Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti Looduseuurijate Seltsi
Eesti Keskkonnaühenduste Koja
PRESSITEADE
26.09.2008
Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks
25. 09. 2008 arutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda looduskaitse haldusstruktuuride ümberkorraldustega seonduvaid küsimusi ja tekkinud olukorda seoses valitsuse otsusega nõustuda keskkonnaministeeriumi ettepanekutega keskkonnahalduse ümberkorraldamiseks. Arutelu tulemusel peame vajalikuks juhtida tähelepanu järgmisele:
1. Keskkonnaministeerium on Vabariigi Valitsusele esitanud reformikava eelnõu ning teatanud pressiteates justkui oleks valitsus selle eelnõu põhimõtteliselt heaks kiitnud. On ülimalt kahetsusväärne ja sisuliselt mõistetamatu, miks kiideti heaks ettepanek, mida süsteemi korrastamiseks kokku pandud ekspertrühm ei toetanud ja isegi aruteludeks ei esitanud. Samuti, miks on peetud vajalikuks viia otsustusprotsess läbi ohtlikult forsseerituna ignoreerides vabaühenduste ettepanekuid Århusi konventsioonile vastava sisulise arutelu läbiviimiseks. Esitatud reformikava rikub koalitsioonilepingut.
2. Allakirjutanud loodushoiuga tegelevate akadeemiliste ja keskkonnaorganisatsioonide analüüside kohaselt nõrgestab eelnõuga kavandatava reformi sisu oma praegusel kujul oluliselt riiklikku looduskaitsesüsteemi, ei täida sätestatud eesmärki vähendada asutustevahelist dubleerimist ning sisaldab olulisi riske Eesti elukeskkonnale ja elanike turvalisusele.
3. Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) kui looduskaitse tuumikstruktuur on näidanud, et tema loomine oli ajakohane, tal on olemas pädevus ning tugev arengupotentsiaal ning võimekus oma eesmärkide täitmiseks. LKK kaotamise asemel oleks vajalik organisatsiooni stabiilselt arendada. Enne uute reformiprotsesside algatamist tuleb viia lõpule KAVO protsessis ja looduskaitse arengukava projektis ette nähtud ümberkorraldused (näiteks keskkonnateenistustesse jäänud looduskaitse osa liitmine LKK-ga).
4. Allakirjutanud organisatsioonid peavad oluliseks, et valitsus saaks langetada informeeritud otsuseid. Keskkonnaministeeriumi poolt valitsusele esitatud informatsioon on olnud puudulik ja eelnevaid aastatepikkusi analüüse ja konsultatsioone sisaldanud teadmist kõrvale heitev. Ka on praegune reformiprotsess olnud põhjendamatult suletud, erinevalt näiteks KAVO protsessist.
Et tagada Eesti riigi jätkusuutlik areng ja elanike turvalisus, palume Vabariigi Valitsusel peatada looduskaitse haldussüsteemi reform Keskkonnaministeeriumi esitatud vormis ning algatada vabaühendusi, eelnevates aruteludes osalenud eksperte ja akadeemilisi looduskaitseorganisatsioone kaasav sisuline arutelu. Vastavasisuline märgukiri Vabariigi Valitsusele on koostamisel ja esitatakse lähiajal.
Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
Info:
Marek Sammul
Eesti Looduseuurijate Selts
Looduskaitse arengukava koostamise loodushariduse- ja teadlikkuse töörühma
juht (2004-2005)
E-post: marek.sammul@emu.ee
Tel: 5276204
27. sept 2008
Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks
16. sept 2008
Looduskaitse – jälle teelahkmel!
Käesolev artikkel ilmub 22.09.2008 Eesti Looduskaitse Seltsi ajalehes "Tõru". Kuna Keskkonnaministeerium kiirustab ülemäära oma haldusala muutmisega, siis avaldan selle väljaandja loal juba täna.
Autor: Teet Koitjärv, looduskaitsetegelane
Eesti looduskaitse pika ajaloo jooksul on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud looduskaitsehalduse arendamisele. Riigi tegelik looduskaitse on olnud keskselt, ühe asutuse raames, korraldatud vaid ajavahemikus 1935-1940 ning alates 2006. aastast. Kui sada aastat tagasi täitis looduskaitse oma tolleaegseid eesmärke suurema haldusstruktuurita, siis tänapäeval on looduskaitse olemus ja eesmärgid muutunud kardinaalselt. „Nurgatagusest nokitsejast on tuldud elu keskpunkti,“ olen ma ise korduvalt armastanud öelda.
Kuna Eesti looduskaitsehalduse üleriigilise korraldamise traditsioon on peaaegu olematu, siis me ei oska veel hinnata stabiilse looduskaitse keskasutuse pikaajalist positiivset mõju meie tegeliku looduskaitse arengule. Siinjuures seisab looduskaitsjate ees tõsine dilemma – looduskaitse ja selle haldus peab olema üheaegselt konservatiivne oma kaitseobjektide osas ja dünaamiline kaitse korralduse osas. Seetõttu ei sarnane looduskaitse paljude muude keskkonna suuresti tehnoloogiliste valdkondadega. Julgen isegi väita, et Keskkonnaministeeriumi haldusala muude funktsioonidega, välja arvatud metsandus, polegi looduskaitsel ehk väga suuri kokkupuutepunkte. Suurem sarnasus on hoopis muinsuskaitsega. Kui soovite, leiab haridussüsteemi ja riigikaitsega rohkem ühiseid sihte kui näiteks ilmajaama või maapõuevarade kaevandamise korraldamisega. Miks ma seda kõike räägin? Aga seepärast, et praegu käimasolevas Keskkonnaministeeriumi ümberkorralduskampaanias näibki looduskaitse olevat vaid vaene kosilane, keda tõugatakse, lükatakse, tükeldatakse ja kooritakse. Tundub, et reformijatel puudub selge siht ja seisukoht, mis looduskaitsega peale hakata – eesmärgid on hoopis muud. Kindluse nõnda väita on andnud Keskkonnaministeeriumi põhipanuste tegemine 6. alternatiivvariandile, „milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid, Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.“
Mida see variant tooks looduskaitsele?
Esmalt lahutatakse looduskaitsehaldusest üks oluline kompleks tegelikke looduskaitsevõtteid – külastuse korraldamine. Seejärel on aga looduskaitsestruktuuridel sisuliselt võimatu tegeleda ka loodusharidusega, sest eelnevaga on nad ära lõigatud oma tugibaasist. Kui tegelikku looduskaitset vaid pinnapealselt tundvad inimesed arvavad, et külastuse korraldus on turismiäri, siis kogu maailmas suunatakse justnimelt külastuse ja selle infrastruktuuri (looduskeskused, parklad, loodusrajad jms) abil inimesi looduse juurde neid teid pidi, mis loodust ennast võimalikult vähe koormavad. Ja seejuures ei tohi hetkekski unustada antud kaitseala kaitse-eesmärki. Kui tänapäeva Euroopas ja Põhja-Ameerikas, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal (need kandid on kaasaegse looduskaitsemõtte arengu esirinnas) on miinimumini viidud politseilik looduskaitseinspektorite süsteem, siis tasakaaluks korraldatakse intensiivsemalt külastustegevust ja arendatakse loodusharidust.
Seejärel aga lahustub ülejäänud looduskaitsetegevus uue Keskkonnaameti paljude funktsioonide ja tegevuste vahel. Olgem ausad, tänapäeval hõlmavad ainuüksi maavarade ja veeküsimused lõviosa maakonna keskkonnateenistuste jõuvarudest. Jälgides uute karjääride avamisel kohalike inimeste, riigi (Keskkonnaministeeriumi) ning ärimeeste huvide põrkumisi, siis tõotab ainuüksi see valdkond ametnikele jätkuvalt tööd – üle kogu riigi. Lõppkokkuvõttes ei teki ka kodaniku jaoks selgemat struktuuri vaid asjad lähevad vaid segasemaks. Ei tohi unustada, et Eesti avalikkus on harjunud, et meil on olemas looduskaitsjad ja looduskaitseinstitutsioonid.
Milline on parim lahendus?
2006. aasta algul tegutsema asunud Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) on väga oluline looduskaitsearenguline samm, mida ei tohi mingil juhul kergekäeliselt hüljata. Esimest korda Eesti pärastsõjajärgses ajaloos koondati looduskaitse ühe asutuse raamesse. Sellega loodi alus arvestatavale kesksele looduskaitse kompetentsikeskusele. Looduskaitsekompetentsi edendamiseta pole aga võimalik kaasaegses ühiskonnas, kus looduskaitsel on olulisem roll kui kunagi varem, loodust eesmärgistatult ja tõhusalt kaitsta. Lisaks tegelikule looduse kaitsmisele tõstab looduskaitse arendamine Eesti riigi mainet ning tihendab lõimumist Euroopa ja kogu maailmaga. Tean, et mitmedki kõrged keskkonnaametnikud ei pea rahvusvahelist looduskaitsekoostööd mitte millekski oluliseks, kuid paraku nad eksivad rängalt. Siiski vajab meie omariiklus ka looduskaitsediplomaatiat.
Tõsi, uus haldusmudel ei ole olnud veatu – palju küsimusi on tekitanud tegeliku looduskaitse ja kaitsealade valitsemise lahutamine, liigikaitse, samuti puhkemajanduse jagunemine LKK ja RMK vahel ning metsade kaitse tervikuna. Kaugel ideaalsest on olnud LKK rahastamise mudel. Lisaks on tekkinud avalikes teabekanalistes filosoofilised vaidlused – mis on looduskaitse sisu, milline peaks olema riigi looduskaitse, milline vabaühenduste ja kodanike roll.
Kuidas edasi?
Pean siinkohal oluliseks välja tuua Loodusaja ajaveebis (http://loodusaeg.blogspot.com) läbiviidud küsitlust, mille tähtsust ei tohi ülehinnata, kuid tähelepanuta jätta vast ka ei saa. Küsitluses osales 70 inimest. 75% vastanuist pidas oluliseks LKK säilitamist, 18% pidasid vajalikuks LKK likvideerida ja 4% ei osanud vastata. Ära tasub märkida, et 69% vastanuist pidas oluliseks LKK tugevdamist. Vaid 1% vastanuist oli igasuguste reformide vastu.
Julgen väita, et looduskaitsjad pole iseenesest muutuste vastased ja kõik me mõistame, et tänapäeva ühiskond ja selle institutsioonid ongi pidevas muutumises. See muutumine peab aga olema positiivne – olemasoleva struktuuri tugevdamine ja tema tegevuse täpsustamine. Pakun siinkohal välja radikaalseima, kuid paljudele looduskaitsjaile vast kõige vastuvõetavama variandi:
- Riiklik Looduskaitsekeskus jätkab Keskkonnaministeeriumi haldusalas oma tegevust,
- Maakondlikelt keskkonnateenistustelt antakse kaitsealade valitsemise funktsioon üle LKK-le,
- Täpsustatakse LKK liigikaitselised tegevuseesmärgid,
- Lepitakse kokku LKK tegevuse tulemuslikkuse hindamise ja LKK rahastamise mudelites.
- RMK-lt antakse LKK-le üle praegune Loodushoiuosakond koos kogu looduses liikumise (avalik teenus) korralduse funktsiooniga,
- LKK keskasutus kolitakse Tallinnast tegelikule loodusele lähemale ja kaugemale hetkepoliitilistest vesipükstest-tornaadodest – näiteks mõnda maakonnalinna (saavutatakse täiendav regionaalne efekt).
Selline ongi üheaegselt konservatiivne ja dünaamiline looduskaitse!
Väike moraalilugemine
Lõpetuseks tuleb kahjuks nentida, et ükski reform ega uuendus ei leia mõistmist, kui selle protsess on olnud arusaamatu ja survestatud, tumeda salatsemislooriga varjutatud. Kahjuks on kibedal puhkuste ajal Keskkonnaministeeriumi poolt korraldatud reformiprotsess vaid näide sellest, kuidas asju korraldada ei tohi. Ehk kirjutab keegi sellest tulevikus raamatu – hoiatuseks kõigile ametnikele. Neile, kes aga rõhuvad uuendusprotsessis praegusele majanduskasvu taandumisperioodile ja üldisele säästuvajadusele, tahan südamele koputada: majanduse taandumisele järgneb jälle majanduskasv ning 3-4 aasta pärast tundub tänane rapeldamine (tragi)koomilisena. Koonerdamine pole kokkuhoid ja looduskaitset saab arendada vaid pikas perspektiivis – aastakümneid ette mõeldes.
15. sept 2008
Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) avaldus
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO)
15. september 2008
Keskkonnaorganisatsioonid on looduskaitsereformi suhtes kahtleval seisukohal.
Täna keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja Keskkonnaministeeriumi kantsleri Rita Annuse poolt Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja (EKO), Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esindajatele tehtud kavandatava looduskaitse halduse ümberkorralduse kava tutvustus jättis keskkonnaorganisatsioonid jätkuvalt infovaegusesse.
Lähema analüüside ja otsustusprotsessi tutvustamise asemel oli tegemist lühikese teavitusüritusega, mille põhisõnum oli, et muudatused on otsustatud ellu viia. Vaatamata jagatud infokildudele jäid selgusetuks aga sellise otsuse põhjendatus ja kogu planeerimisprotsessi käik. Ehk teiste sõnadega, mida konkreetselt ja miks on vajalik muuta ja kuidas sellisele järeldusele jõuti. Ehkki EKO toetab keskkonna- ja looduskaitse valdkonna parema korraldamise kavasid, pole siiani keskkonnaministeeriumi antud informatsiooni põhjal võimalik enda seisukohta konkreetse reformi suhtes kujundada.
EKO peab vajalikuks rõhutada, et looduskaitse kui stabiilsust nõudva otseselt avalikke huve teeniva valdkonna muutmine nõuab põhjalikku ja ekspertteadmisi arvestavat eeltööd. Paraku praegune keskkonnaministeeriumi selgelt kiirustav ja kaasamise reegleid eirav tegevus seda printsiipi ei järgi.
EKO on ka tänase kohtumise järel seisukohal, et reform, mis peaks muutma Keskkonnaministeeriumi haldusala paremini ja efektiivsemalt korraldatuks ja inimestele lihtsamalt mõistetavaks, toob planeerimisfaasi läbi kukkudes kaasa peatse vajaduse jätkata
ümberkorraldusi, mis suurendavad aja- ja rahakulusid. Sage kiirustav reformimine ei aita aga valdkonna selgusele kaasa. Küsimus pole antud juhul mitte järjekordses institutsionaalses reformis, väidetavalt saavutamaks eelarve kokkuhoidu, vaid terve looduskaitse valdkonna võimalikus kahjustamises.
Aastatel 2003-2004 tehti põhjalik eeltöö looduskaitsereformi läbiviimiseks (KAVO - protsess). Osa tollal analüüsitust ja ettepandust viidi ka ellu, kuid nähtavasti poliitilistel põhjustel jäi reform pooleli (osa funktsioone ja ametikohti jäeti loodud Riiklikule Looduskaitsekeskusele (LKK) üle andmata jms.) Nüüdne viitamine LKK alarahastusele ja ülesannete dubleerimisele teiste riigiasutustega on kohatu, sest on tingitud tollase põhjalikult läbimõeldud reformikava poolikust elluviimisest.
Eeltoodust lähtudes soovitab EKO Keskkonnaministeeriumil:
- peatada looduskaitsehalduse reformi eelnõu ennatlik valitsusse suunamine;
- anda nii looduskaitsetöötajatele kui ka avalikkusele piisavat teavetreformide õhjendatusest koos vastavate analüüsidega ja kaasama protsessi nii looduskaitsesüsteemis töötavad inimesed kui kahuvigrupid;
- hoiduda halduslikult võib-olla põhjendatudki sammudest, mis viivad looduskaitse tasalülitamisele ning halvendavad looduslikumitmekesisuse säilimise tagamist, mis on kohustuseks ka EestiVabariigile.
EKO liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
Jüri-Ott Salm
Eestimaa Looduse Fond
Tegevjuht
GSM: 5295933
e-mail: jott@elfond.ee
10. sept 2008
Meenutame: Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse
1999. aastal kirjutas Kalevi Kull "Postimehe" lisas artikli "Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse".
Looduskaitse positsioneerimine ühiskonnas on ka täna aktuaalne, mistõttu avaldame artikli autori loal "Loodusajas" uuesti, et tuua Loodusaja lugejateni erinevaid vaatenurki.
Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse
Mõeldes riigi kaitsmisele on selge, et kaitsta pole vaja üksnes inimeste elusaid kehasid, eraomandit ja esivanemate haudu, vaid ühteaegu ja ennekõike elutingimusi, milleta ei saa elurõõmu olla. See on selle maa aineringe, enesetaastumise protsess, mida tagab ja milles on osaline kõik siin elav. Kui hävib muld või mets, kalad või vetikad, siis ei jää tühjagi alles ka inimeste elurõõmust ega eluväärtusest. Kes mõistab ökoloogiat, saab sellest kohe aru. Tasakaalutus ökosüsteemides on ju majanduslike huvide sügavamaks põhjuseks. Suured aineringete tasakaalu rikkumised tekitavad vägivalla ohu.
Praegu on nii, et armee kaitseb inimesi, keskkonnakaitse tegeleb loodusega. Omavahel nad koostööd ei tee, pigem on vaenujalal ja tirivad eri suundades. Looduskaitse ei taha lubada kaunite järvede kallastele kaevikuid kaevata ja üle kotkapesade kahureid paugutada, sõjavägi ei taha minna mahajäetud karjääridesse kuiva tapatrenni tegema.
Kui aga mõista, et eesmärk on keskkonnakaitsel ja sõjaväel täpselt üks ja seesama, siis võiks olla võimalik ka koostöö. Kui taanlastel on keskkonna- ja energeetikaministeerium üheks liidetud, siis meil saaks kaks kaitseministrit pead kokku panna. Kasu oleks nii majanduslik kui ka psühholoogiline.
Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras, küll aga sinna, kus keskkonnakaitse oma jõududega hakkama ei saa.
Nii keskkonnakaitse kui sõjavägi on rahvale väga kallid pidada. Seda kallimad, mida enam on paigast ära ökosüsteemi tasakaal, mille lüliks inimesed on. Nende koostöö sünnitaks suure kokkuhoiu, kaitse efektiivsuse suurenemise ja vastuolude vähenemise. Sest keskkonnakaitse funktsiooniks on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel, ning kaitseväe ülesanne on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel.
Looduskaitseala kui piirivalvur
Kui looduskaitse mõtleks rohkem riigikaitsele, siis rajaks ta looduskaitsealad Narva jõe kallastele ja rahvuspargi Setumaale. Koostöös Vene looduskaitsega teisel pool piiritõkkeid saaks rahvuspark haarata terve Setumaa, ning Narva jõe kaldad oleksid ülemaailmsete kaitseorganisatsioonide kontrolli all, mis annaks nii lisakaitset kui ka vahendeid selle teostamiseks. Sama oleks Lämmijärve mõlema kaldaga. Unikaalse elustiku poolest on need alad ju bioloogidele ammu tuntud. Ühine kaitseala lätlastega Pärnumaa piiril, Soome-Vene looduskaitsekoostöö Karjalas ning Poola-Valgevene Belovežje tõendavad, et see on võimalik. Koostöö piiritagustega maa kaitsel on juba iseenesest rahu tagatis ja vähendaks poliitilisi pingeid.
Vähemalt osa keskkonnakaitse rajatisi on sellise riigikaitselise tähtsusega, et neid on mõistlik hoida sõjaväe(statud) kontrolli ja hoolduse all, eriti arvatavasti Kirde-Eestis. Ning kui sõjavägi asub kaitsealuse territooriumi piiril, siis ta automaatselt osaleb ka looduskaitses. Ent mõistlik oleks, et mitte automaatselt, vaid teadlikult.
Kogemus nõukogude sõjaväega näitab, et sõjavägi võib tekitada nii ohtlikku reostust (mida on ülikallis taastada) kui ka hästi säilinud metsikut loodust (kuhu ükski loodushuviline ligi ei pääse). Nii et mõlemad on võimalikud.
Kui Kaitseliit paugumängude asemel varitseks ja püüaks tegelikke röövleid, salakütte ja metsavargaid, ühekordsete ehitiste asemel valmistaks püsivaid laudteid soode loodusradadele, oleks see riigile kasulik nii julgeoleku, kokkuhoiu kui ka rahu mõttes, olles samas ka õppuseks kaitseliitlastele. Kui skautlaagreis looduskaitsetööd teha, muutuksid laagrid külgetõmbavamaks.
Vägivallatuks sündinud õhukese ja tundliku nahaga inimesele on sundkorras tapmise õppimine, mida sõjaväes inimkujulise märklaua pihta lastes treenitakse, sügavalt loomuvastane. Õpetada oleks vaja enesekaitset ja elukaitset.
Sõjaväeaasta peaks olema poistele intensiivse õppetöö aeg, mil omandatakse eluhoidmise võtteid. Siis tekiks ehk ka intelligentsel eestlasel huvi sõjaväes teenida, ning kaoks praegune vastuolu, kus sõjavägi ja ülikool eesti rahvast raamatutundmise ja kehalise tervise alal vastupidises suunas tirivad. Ning ülikool peaks tähele panema, et Eestis ei olegi ökoloogilise sõjaajaloo või majanduse ökoloogiliste aluste asjatundjaid.
Keskkonna- ja looduskaitse suurem sõjaväestatus ning armee suurem looduslembus ja ökoloogiatundmine oleks niisuguse koostöö tulemus. Arvan, et see oleks üksnes hea.
Ehk siis tuleb ka taipamine, et iga tükk looduskaitse all olevat maad teeb kaitstumaks terve Eesti riigi. Jutt pole siin reservaatidest — üle 90% meie kaitsealade maadest on sellised, kus inimesed elavad ja majandavad.
Maa vallutatakse rahaga
Riigikaitses on ilmselgelt niisuguseid auke, kus sõjavägi oma jõududega midagi teha ei suuda, ning kus seetõttu looduskaitse appi peab tulema. Mõtlen näiteks neid maavallutusi, mida ei tehta kahurite abil, vaid majanduslike meetoditega. Maad võib omale saada ju ka äraostmise teel. Kogu maad indiaanlastelt ei vallutatud, suur osa osteti.
Veel kümme aastat ning kolmandiku maa omanikeks on Vene kodanikud, teine kolmandik on Rootsi kodanike käes, ülejäänu jagavad soomlased ja sakslased — ning olemegi Eesti maast ilma. Saaremaaga on juba jõudsalt algust tehtud.
Euroseadused nõuavad maa vaba võõrandamise õigust. Ent eripiirangud maa võõrandamiseks kaitsealadel võivad olla suure jõuga, eriti kui kaitse all on suured alad. Vajalik seadusemuudatus on parlamendi kätes. Maaomandus on väga pikaajalise toimega, ka siis, kui meie riigist Euroopa osariik saab. Nii riigile kui ka rahvale on väga ohtlik, kui suur osa eraettevõtlusest ja suurtööstusest arvab end olevat väljaspool riiki, tundmata end kohaliku looduse, kultuuri ja majanduse ökosüsteemi osana ning selle eest vastutajana. See on seesama, millest kõneleb füüsik Vandana Shiva, indialanna, alternatiivse Nobeli auhinna laureaat 1993.
Taimedki on immigrandid
Oluline ja viimasel ajal maailmas tähelepanu alla tõusnud nähtus on bioinvasioon. Koos inimeste globaalse liikuvuse, sildade ehitamise ja looduslike koosluste hävitamisega kaasneb ka ennenägematu taimede ja loomade migratsioon. See on võõrliikide sissetung, levik ja kohalike liikide väljatõrjumine, koos looduse mitmekesisuse vähenemisega, looduse vaesestumisega. See on agressiivsed tulnukumbrohud, putukad ja suuremad loomad, haigustekitajad mikroobid jne. See on võõrliikide kasvatamine kohalike asemel.
Eesti looduse eurostumine oleks selge katastroof. See, et Inglismaal kasvavast kümnest puust on üheksa võõramaised, ei tee rõõmu kellelegi peale mõne puidufirma omaniku. Taastamine on aga ülimalt kallis. Botaanik Toomas Kukk on teinud esimese variandi Eesti taimede Mustast Raamatust, s.o. agressiivseist taimimmigrantidest. Zooloog Tiit Maran võitleb ameerika naaritsaga kohaliku naaritsa nimel. Ent meie haljastusarhitektide töö tulemusena kaovad kohalikud puud-põõsad linnadest ja asulatest päris plaanipäraselt.
Nõrk piirikontroll elusorganismide ületoomise üle viitab selgesti, et küsimus on piirikaitsega seotud. Tasakaalustunud looduses on uusmigratsioon väga väike. See on aga suur ülemineku- ja katastroofiaegadel ning lõhutud loodusega piirkondades. Migratsiooni rahumeelne piiramine (mille üks komponent on looduslike koosluste säilitamine) on tasakaalu hoidmise vahend, mis hoiab ära vägivalda. Loodus on —lisaks muule — ka hea mudel inimeste maailmale.
Reostunud vesi = sõjaoht
Riigikaitse üks osa on kaitse ja eeltööd globaalsetest kliimamuutustest ja majandushädadest tulenevate suurte ohtude vastu. Nende hulka kuuluvad uputused ja tormid, millega meil edaspidi kindlasti tõsiselt kokku puutuda tuleb, ning eluohtlikud muutused Soome lahe ja Pihkva järve vees. Majandusvapustused, mis globaalprobleemide peatse teravnemisega kaasnevad, muudavad ülimalt ohtlikeks meie läheduses paiknevad tuumaenergia seadmed, ennekõike Sosnovõi Bori elektrijaama.
Tasub märgata, et puhas joogivesi on probleem nii Palestiinas kui Kosovos. Kosovo maa on üks Euroopa reostatumaid. Iseseisvustaotluses on lootus oma maa keskkonnavarasid paremini kaitsta. Veeprobleemid on teravad mitmes sõjaohtlikus piirkonnas Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas. Järelikult on Eesti kaitse seisukohalt esmatähtis hoida vesi puhas ja kättesaadav Virumaal. Tasub tähele panna, kuidas taastumatute või väga aeglaselt taastuvate maavarade kasutamine on seotud sõjaohuga.
Järelikult on Eesti riigikaitsele osalemine rahvusvahelistes keskkonnakaitse–organisatsioonides samavõrra oluline kui osalemine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis ning kui leiduks tugevaid keele- ja kultuurikaitse organisatsioone, siis loomulikult ka neis. Ökosüsteemi kaitse peab olema kompleksne, ilma aukudeta. Ent ka ilma traataiata, mille vahelt ema- ja isailves teineteist vaid vaadata saaksid, mistõttu nad üksnes Tallinna ja Elistvere loomapuurides alles jäävad. Siis säilib väikegi lootus, et eesti rahvas ja kultuur alles jääb. Eesti inimeste keel ei püsi ilma Eesti looduse keeleta.
Riigi ja rahva elujõud tuleneb huvist elu vastu. Elus ei ole aga mitte üksnes inimkehad, vaid ka muld, mets, järved ja terve kultuur. Küsisin kunagi Lennart Merelt — mis oleks, kui kuulutaks terve Eesti rahvuspargiks. Ta arvas, et rahvuspargi direktori kohast jääks talle väheks. Ent rohkemat tahta ju ei saagi.
Vajadus Eesti ökosüsteemi kaitsta jääb sajandeiks. Enne ei saavuta inimkond kindlasti tasakaalu.
Kalevi Kull
ökoloog
7. sept 2008
Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorralduse variandid
Riigikogu liige hr Valdur Lahtvee edastas Loodusajale Keskkonnaministeeriumi 04.09.2008.a kirja nr 1-2/39285-2 Riigikogule, millega Keskkonnaministeerium vastas hr Valdur Lahtvee poolt 21.08.2008.a esitatud kirjalikele küsimustele (kiri nr 1-9/82).
Loodusaeg on alati pidanud oluliseks looduskaitseprotsesside (ka looduskaitsehaldusreform) avatust ning dialoogi edendamist Århusi konventsiooni vaimus. Kõnealune dokument ei sisalda ka ühtegi juurdepääsu- ega avaldamispiirangut. Seetõttu peab Loodusaeg oluliseks antud dokumendi kättesaadavaks tegemise kõigile huvilistele.
Keskkonnaministeeriumi 04.09.2008.a kiri nr 1-2/39285-2:
Edastame Teile vastused Riigikogu liikme Valdur Lahtvee poolt esitatud kirjalikele küsimustele.
1. Milliseid variante Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamiseks on praeguseks juhtgrupp arutanud?
Keskkonnahalduse ümberkorraldamise ettevalmistamiseks moodustas minister juhtgrupi ja töögrupi. Töögrupi ülesanne oli kaardistada Keskkonnaministeeriumi ja tema valitsemisala täitev-korraldavad funktsioonid, analüüsida nende teostuse korraldust ning teha saadud andmete alusel juhtgrupile ettepanekud funktsioonide teostamise parendamiseks. Töögrupp analüüsis kuut võimalikku alternatiivi (vt lisa):
- I alternatiiv - niinimetatud miinimumalternatiiv, mis sisaldab KKM keskkonnateenistusteja KKM osakondade baasil uue valitsusasutuse moodustamist. Kõik teised asutused jätkaksid tegevust endisel kujul ja endiste funktsioonidega;
- II alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, teise asutusse järelevalve funktsioonid ning kolmandasse asutusse suurem osa andmekogude pidamise, seireandmete kogumise, andmeanalüüsi ja aruandlusega seotud funktsioone. Muudatused ei mõjutaks Riikliku Looduskaitsekeskuse praeguseid funktsioone;
- III alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse looduskaitsega seonduvad korraldavad funktsioonid;
- IV alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid;
- V alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ja teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine antakse Riigimetsa Majandamise Keskusele;
- VI alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.
- I alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, kaitsealade valitsemise ja korraldamisega seotud funktsioonid, andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning teise asutusse keskkonnajärelevalve funktsioonid;
- II alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid (välja arvatud looduskaitsega seotud andmehõive ja seire) ning teise asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid;
- III alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühtse asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kõik looduskaitsega seotud funktsioonid.
2. Millist varianti ja millistel kaalutlustel peetakse praegu sobivamaks?
Juhtgrupp eelistab mõningate täienduste ja muudatustega VI alternatiivi, ehk võimalust, et üheks asutuseks liidetakse keskkonnateenistused, Riiklik Looduskaitsekeskus, Keskkonnainspektsioon ja Kiirguskeskus ning kaitsekorralduskavades määratud looduskaitsetööde teostamise ja külastuskorralduse funktsioonid pannakse Riigimetsa Majandamise Keskusele. Juhtgrupi hinnangul tuleks Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus kaasata ümberkorraldustesse kaheetapiliselt, sest andmekogude ja infosüsteemide põhjalikuks analüüsiks on vaja lisaaega.
Juhtgrupi arvamus on, et nimetatud alternatiiv võimaldab kõige paremini lahendada keskkonnahalduse praegusest korraldusest tulenevaid probleeme. Ehk ühtse asutuse loomine aitaks vältida tööülesannete dubleerimist ja killustatust, parendaks spetsialistidevahelist infovahetust ning süsteem muutuks Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega suhtlevate inimestele ja ettevõtjatele lihtsamini mõistetavaks. Funktsioonide süsteemsem korraldus ning ühise tugistruktuuri loomine võimaldaks seadusest tulenevaid funktsioone täita ka kahaneva riigieelarve tingimustes.
3. Milliseid spetsialiste ja eksperte on juhtgrupi töösse kaasatud?
Juhtgrupi hinnangul tunnevad keskkonnahalduse kitsaskohti kõige paremini Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas töötavad inimesed. Sellest tulenevalt moodustati juhtgrupi ettepanekul keskkonnaministri käskkirjaga töögrupp kuhu kuuluvad Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni asedirektor Agu Leivits, Keskkonnainspektsiooni analüüsi ja planeerimise osakonna juhataja Katri Känkinen, Jõgevamaa keskkonnateenistuse keskkonnakorralduse spetsialist Helen Manguse ning ministeeriumi nõunik Kristina Grau. Töögrupp kaasas funktsioonide kaardistamisse ning funktsioonide täitmise korralduse analüüsimisse kõik puudutatud asutused ning ministeeriumi osakonnad ja keskkonnateenistused. Seega on väga suur hulk spetsialiste ja eksperte andnud oma hinnangu, millised on keskkonnahalduse probleemid ning millised võiksid olla lahendused.
4. Milliseid variante pidasid sobivmaks eksperdid?
Keskkonnahalduse parendamise võimalikke alternatiive on arutanud juhtgrupp ja töögrupp. Alates käesolevast nädalast toimuvad Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasisesed ja -välised arutelud.
5. Kas minister on rahul juhtgrupi tööga ja kavatseb selle tööd arvestada?
Keskkonnahalduse ümberkorraldamise protsess on pooleli ja lõplikud otsused langetamata, mistõttu on vara lõplikke hinnanguid anda.
Lugupidamisega
Jaanus Tamkivi
Minister
Lisa: keskkonnahalduse ümberkorraldamise alternatiivid 9 lehel 1 eks
Kristina Grau 626 2847
LISAD:
TÖÖGRUPIS ARUTLUSEL OLNUD ALTERNATIIVID
I ALTERNATIIV - miinimumalternatiiv, mis sisaldab KKM keskkonnateenistuste ja KKM osakondade baasil uue valitsusasutuse moodustamist. Kõik teised asutused jätkavad tegevust endisel kujul ja endiste funktsioonidega.
II ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, teise asutusse järelevalve funktsioonid ning kolmandasse asutusse suurem osa andmekogude pidamise, seireandmete kogumise, andmeanalüüsi ja aruandlusega seotud funktsioonid. Muudatused ei mõjuta Riikliku Looduskaitsekeskuse funktsioone.
III ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse looduskaitsega seonduvad korraldavad funktsioonid.
IV ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid.
V ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ja teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Looduskaitsetööd ja külastuse korraldamine antakse Riigimetsa Majandamise Keskusele.
VI ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.
TÖÖGRUPI ETTEPANEKUD JUHTGRUPILE
I ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, kaitsealade valitsemise ja korraldamisega seotud funktsioonid, andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning teise asutusse keskkonnajärelevalve funktsioonid
II ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid (välja arvatud looduskaitsega seotud andmehõive ja seire) ning teise asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid.
III ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühtse asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kõik looduskaitsega seotud funktsioonid.
1. sept 2008
Soome rahvusparkides piisab külastajaid (refereering)
Värske Soome Metsaameti (Metsähallitus) infoleht metsä.fi (august (4), 2008) avaldab sellise pealkirja all artikli, kus märgitakse, et Metsähallituse rahvusparkides käis 2007. aastal 1,6 miljonit külastajat - 6% eelmisest aastast rohkem. 15 aasta jooksul on külastajate arv kolmekordistunud. Kõige soositumad on Põhja-Soome suured rahvuspargid, milledele järgneb pealinnalähedane Nuuksio.
Loodusturism on Soomes kõige kiiremini kasvav turismiliik. Põhiosa külastajaid piirdub Lõuna-Soome ja turismikeskuste vahetus läheduses olevate rahvusparkidega. Üha kasvavate masside teenindamiseks ja ohjamiseks vajatakse spetsiaalset struktuuri. Rahvusparkide hoidmise hulka kuulub muuhulgas ka matkaonnide ja lõkkeplatside hooldamine, infotahvlite ja matkaradade ehitamine ja hooldamine, samuti põletispuude olemasolu tagamine ja jäätmemajandus. Aastal 2007 olid Metsähallituse loodusteenuste kogukulud 54,5 miljonit eurot.
Keerulisemaks muutuv finantsolukord sunnib pidevalt hindama, milliseid teenuseid kasutab võimalikult suurem hulk inimesi ja milliseid võib kärpida. Olemasolevad teenused on plaanis ka edaspidi säilitada külastajaile tasuta kättesaadavatena.
Pidevalt kasvavad külastajatehulgad tekitavad lisapingeid rahvusparkide kaitsekorralduskavade koostamisel ja looduse säästlikul kasutamisel. Kaitsealade kaitse-eesmärkidest peetakse aga jätkuvalt kõvasti kinni. Üheks oluliseks võtteks siinjuures on inimeste suunamine väljaehitatud ja märgitud loodusradadele.
Lingid:
Postitused
