Uudised

11. juuli 2008

Mis toimub enne pardipesu?

Mõttevahetustest pardipesu (kas pole tore sõna?) teemadel on koorunud välja küsimus, et mida siis ikka riiklik looduskaitse teeb õlireostuse ennetamiseks. Olen teadlikult senini vältinud Loodusajas tehnilisi mereohutuse teemasid, kuid ilmselt asjata.

Olen korra juba maininud ajaveebis, et mereohutus ja merekeskkonna kaitse hõlmab endas kompleksi õiguslikke, halduslikke ja tehnilisi meetmeid, kuhu on kaasatud reeglina mitmeid erinevaid erinevate riikide ametkondi (ka välisteenistused). Samas olen jätkuvalt arvamusel, et mereohutus ei ole looduskaitseküsimus. Vaatame nüüd lühidalt, mis meie kodusel Läänemerel toimub. Erilist rõhku on senini pööratud Soome lahele, kus laevaliiklus on võtnud kesklinna autoliiklusega võrreldava ilme.

Keskne merereostuse avastamise ja likvideerimise kohustus on meil Piirivalveametil, kes teeb selleks koostööd erinevate sise- ja välismaiste institutsioonidega. 2000. aastal anti nii kohustused kui ka vajalikud vahendid Keskkonnainspoektsioonilt üle Piirivalveametile. Vt üldülevaadet siit. Lisaks tegeleb Piirivalveamet ka otsingu- ja päästetegevusega. Jätkuvalt teeb Piirivalveametiga koostööd Keskkonnainspektsioon.

Mereohutuse ja laevaliikluse korraldamisega tegeleb meil Veeteede Amet. Arvestades Soome lahel üha tiheneva laevaliiklusega, on Soome, Eesti ja Venemaa asutanud ühise Soome lahe laevaettekannete süsteemi GOFREP, mis on leidnud huvi ja tunnustamist mitmelt poolt. Laevaliikluse korraldamine koosneb peale GOFREPi omakorda ka Laevaliiklusteenindusest VTS. Vt antud temaatika kohta järgmisi linke:

ametkonnad:

artiklid:
Väikese ülevaate tehnilistest mere jälgimise vahenditest saab Mereblogist.

Meelega puudutasin selles väikeses ülevaates vaid mõningaid haldus- ja tehnilisi lahendusi. Samuti jätsin kõrvale keskkonnavastutuse ja -hüvitamise valdkonna. Omaette suur teema on aga ka rahvusvaheline mere- ja keskkonnaõigus, samuti ühepõhjaliste tankerite liikumiskeelu küsimused Läänemeres.

Võib arvata, et peale Soome lahe laevaliikluse korraldussüsteemi lõplikku käivitumist, võib kõne alla kerkida ka sarnase süsteemi plaanimine kogu Läänemere jaoks.

Kõik see kokku peab vähendama tunduvalt suurte mereõnnetuste riski Läänemeres tervikuna, eriti aga Soome lahes.

Aga Keskkonnaministeerium koos Riikliku Looduskaitsekeskusega? Keskkonnaministeeriumile jääbki peale üldise keskkonnaseire koordineerimise justnimelt reostuse likvideerimine. Sarnane on tööjaotus ka mitmel pool mujal, kui tegemist on nii keeruka süsteemiga nagu seda meri on.

Siit tulenevalt ongi tähtis selgeks vaielda, et millal on mõistlik parti pesta ja millal mitte, kui palju riiklikul tasandil sellesse panustada ning mis on kogu aktsiooni mõte.


Foto: Teet Koitjärv.
Fotol on Pilppa kanal Soomes (Lõuna-Savo, Heinävesi vald).

27. juuni 2008

Kuhu lähed, praktiline looduskaitse...

Siinkirjutaja arvamus Loomakaitse vs looduskaitse tekitas tulise mõttevahetuse Loodusaja listis. See on tore, sest vaid avalikult arutades saame mitmed asjad selgeks rääkida. Püüan juulikuu jooksul teha ajaveebi ülevaate, mida Loodusajas arvati ja kuhu välja jõuti.

Paar seisukohta on jõudnud juba ka laia avalikkuse ette. Eesti Looduse värskes numbris (6/2008) on tsiteeritud ühte Loodusaja mõttevahetaja arvamust, kes on mures sarnase mõttevahetuse jõudmise pärast laiade rahvamasside ette:

Spetsialistidele sobib nõnda arutada küll, kuid mitte avalikult kogu rahvast kaasates - nii töötaksime vastu neile jõupingutustele, mis on tehtud, et inimesed loodust märkama ja hoidma harjuksid.
Siinkirjutaja aga püüdiski oma ajaveebikirjutises väita, et alati pole tegemist looduskaitsega, kui me looduslikkesse protsessidesse üleliia sekkuda püüame. Siin on (lemmik)loomakaitsele järelemõtlemise koht...

Hoopis sümpaatsem on mulle Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kukke mõtisklus Looduskaitse ja pardipesu ajalehes Eesti Ekspress (20.06.2008).

Julgustan ka ise kõiki avalikule mõttevahetusele - praktilised looduskaitsjad ja looduskaitsebioloogid ei tohi peljata oma põhjendatud mõtteid välja öelda. Vaid nõnda vaidleme selgeks nähtused ja suundumused, mis on juba ammu ilma meie taganttõukamisetagi meediasündmusteks muutunud. Samal ajal edendame ka looduse mõistmist ja loodusharidust.

12. juuni 2008

Quo vadis Eesti looduskaitsehaldus?

Kirjutasin sama pealkirjaga artikli Postimehes 29.10.2003. Äsja oli oma töö lõpetanud Eesti kaitsealade ümarlaud ja üheskoos oli jõutud arusaamani, et Eesti looduskaitsehaldus vajab süsteemsemat lähenemist. Millist, seda siis veel täpselt ei teatud - ümarlaud tuli välja mitme alternatiivse variandiga. Kuid olemas oli selge nägemus, kuidas tööga edasi minna.

Ümarlauale järgnes 2003-2004. a Kaitsealade valitsemise korrastamise projekt (KAVO), millele järgneval aastal võttis Keskkonnaministeerium ohjad oma kätte ning 01.01.2006 alustas tööd Riiklik Looduskaitsekeskus - esimene Teise maailmasõja järgne ühtne riigi looduskaitseorganisatsioon.

Vaatamata sellele, et KAVO-protsess jäi sisuliselt lõpule viimata ja 2005. aastal tehtud otsused ei suutnud seda organisatsiooni ülesehitusetappi korvata, oli tegemist olulise sammuga meie looduskaitsehalduse korrastamisel.

Nüüd on ootamatult selgunud, et Keskkonnaministeerium on mõni nädal tagasi käivitanud Keskkonnaministeeriumi haldusala reformi, milleks on kokku kutsutud esinduslik juhtrühm. Juhtrühm peab suutma tagada ümberkorralduste ettevalmistamise juba hiljemalt 31.augustiks 2008.

Selle asemel, et täpsustada Riikliku Looduskaitsekeskuse ja muude sidusorganisatsioonide omavahelisi suhteid, kõlavad hääled mõneaastase organisatsiooni liitmisest paljude teiste keskkonnaasutustega (vt. Maaleht 12.06.2008). Lugedes keskkonnaministri käskkirja nr 645 (02.06.2008), annab kõige täpsema tegevusjuhise haldusala ümberkorraldamise juhtgrupile kõnealuse käskkirja punkt 1:

moodustada Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamiseks juhtgrupp, mille ülesandeks on Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamise ettevalmistamine.
Lihtne ja geniaalne!

Viibides 28.-30. mail Sagadis IV Kõrgematel keskkonnakursustel, kus anti osalejatele suurepärane ülevaade Keskkonnaministeeriumi tegevusest, unustati kahjuks sellest mõne päeva pärast juriidiliselt alguse saavast protsessist rääkida. Ei osanud keegi veel seda küsidagi...

Aga mis toimub tegelikult? Milline peaks olema riigi keskkonna- ja looduskaitsehaldus? Ega sellele polegi lihtne vastata. Ma ei saa olla nõus nendega, kes väidavad, et reformimiseks vajalikud analüüsid on ammuilma tehtud. Kahjuks pole see nii, sest KAVO protsessi ei viidud oma loogilise lõpuni ja praegune olukord vajab kindlasti uut analüüsi - mis on meie looduskaitsehalduses paranenud, mis probleemid on säilinud, mis juurde tekkinud... KAVO protsessi hääbumisest on möödas juba 4 aastat!

Ise ma pean eelmise looduskaitse haldusreformi üheks suuremaks puuduseks kaitsealade valitsemise funktsiooni andmist maakondlikele keskkonnateenistustele. Tollaste otsustajate idee oli justkui loogiline: kaitsealade tegeliku füüsilise kaitse korraldamisega tegeleb uus Riiklik Looduskaitsekeskus, kuid riigi funktsioone täidavad keskkonnateenistused. Võin aga praegu kindlalt väita, et antud lahendus end ei õigusta, mis ongi kaasa toonud süüdistusi Keskkonnaministeeriumi hallatavate asutuste omavahelise kirjavahetuse plahvatuslikust kasvust.

Kaitsealade valitsemise funktsiooni üleandmisel Riiklikule Looduskaitsekeskusele väheneks aga omavaheline bürokraatia tunduvalt. Päris lihtne lahendus, kas pole?

Olen üldiselt olnud seisukohal, et institutsiooni reformimine on vastava organisatsiooni oma sisemine asi, sisemine arengustrateegia, mida ei ole vaja pidevalt laia avalikkusega arutada ja diskuteerida. Praegused arengud aga näitavad, et olen sügavalt eksinud. Vaid avalik mõttevahetus ning erinevate huvigruppide ja sidusrühmade kaasamine saab tagada looduskaitsehalduse tasakaalustatud ja mitut pidi läbi mõeldud arengut. Kabinetivaikuses sündinud kokkulepetest sünnib vaid segadust.

Lootustandev oli keskkonnaministri soov huvirühmi protsessidesse rohkem kaasata, mida ta väljendas eilsel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Aga ma täiendaksin omalt poolt seda mõtet, et ka sisekommunikatsioon on väga oluline - oma haldusala inimeste kaasamine protsessidesse ja nendest piisav teavitamine. Iga organisatsiooni tähtsaim osa on inimene, keda meil polegi ju eriti palju...


Viited:

27. mai 2008

Loomakaitse vs looduskaitse (mõtteid Eesti Looduses avaldatu teemal)

Ajakirja Eesti Loodus värske number (5/2008) tõstatab artikliteseerias Õlireostus: mis mõttega linde pesta? minu meelest üliolulise probleemideringi loomakaitse ja looduskaitse vahelisest piirist.


Õiguslik taust

Õiguslikult on kõik justkui selge - loomakaitseseadus räägib üldjuhul lemmik- ja põllumajandusloomadest, samuti inimese tegevusest või tegevusetusest sündinud ohtudest neile. Lisaks on selle seaduse justkui väga selgesõnaline säte
(§ 1 lg 2):

vabalt looduses elavate loomade kaitset reguleeritakse lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadusega.

Kui vaid seda sõna lisaks poleks...

Sama seaduse § 6 lisab:
Looduses vabalt elavate loomade kaitset ja kasutamist reguleerivad lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadus, jahiseadus ja kalapüügiseadus.

Nüüd muutus asi juba natukene hägusamaks...

Veelgi segasemaks läheb pilt looduskaitseseaduse 2007. aasta muudatusi lugedes (§ 62 lg 1 ja 2):

Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästeteenistus või Riiklik Looduskaitsekeskus

Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Riiklik Looduskaitsekeskus.

Siinjuures pole seaduseandja pidanud vajalikuks asjaolusid rohkem täpsustada.

Milleks nõnda palju juttu seadustest? Eks ikka seetõttu, et õigussätted peegeldavad ühiskonna laiemaid arusaamu. Ja need arusaamad tunduvad olema üksjagu hägused.


Ajalooline taust

Natukene ajaloost. Looduskaitsel on Eestis pikaajalised traditsioonid, kuid looduskaitse sisu ja olemus on kogu aeg olnud muutumises. Muutused pole olnud ainult poliitilistest mullistustest tingitud. Pigem on sisemised looduskaitsemõtte muutused olnud tingitud inimese ja looduse (laiemalt keskkonna) omavaheliste suhete muutumisest keerukamaks ja vastuolulisemaks. Kõikides neis protsessides on Eesti olnud pigem osakene laiematest globaalsetest trendidest.

Loomakaitsegi on osakene laiemast läänemaailma trendist, kus urbaniseerunud inimene on urbaniseerinud ka kodulooma (isegi põllumajanduslooma) lemmikloomaks. Urbaniseerumisega kaasneb inimsuhetele omaste suhete ja tunnete ülekandmine lemmikloomadele. Sõnaga: lemmikloomade inimesestamine. Paraku on sellise urbaniseerumisega kaasnenud ka varjukülgi. Kui taluperemees oma piimaandjat või valvekoera agraarühiskonnas tavaliselt ei hüljanud, siis tänapäevane urbaniseerunud lemmikloomapidaja hülgab tihtipeale äsjasündinud kassipojad või ebamugavaks muutunud koera silma pilgutamata. Samad probleemid kimbutavad ka (urbaniseerunud) talumehi, kel majanduslikud raskused kaelas või tüdimus kimbutamas. Loomulikult puudutab see väiksemat osa loomapidajast, kuid probleem on selgelt olemas. Needki on nähtused ja suhtumised, mis ei saa ega tohigi ühiskonda külmaks pealtvaatajaks jätta.

Küsimus on siis peamiselt piiridest - looduskaitse ja loomakaitse vahelistest piiridest. Kummagi valdkonna jaoks peaksid olema omad, selgelt erinevad mängureeglid, mis mingil hetkel ka vastavatesse seadustesse jõuaksid.


Probleemid

Kas teema väärib nõnda pikka mõttevahetust. "Mida rohkem rahvast kõiki loomi kaitseb, seda parem," vangutab nii mõnigi lugeja pead. Omast kohast on selline vaatenurk õige, kuid tegelik elu on keerulisem.

Lugedes Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kuke vastust Eesti Looduse küsimusele, saame teada, et ainuüksi Sõrve päästeüritusele 2008. aasta jaanuaris kulus 100 000 krooni ja ligi 110 inimtööpäeva. Seejuures hukkus 57st linnust 31! Tõsiseks tegevad arvud!

Sõrve puhul polnud tegemist mingi suurõnnetusega. Tegelikult polnud suurõnnetuse ka 2006. aasta Loode-Eesti naftareostus. 2006. aastal oli peaasjalikult tegemist suure meediasündmusega, mis omakorda on teravdatud tähelepanu alla tõstnud lindude rehabilitatsiooni ja merereostuse temaatika. Teravdatud tähelepanu on asjakohane, aga kas me ka õigeid järeldusi suudame teha?

Merereostusega võitlemine pole otseselt looduskaitseküsimus. Tegemist on erinevate õiguslike ja tehniliste meetmete kompleksiga, mille tulemusena peab võimalik merereostuse oht vähenema ja reostuskolde likvideerimise kiirus kasvama. Seda kõike Läänemere laevaliikluse ja tähtsuse kasvu taustal. Tehniliste meetmete hulka kuulub ka valmisolek avastada ja likvideerida reostuskolle võimalikult varajases staadiumis avamerel, samuti Soome lahe ning edaspidi kogu Läänemere laevajuhtimissüsteemi väljaarendamine mereäärsete riikide koostöös jpm.

Tuleb tõdeda, et linde hukkub merel ja randades ikka - erinevatel põhjustel. Kogu populatsiooni elujõudu need protsessid ilmselt ei mõjuta. Või mõjutavad hoopistükis positiivselt, sest tugevamad, nutikamad ja muutuvate oludega kiiremini kohastuda suutvad isendid jäävad ellu ja annavad järglasi.

Lindude päästmise küsimus pole siis niivõrd looduskaitseline, mida tõdeb ka Leelo Kukk, vaid hoopis humaanne. Ehk siis seesama inimese suhtumise muutumine loomadesse-lindudesse.

Mitmed aastad tagasi oli mitmel pool Eesti metsades järjestiku juhtumid, kus jahimeeste hooletuse tõttu karupojad vanemateta jäid. Karupoegi püüti rehabiliteerida, kuid suuremat edu sel alal vist ei saavutatud. Saime vaid lätlastelt näägutada, et me oma kodustatud karusid nende metsadesse laseme. Ehk oligi lätlastel õigus! Antud juhul aga andis rehabilitatsioon juhtumisi tegelikel süüdlastel, inimestel, võimaluse end hästi tunda - oleme heastanud oma patud. Kas me sel moel ka loomadele head tegime? Raske vastata...


Võimalikud lahendused

"Igaüks jäägu oma liistude juurde, kasutades talupojatarkust. See avitab!" võiks lühidalt ühe soovituse kokku võtta.

Täpsemalt peaksime aga suutma, emotsioonid kõrvale jättes, piiritleda metsloomade ja kodu- ning põllumajandusloomade kaitse vahelise piiri. Ja tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et metsloomad ja -linnud peavad saama elada siiski loodusseaduste järgi. Arvan, et see on neile parim. Parim liigi säilimise ja jätkusuutlikkuse seisukohalt.

Loomakaitsjatele aga tööpõldu jätkub metsloomadetagi - lemmikloomakasvatuse kultuuri pole meil ollagi. Seda tunnistavad kodutud kassid linnatänavail ja teeveertele surmale määratud koerad. Just nemad ei tule toime ilma meie abita ja vajavad inimese hoolt. Eelkõige peame aga ise muutuma hoolivamaks oma lemmikute suhtes. Olgu see kass, koer, hobune vm.

Riiklik looduskaitserahastamine peaks olema eeskätt suunatud siiski looduskaitselisteks tegevusteks. Seda eriti Riikliku Looduskaitsekeskuse eelarve osas. Loomakaitse, sealjuures üldjoontes ka metsloomade ja -lindude rehabilitatsioon peaks jääma aga esmajoones kodanikualgatuse tööpõlluks. Ka rahastamine peaks esmajoones tulema suurelt osalt vabatahtlike annetuste näol kodanikelt, kel loomade heaolu korda läheb. Tugev kodanikuühiskond, mida me usinalt ehitame, eeldab kodanike osalust neid puudutavate probleemide lahendamisel...


Lõpetuseks

Üks huvitav tähelepanek on veel. Kui protestantlik läänemaailm (meiegi kuulume sinna) vaidleb üha rohkem inimese halastussurma ja selle seadustamise vajaduse üle, siis looduses elavatest loomadest püütakse iga isend ellu jätta ka juhul, kui ilmselgelt looduslik valik oma tööd peaks tegema. Kas pole me elu täis vastuolusid?

Kirgliku kodukassiomanikuna ei lase ma oma kiskjat omapead õue hulkuma. Samuti ei oleks ühelgi metsloomal mu korteris hea ja mõnus. Nii lihtsalt see piiri tõmbamine ehk käibki...


Viiteid:

25. mai 2008

Šveitsi rahvuspargi uus looduskeskus Zernez'is

Nende ridade kirjutamise ajal on jäänud Šveitsi rahvuspargi uue looduskeskuse Zernezis avamiseni täpselt 5 päeva, 17 tundi, 23 minutit ja 50 sekundit - nõnda loeb aega kell Šveitsi rahvuspargi (Der Schweizerischer Nationalpark, Parc Naziunal Svizzer, Parc National Suisse, Parco Nazionale Svizzero) kodulehel.

Kuulake kõik! (mp3)
Rahvuspargi ajaloo suurim projekt on valmis saamas:

  • 800 m2 näitusepinda
  • paremad tööruumid rahvuspargi administratsioonile
  • moodne tehnika
  • auditoorium 150 istekohaga.
Kõik see kokku mahub kolme hoonesse:
Kogu kompleks avatakse pidulikult 31. mail 2008.

Projekteerimis- ja ehitustööd kokku kestsid 6 aastat. Kompleksi puhul on kokku sobitatud loodust ja arhitektuuri, modernset ja ajaloolist. Looduskeskuse uus hoone kujutab endast kahte identset kuubikut, mis ühise nurga läbi moodustab terviku. Sirged jooned, keskkonnasõbralikkus, kaasaegsed ehitusmaterjalid ja kaasaegne tehnika - selliste märksõnadega tutvustatakse külastuskeskuse uusehitist.

Looduskeskuse ruume hakkab kasutama ka Zernezi turismiinfopunkt (koos ametiruumidega).

Looduskeskuse avapäeval avab rahvusvaheliselt tuntud Prantsuse maalikunstnik Eric Alibert oma näitusega vahetatavate näituste tsükli.


Šveitsi rahvuspark asutati 01.08.1914 Graubündeni kantonis ja on seega 9 Rootsi rahvuspargi järel vanuselt järgmine Euroopas. Rahvuspargi kodulehel rõhutatakse, et Šveitsi rahvuspark on Alpide ja Kesk-Euroopa esimene rahvuspark.

Mõttevahetused Šveitsi rahvuspargi loomise üle on kaudselt kaasa aidanud Eesti esimese rahvuspargi, Lahemaa, asutamisel.



Viited:

Foto: Hans Lozza (Šveitsi rahvuspark)

23. mai 2008

24. mai - Euroopa kaitsealade päev!

19. mai 2008

Läänemere tervis. Milline diagnoos on õige?

Täna tõstatas saade MOT (Soome Yleisradio 1. programm) üles teema Läänemere tervisest. Täpsemalt fosforist Läänemeres - millised on looduslikud ja millised inimtekkelised protsessid.

Saates tuuakse paralleelselt välja kaks vaatenurka meie kodumerele - traditsiooniline (mereäärsed riigid mõjutavad põhiliselt Läänemere seisundit) ja ebatraditsiooniline (suurel määral mõjutavad fosfori hulka mere sisesed looduslikud protsessid ja inimmõju on siin suhteliselt väikese tähtsusega).

Fosforiga on aga seotud mere "õitsemine" ja sinivetikate levik.

Fosfori lisandumist Läänemerre selle äärsete riikide põldudelt ja reovetest tuleb muidugi vähendada miinimumini, kuid järsku ongi mere seisundi parandamiseks hoopis rohkem abi Gotlandi süviku põhja veekihtide rikastamisest hapnikuga? Nõnda arvab osa teadlastest Rootsis.

Ei tea siinkirjutaja lõplikku tõde ega vist ka mereuurijad ise...

Saates intervjueeriti järgmisi spetsialiste:

  • Matti Lappalainen, keskkonnanõunik, limnoloog, Kuopio, Soome
  • Harri Kuosa, Läänemere uuringute professor, Helsingi Ülikool, Soome
  • Aarno Kotilainen, meregeoloogia dotsent, Soome
  • Heikki Pitkänen, teadusdirektor, Soome Keskkonnakeskus SYKE, Soome
  • Anita Mäkinen, mereprojekti juht, WWF, Soome
  • Anders Stigebrandt, mereuuringute professor, Göteborgi ülikool, Rootsi
  • Johanna Ikävalko, keskkonnajuht, merebioloog, Põllu- ja Metsamajandustootjate Keskliit MTK, Soome
Igal juhul huvitav ja mõtlema panev saade, mida tasuks merehuvilistel looduskaitsjatel silmata.

Saade lõppes Monaco printsi Albert I poolt kirjeldatuga 124 aasta tagusest ajast:
Vetikavaip kattis kogu mere, ulatudes Ojamaast Preisimaani ja Soome lahe suuni. Vetikas värvis Läänemere ja selle ranniku vee iseloomulikult oliivroheliseks.

Saadet korratakse ka:
  • YLE TV1 teisipäeval 10.30
  • YLE TV1 reedel klo 16.00
  • TV Finland teisipäeval 10.30

Mõttevahetus on oodatud Loodusaja listis...

Lingid:

12. mai 2008

Õnnitlused

Loodusaeg õnnitleb prof. Erast Parmastot Eerik Kumari looduskaitsepreemia saamise puhul!

Õnne, tervist ja teravat sulge!

1. mai 2008

Kaitsjate superkuu algas!

Täna on siis järjekordselt kätte jõudnud 1. mai - kevadpüha, volbripäev, töötava rahva püha, lisaks tänavu ka taevaminemisepüha ja kaduneljapäevki. Igale maitsele ja igale maailmavaatele midagi...

Sarnaselt lehekuu 1. päevale on rohkesti erinevaid toimetamisi ka kogu maikuu jooksul. Enamasti ikka millegi või kellegi kaitsmisega seotud - muinsuskaitsekuu, looduskaitsekuu, metsanädal. Sel aastal suur prügiaktsioon "Teeme ära" kah veel samal ajal! Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis andke andeks - kevadisel ajal tundub energiat ja tegutsemisindu kõigil ja kõikjal olema.

Ehk ongi hea, kui kõik loodus- ja muinsuskaitseüritused ühe korraga maha saab - siis ülejäänud aastal kergem hingata? Ehk võiks üheskoos ühel ajal tegutsedes teatud sünergiagi saavutada, kui erinevate kaitseliste ametkondade koostöö sujuks tõhusamalt - nii nõu kui jõu ühendades? Või oleks mõistlik erinevad, kuid üldjoontes sama sõnumit edastavad kuud, laiali laotada kogu aasta peale? Mõtlemiseks ainest tundub jaguvat...

Nalja teeb siinjuures tõsiasi, et kõik eelmainitud ürituste korraldajad on ära unustanud ühe olulise päeva, mis ka juba mitmeid aastaid mais aset leiab. Pean silmas Euroopa kaitsealade päeva, mis on 1999. aastal ellu kutsutud ja alati 24. mail aset leiab. Tegemist on väga olulise sündmuse tähistamisega, sest 24. mail 1909. aastal asutati Euroopa 9 esimest rahvusparki Rootsis. Tänaseks on nii rahvuspargid kui ka kõik muud erinevat sorti kaitsealad mängimas olulist rolli Euroopa looduse säilitamisel. Paljudel rahvastel on aga loodus- ja muinsuskaitse vahele raske selget piiri tõmmata, mistõttu see päev on oluline ka muinsuskaitsjatele. Mulle tundub, et ka meil on see just nõnda.

Ehk tasuks kohe peale kaitsjate "superkuu" lõppu asjaosalistel koos maha istuda ja järgmise aasta tegemisi juba koos arutada. Ja kõige selle keskmes võiks olla kaks päeva - Euroopa kaitsealade päev ja rahvusvaheline muinsuskaitsepäev...

Muide, Euroopa kaitsealade päeva eestvedaja on Föderatsioon Europarc, mille liikmeks Eestis peale käesoleva blogi kirjutaja on ka Riiklik Looduskaitsekeskus.

Oleks peaaegu meelest läinud - tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Loodus - sillad üle piiride" (kui vabalt ingliskeelset Nature - Bridging Borders eestindada). Mitmeti tõlgendatav teema. Eks ju?


Vt. infot: