetakse tõenäoliselt vastu otsused uute tuumajaamade rajamiseks nii lähiriikides kui ka meil, jätkub NordStreami saaga, Kyoto protsess ning selle mõju vajavad selgeid seisukohti ja otsuseid jne jne.

Murelikuks teeb siinjuures tõsiasi, et kõrvaltvaatajale paistab uue ameti loomise eeltöö olema nõrk ning uus asutus luuakse vist enne, kui selle kontseptsioon selge ja valmis on. Varitseb oht, et (mingiks ajaks) kaob olemasolevgi kompetents ning valdkonna haldussuutlikkus väheneb veelgi.

Paratamatult tuleb keelele veel üks põhimõtteline küsimus - kas me kõik, kes me looduse ja keskkonnaga tegeleme, üldse neid mõisteid - looduskaitse ja keskkond - üheselt lahti mõtestame? Mulle tundub, et mitte. Möödunud aastal ilmunud Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamat "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse" aitab ehk natukenegi kaasaegse looduskaitse mõistmisele kaasa. Kui eelmise aasta suursündmuseks pean ma eelnimetatud teose ilmumist, siis uuel aastal peaks ka selles esitatud mõtted jõudma meie kõigini. Head lugemist!

Aga meie isamaa kaunis loodus teeb oma tavapärast ringkäiku – talvele, olgu ta milline tahes, järgneb kevad ja suvi. Jõudsin minagi aasta viimase päeva päikeseloojangul käia heade sõpradega ühe tiiru Kõrvemaal Kakerdaja rabas. Lume- ja jääkirmetise alt paistis lapiti mättaid, veesilmad olid kaetud õhukese jääkoorukesega ning valitses täielik rahu ja vaikus. Päike loojus pilvetutsakutega kaetud taeva servas ning tsivilisatsiooni tuletas meelde vaid üle metsade paistev Valgehobusemäe suusakeskuse latern.

Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses – siis selginevad mõtted ja taastub reaalsustaju ning jälle meenuvad eesmärgid, mille jaoks me kogu keskkonna- ja looduskaitsehaldust üleüldse vajame.

Pühadetervitus

Rahulikke jõule ja tegusat uut aastat!

Essee looduskaitsehaldusest (aastast 2005)

Kirjutasin alltoodud essee 24. mail 2005. aastal. Kõhklesin pikalt, kas antud tekstil ka tänapäeva lugejaile, kolm ja pool aastat hiljem, midagi öelda on...

Otsustasin aga siiski peaaegu kogu essee siinjuures avaldada (tehtud on vaid paar väikest vormilis-stiililist õgvendust), et praegused reformide kavandajad tunnetaksid neid põhimõtteid, mis KAVO-protsessis mul meeles mõlkusid.



Eesti riikliku looduskaitse haldussüsteemi loomisest möödub tänavu 70 aastat – 26. aprillil 1935 asutati Riigiparkide Valitsus ja 11. detsembril 1935 võeti vastu esimene Looduskaitse seadus. Ajalisest vaatenurgast lähtudes on sümboolne, et oleme 2005. aastal jõudnud haldussüsteemi arengus uue etapi künnisele ja loome esmakordselt meie looduskaitseajaloos kogu looduskaitsevaldkonda ja kogu riiki hõlmavat looduskaitseasutust.

Meie tänases uuendusprotsessis on eriti oluline astuda julgelt edasi, samas unustamata möödanikku ning aja jooksul kogunenud tarkust ja kogemusi. Lisaks ajale on looduskaitse haldusprotsessis olemas ka ruumiline mõõde: looduskaitse on 95-aastase ajaloo jooksul (alates esimese Eesti kaitseala loomisest Vaika saartel) muutunud haruldaste üksikobjektide ja pisikeste alade kaitsjast terviklike ökosüsteemide ning „tavaliste“ ja igapäevaste koosluste kaitsjaks. Enamgi veel, nüüd räägime juba looduskaitsest väljaspool kaitsealasid ning loome üleeuroopalisi looduskaitsevõrgustikke rahvusvahelises koostöös lähemate ja kaugemate naabritega. Kõik see seab uue looduskaitseasutuse ette mitmekülgseid ning uudseid ülesandeid ja väljakutseid.

Siinjuures võib kindlasti ka küsida, et miks me vajame muudatusi looduskaitsehalduses, sest meil on olemas 1950ndate aastate lõpus aluse saanud looduskaitsehalduse mudel, mida on täiendatud pea igal järgneval aastakümnel vastavalt vajadustele ning samuti on meil välja arendatud mitmekülgne kaitsealade (looduskaitsealade, rahvuspargid ja maastikukaitsealad/looduspargid) võrgustik, millele lisandub lähiajal terve rida hoiualasid? Vastus sellele küsimusele aga tulenebki otseselt viimatikirjeldatust – olemasolevatele kaitsealadele lisandub mitmeid uusi ning kõiki neid tuleb kaitsta ja arendada kaasaegsel tasemel. See on meie looduskaitsehalduse ees olevatest väljakutsetest suurim – integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent). Sealjuures tuleb tagada kõigi nende alade vastavus üleeuroopalistele põhimõtetele ning arendada ka meie omi looduskaitsetraditsioone ning parimat praktikat, mis kogunenud pea saja aasta jooksul. Eelöeldud integratsiooni vajame aga mitte lihtsalt direktiivide täitmiseks, vaid esmajoones meie looduskaitse ja selle traditsioonide edendamiseks.

Samal ajal aga ei tohi unustada ajatut väljakutset, või õigemini missiooni, mis kõikjal looduskaitsjate ees seisab - tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas. Seda nii globaalprotsesse silmas pidades (kliimamuutused ja sellega kaasnevad mõjud, võõrliigid jms.) kui ka meie omamaiseid ebakohti elimineerides (ehitamine ja kinnisvaraarendus [eriti randades], metsade kaitsmine, poollooduslike koosluste kaitsmine, Läänemere ja selle elustiku kaitsmine jms.).

Siinjuures tuleb leida ka parimaid omamaiseid praktikaid, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistelegi välja pakkuda. Olen kindel, et seegi pisikene väljakutse seisab meie ees. Tasub vast äramärkimist, et Soome Metsaameti (Metsähallitus) põhimõtteid oleme natukene isegi mõjutanudki – nimelt on viimasel aastakümnel mitmetes rahvusparkides hakatud looduskaitsele lisaks ka muinsuskaitsega tegelema (Seitseminen, Liesjärvi, Syöte jt.).

Meie olemasolev ja ka tulev looduskaitsevõrgustik, millega ka uus organisatsioon aktiivselt tegelema hakkab, ei koosne pelgalt vaid kaitsealadest, vaid ka parkidest, üksikobjektidest ja kaitsealustest liikidest. Kindlasti kujuneb omaette väljakutseks uue organisatsiooni arendamine tegeliku looduskaitse oskuskeskuseks, kust tulevikus nõustatakse nii metsaomanikke, omavalitsusi (muuhulgas omavalitsuste loodud kaitsealade haldamise osas) kui ka eraisikuid looduskaitse- ja planeerimisküsimustes.

Uue organisatsiooni loomis- ja arendamisprotsessis tuleb silmas pidada, et tegemist on kahe samaaegse protsessiga:

• looduskaitse arenguprotsessiga, ning
• kaitsealade haldamiseks loodava looduskaitseasutuse arenguprotsessiga.
  

Algusest peale pean oluliseks rõhutada, et looduskaitseasutus koos oma arenguga on looduskaitse ja selle arengu teenistuses. Ainult sel moel suudame lahendada väljakutseid ja tõsta meie looduskaitses mõtestatud ühise tegevuse taset.

Uue organisatsiooni arendamise ja tegevuse peamine märksõna on koostöö. Ja seda kolmel tasandil:

• sisekoostöö
• väliskoostöö
• rahvusvaheline koostöö.
  

Mida ma nende sõnadega silmas pean?

Sisekoostöö – kõigi praegu tegutsevate kaitsealade looduskaitsetöötajate kogemuste ja teadmiste kasutamine kõige paremal moel uue organisatsiooni ülesehitamisel, sest organisatsiooni peamine ressurss on teadmised ja informatsioon.. Üks teetähis sisekoostöö edendamiseks on põhimõte, et tsentraliseerida tuleb uues organisatsioonis vaid kõige hädavajalikumad tegevused. Kõik probleemid, mille lahendamisega saadakse hakkama kohtadel, tuleb ka seal lahendada. Neid tegevusi peab aga toetama kaasaegne tugiteenuste võrk (IT-lahendused ning tugiteenusi osutavad töötajad/struktuurid) ning kaasaegne paindlik omavahel seotud üksustega juhtimissüsteem (lisaks vertikaalse juhtimise komponentidele ka horisontaalne funktsionaalne juhtimissüsteem, mis üheskoos moodustavad teineteist täiendava horisontaalse suunitlusega maatriksjuhtimisvõrgustiku). Sarnasel moel tagatakse otsustustasandi viimine piisavalt kompetentsele tasandile, samas säilitades organisatsiooni terviklikkus. Siinjuures pole määravalt oluline, kas uus looduskaitseasutus toimib kohtadel uute moodustatavate piirkondade või hoopis olemasolevate kaitsealade administratsioonide baasil.

Arvestades looduskaitsetöö spetsiifikat ning üle riigi laiali asuvat töötajaskonda, on mõistlik luua võimalused kaugtööks.

Väliskoostöö – looduskaitseasutus ei toimi iseenesest vaakumis. Viimastel aastakümnetel on looduskaitse üha enam ja enam nihkunud ühiskonnaelu keskmesse, muutudes ühiskonnaga mitmel moel seotud valdkonnaks. Väliskoostöö partnerid on kõikvõimaliku looduskaitsega külgnevad asjalised – ministeeriumid, maakondade keskkonnateenistused, RMK, akadeemilised asutused ja isikud, kohalikud omavalitsused, VVO-d, mitmesugused huvirühmad ja rühmitused. Üha olulisemaks töövahendiks tegelikul looduse kaitsmisel on kujunenud erinevate tasandite planeeringud. Planeeringute looduskaitse teenistusse rakendamiseks on vaid üks võimalus – aktiivne koostöö kõigiga. Väliskoostöö on samuti asendamatu abivahend nii loodushariduse edendamiseks, loodusobjektide hooldamiseks kaitsmiseks jne. jne. Väliskoostöö hõlmab väga erinevaid vorme – institutsionaalsed suhted ning ühised andmebaasid erinevate asutustega (Keskkonnaministeerium, keskkonnateenistused, RMK, Muinsuskaitseamet, PRIA jt.), ühised projektid jne. jne.

Rahvusvaheline koostöö – tänapäeva looduskaitse on mõeldamatu piiriülese koostööta, seda eriti veel Euroopa Liidus. Rahvusvahelise koostööta on mõeldamatu Natura-võrgustiku ülesehitamine ning sarnane koostöö annab võimaluse ka oma häid kogemus naabritele välja pakkuda, realiseerimaks üht eespool mainitud väljakutset. Eraldi tuleb aga üles tõsta traditsioonilist Eesti-Soome looduskaitsekoostööd, koostööd Põhjamaadega (eriti Rootsi ja Taani) laiemalt, koostööd Saksamaa rahvusparkidega, piiriülest koostööd Lätiga ning tulevast naabruskoostööd Venemaaga. Tähelepanu alt ei tohi välja jääda suhted Ülemaailmse Looduskaitseliidu (IUCN) ja Föderatsiooniga Europarc (Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsioon).

Lõpptulemusena tekib dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne looduskaitseasutus.

Loomulikult ei kulge ühegi uue organisatsiooni loomine valutult, kuid võimaluse korral peab püüdma probleeme ette näha, neid vältida ja pehmendada. Loetlen siin üles neist peamised:

• olemasoleva looduskaitsekogemuse ja -spetsialistide uude organisatsiooni kaasamise ja integreerimise ebaõnnestumine – kõige suurem läbikukkumine, kuna tegemist on informatsiooni ja teadmiste kadumisega koos inimestega,

-- vältimiseks tuleb:

---- piisava põhjalikkusega sõnastada organisatsiooni visioon ning teed selle saavutamiseks,
---- selgitada võimalikult kiiresti personalivaliku kriteeriume ja üleminekuprotsesse, vältimaks praegustes looduskaitsetöötajates muutustega paratamatult kaasneva stressi kuhjumist,
---- kaasata juba algusest peale eri tasandite töötajaid organisatsiooni ülesehitusprotsessi.

• tugistruktuuride ebapiisav ülesehitamise (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu) – probleem pärsib katastroofiliselt uue üleriigilise organisatsiooni tõhusat ülesehitust,

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada organisatsiooni ülesehituseks piisavad finantsvahendid,
---- tagada tugistruktuuri arendamine sünkroonselt kogu organisatsiooni arenguga.

-- arvesse tuleb võtta:

---- kaasaegne organisatsioon on pidevas muutustes (a la nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), mis nõuab algusest peale paindlike ja avatud lahenduste leidmist, mis ei pruugi maksumuselt olla kõige odavamad.

• töötajate uue motivatsioonisüsteemi ülesehitamise ebaõnnestumine (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu),

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada töötajaile piisavalt motiveeriv põhipalk ning paindlik, looduskaitsetöö spetsiifikat arvestav, lisamotivatsioonisüsteem,

-- arvesse tuleb võtta:

---- organisatsioonis, mille peamine ressurss on informatsioon ja teadmised, tähendab kogenud töötaja lahkumine auku organisatsiooni „põhivaras“

• organisatsiooni kapseldumine iseendasse ning tegeliku koostöö kärbumine (stagnatsioon):

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada pidev avatud ja arusaadav juhtimisprotsess,
---- luua töötajaile tõhus koolitussüsteem,
---- tagada dialoog Keskkonnaministeeriumi ning teiste asjalistega

• looduskaitseasutuse juhtkonna ja töötajate politiseerimine,

-- vältimiseks tuleb:

---- võimaldada organisatsiooni arendada ja kaadrit valida professionaalsetest oskustest lähtudes


Probleeme ja kitsaskohti, samuti „tõmblemist“ organisatsiooni arendamisel, aitab vältida konkreetse ja selge riigipoolse „lähteülesande“ seadmine looduskaitseasutuse ette. Pean siin silmas kahte protseduuri:

• Riigi looduskaitse arengukava (strateegia), mis sätestab üldise tegevusraamistiku, ja
• Igal aastal looduskaitseasutusele konkreetsete ülesannete seadmine Keskkonnaministeeriumi poolt (protsessi käigus hinnatakse ära ka möödunud aastaste ülesannete täitmine), mis loob muuhulgas aluse ka tulemusjuhtimise arendamisele uue organisatsiooni sees.
  

Lõpetuseks kordan lühidalt üle veel olulisemad väljakutsed:

• integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent),
• tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas,
• uue looduskaitseasutuse loomine ning arendamine looduskaitse oskuskeskuseks,
• parimate omamaiste praktikate leidmine, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistele välja pakkuda.
  

Kõige eelnimetatuga peab olulisel määral tegelema loodav looduskaitseasutus – kas põhitegijana või kaasalööjana.

Uue looduskaitseasutuse loomine on minu arvamust pidi täiesti uus samm edasi kaasaegselt tõhusa looduskaitse edendamisel. Maailma erinevate riikide praktika on kinnitanud, et ajakohase ning ühtse üleriikliku looduskaitse haldussüsteemiga riigid on suutnud tagada tõsiseltvõetaval tasemel looduse kaitse (näiteks Soome, Norra, Ameerika Ühendriigid). Eriti oluline on aga sellise üleriikliku asutuse olemasolu väikestes piiratud ressursiga riikides, sest just nimelt sellisel moel on saavutatud parim tulemus suhteliselt napivõitu rahalise ressursiga.

Just selliseks, nagu ma eelpool üldjoontes kirjeldasin, peakski kujundama loodava looduskaitseasutuse, mis on dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne. Tahtsin siia lisada ka sõna „konservatiivne“, sest nii loodus- kui ka muinsuskaitse peavad sedagi olema, kuid siis mu sulg peatus äkki, sest:

• looduskaitse peab olema konservatiivne,
• looduskaitseasutus aga paindlik ja ajaga kaasas käiv!
  

Loomulikult seisab nii looduskaitse kui ka looduskaitseasutuse ees siinloetletust märgatavalt rohkem väljakutseid kui ka probleeme. Nõnda polegi käesoleva essee eesmärk lahti kirjutada kõiki protsesse ning kaardistada tegevusi ja mõtteid, mis looduskaitse ees seisavad ning looduskaitseasutuse juures arvesse võtta tuleb. Siin oli esitatud vaid läbilõige minu jaoks olulisematest momentidest käesoleval ajahetkel.

Igal juhul tuleb uue organisatsiooni loomisel kasutada neid kogemusi, mis aastakümnete jooksul Eesti looduskaitsesse on kogunenud, arvestada töid ja uurimisi, mis viimastel aastatel meil tehtud ning kiigata ka välismaiste kolleegide ja nende tegemiste poole. Sedamoodi on võimalik kujundada meie uus ning omalaadne looduskaitse haldussüsteem.



Tapal, 24.05.2005

Foto: Teet Koitjärv