Loodusaeg

Ärge toitke veelinde

2011-02-06T22:31:00.000+02:00

Veelindude normaalne käitumine on rändamine lõuna- ja läänepoolsetele talvitusaladele. Läänemeri pole kinni külmunud ja linnud saaksid praegu veel lõuna poole vabasse vette toiduotsingutele rännata. Seetõttu pole mõistlik asulates toita sinikael-parte ja kühmnokk-luiki, meelitades neid paigale jääma.

„Linde talvel toites meelitame neid muutma oma käitumisharjumusi, see aga on halb ja kohati ka ohtlik nii lindudele kui ka inimestele,“ ütles Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

Inimese naabrusesse peatuma meelitatud veelinnud kaotavad olulise osa oma füsioloogilisest võimekusest ja instinktidest. Linnud minetavad oma loomupärase rändeinstinkti, muutuvad kergesti kättesaadavaks kiskjatele ning ebanormaalselt suurearvuliselt ja tihedalt koos esinedes nakatuvad ja levitavad üksteisele kergesti haigusi. Inimesele võivad haiged linnud lähedase kontakti tõttu samuti ohtlikuks muutuda, põhjustades sanitaarselt ja ka otseselt (õrn jää, liiklusohud) ohtlikke olukordi.

Inimesed pakuvad lindudele enamasti saiatooteid, mis on lindude jaoks täiesti võõras toit ja kahjustab nende seedeorganeid ja üldist tervist.

Tehisliku ning lindude tervisele otseselt kahjuliku toiduga parte ja luiki toites käitub inimene väga lühinägelikult, nõrgestatakse oluliselt nende lindude lennuvõimekust ja pikemas perspektiivis ka kevadist sigimisedukust.

Veelindude jaoks on parim käituda oma aastatuhandete jooksul väljakujunenud looduslike instinktide järgi ning ilmade külmenedes ja loodusliku toidu kättesaadavuse halvenedes lennata talvitumiseks sobivamatele veekogudele. Linde toites toetab inimene looduses erandeid, ebaloomulikku käitumist ja looduslike seaduspärade nõrgenemist.

Lisainfo: Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse bioloog, tel 5016869, tonu.talvi@keskkonnaamet.ee

Vt veel:

Ärge luiki ja parte toitke! Las lendavad minema! (Eesti Päevaleht, 04.01.2011)
Ületoidetud luiged pidasid paljuks lõunasse lennata (Kanal 2. Reporter, 03.02.2011)
Keskkonnaamet manitseb luiki mitte toitma (ERR. Aktuaalne Kaamera, 06.02.2011)

Metsandus ja visioonid

2010-04-30T01:09:00.001+03:00

Nädal tagasi, 23. aprillil korraldas Eesti Metsaselts Eesti Maaülikooli peamajas järjekordse metsanduse visioonikonverentsi. Seekordne teema oli Võtame metsa kasutusse.

Ettekandeid oli, nagu visioonikonverentsidel kombeks, nii kodu- kui välismaalt. Üks läbivaid teemasid oli uute toodete, mida metsast saada, teadvustamine, väärtustamine ja leidmine. Olgu need siis nutikad sildid laomajanduses või puhkemajandus. Ka säästev metsamajandus on üks olulisi märksõnu.

Kuna üritasin konverentsisaalis olulisemaid lühimõtteid jooksvalt Twitterisse toksida, siis tooksin need siinkohal ka veelkord ära (kronoloogiliselt on säutsud tagurpidi - viimasest esimeseni):

Metsanduse visioonikonverents saab läbi. Tore ja asjalik oli! #loodusaeg #metsavisioon
Hardi Tullus: teaduse suur roll on ülikoolihariduse toetamine #loodusaeg #metsavisioon
Kaimre: teadus on interdistsiplinaarne,rahvusvaheline,fokuseeritud olulisele,keskendumine tugevustele,kasutajakeskne,ajakohane #metsavisioon
Kaimre: märksõnad - tootearendus, bioenergia, säästev metsamajandus, metsasektori rolli suurendamine ühiskonnas #loodusaeg #metsavisioon
Paavo Kaimre: milliseid tooteid ja teenuseid ootame metsanduselt 20-30 aasta pärast? #loodusaeg #metsavisioon
RT @koitjarv: http://twitpic.com/1hpzxp - Metsanduse visioonikonverents #loodusaeg #metsavisioon
Laval poliitikud, teemaks metsandus #loodusaeg #metsavisioon
Talijärv: MAKis ei ole planeeritud normatiivide karmistamist #loodusaeg #metsavisioon
Talijärv: MAK põhieesmärk - metsade tootlikkus ja elujõulisus ning mitmekesine ja tõhus kasutamine #loodusaeg #metsavisioon
Andres Talijärv: metsanduse arengukava ja looduskaitse arengukava paralleelne koostamine on mõistlik #loodusaeg #metsavisioon
Terk: Rootsi metsa- ja puiduimpordis Eesti langeb ja Hiina tõuseb #loodusaeg #metsavisioon
Terk: Hiina ja India - plahvatuslikult kasvavad metsamajandused ja -tööstused lähiaastakümnetel #loodusaeg #metsavisioon
Erik Terk: globaalselt tugev konkurents maakasutuse pärast #loodusaeg #metsavisioon
Karvonen: Suomella uusi energiaratkaisu - metsähakkeen määrä nousee 5->13,5 milj. m3:iin! #loodusaeg #metsavisioon
Karvonen: 2 ohjelmaa - Kansallinen metsäohjelma, Metsäalan strateginen ohjelma. #loodusaeg #metsavisioon
Karvonen: lisää rahaa tutkimukseen ja tuotekehitykseen #loodusaeg #metsavisioon
Juhani Karvonen (FI): Suomen metsäalan uusi tie... #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: secure that our forest will not be consider a self service shop... #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: develop well functioning markets for the provision of ecosystem services from the forests #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: nobody knows about the potential of forestry! #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: EU forestry corner stone - sustainable forestry #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: Climate change make forestry more international... #loodusaeg #metsavisioon
Thoroe: unlocking of unrealised potential of forestry #loodusaeg #metsavisioon
Morten Thoroe (DK): Lets use the forest! #loodusaeg #metsavisioon
Metsanduse visioonikonverents "Võtame metsa kasutusse" algab Tartus EMÜ peamajas #loodusaeg #metsavisioon

Lingid:

Metsanduse visioonikonverentsi kava

Lastekas looduskaitsest

2010-04-05T21:58:00.001+03:00

Populaarne lasteportaal Lastekas on möödunud aastal üllitanud 8-osalise multikaseeria Jussiga looduses, mille kaheksas osa oli kaitsealadest.

Käesoleva aasta veebruaris on aga samas portaalis ilmunud looduskaitse juubeliaasta multikas Jussi loodusviktoriin. Vaadake ja nautige ning jätke tarkuseterad meelde.

Tuhala nõiakaev

2010-04-04T00:58:00.002+03:00

Tuhala nõiakaev tulvab:

Pilte Tuhalast vt siit.

Fotod: Teet Koitjärv

Loodusaja peegeldus

2010-03-02T19:52:00.001+02:00

Loodusaja ajaveebis ilmunud artiklid on peegeldatud nüüd ka Teet Koitjärve kodulehel www.koitjarv.pri.ee.

Otselink: http://www.koitjarv.pri.ee/index.php/et/ajaveeb-menyy/loodusaeg-peegeldus

Peegeldusel on ka oma rss-voog.

Head lugemist!

Soome looduse seisundi portaal (luonnontila.fi)

2010-02-23T01:38:00.002+02:00

Soome Keskkonnaministeerium ja Soome Keskkonnakeskus (SYKE) on avanud Soome looduse seisundi portaali luonnontila.fi. Portaali eesmärk on anda teadustööl põhinevat ja ajakohast teavet Soome looduse seisundi ja selle muutumise kohta. Mitmed esitatud andmed on avalikkuse ees esmakordselt.

Portaalis esitatud looduse seisundit kirjeldavad mõõdikud on valitud teadusasutuste, ametnike, kõrgkoolide ja mittetulundussektori koostöö tulemusena. Valiku eesmärgiks oli saada võimalikult põhjalik ja kõikehõlmav pilt Soome loodusest. Kõnealustel mõõdikutel on ka igapäevaelus oluline roll, sest nende alusel saab teha otsuseid, kuidas tulevikus looduse seisundit parandada.

Muuhulgas näitavad mõõdikud selgelt, et Soome pole senini suutnud täita Euroopa Liidu poolt võetud eesmärki - lõpetada loodusliku mitmekesisuse vähenemine 2010. aastaks. Samas on suurenenud võimalus, et see eesmärk saavutatakse 2020. või 2050. aastaks, kui kliimamuutus siin omi korrektuure ei tee.

Soome looduse seisundi mõõdikud on jaotatud 12 rühma:

mets
soo
Läänemeri
sisevesi
põllumajanduskeskkond
tundra
tehiskeskkond
rand
kalju ja vallseljak
kliimamuutus
võõrliigid
rahvusvahelised mõõdikud.

Näiteks metsade osas võetakse arvesse nii metsast väljaveetavat puitu, pinnasetöid raielangil, metsauuendust, metsateid kui ka liigirikkust (sh ohustatud liike), elustikku, fragmenteerumist jms - kokku 17 erinevat mõõdikut.

Ühtekokku on erinevaid mõõdikuid umbes 100.

Portaal on valminud ÜRO rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse aasta (2010) raames. Aasta jaoks on Soomes kasutusele võetud ka oma logo.

Hundid Yellowstone rahvuspargis

2010-02-20T21:31:00.005+02:00

Ajakirja National Geographic märtsinumbri (2010) esikaanelugu on huntidest maailma esimeses, Yellowstone rahvuspargis ja selle lähiümbruses Kaljumäestikus (Glacier'i rahvuspark, Grand Teton'i rahvuspark, Clearwater'i rahvusmets).

Huntidest, nende hävitamisest, tagasitoomisest, kaitsest ja... uuesti küttimisest.

Lihtsalt on aga ära seletatud hundi roll Yellowstone ökoloogilises süsteemis. Joonis Enne & pärast hunte näitab piltlikult, mis hundist tegelikult sõltub.

Algupärane pilt: http://ngm.nationalgeographic.com/2010/03/wolf-wars/wolf-illustration

Pildid: nationalgeographic.com

Vt ka:

Kõre Vikerraadios (ERR)

2010-01-24T18:59:00.002+02:00

Tänases Vikerraadio saates Labor rääkis Riinu Rannap kõredest (varasema nimega juttselg-kärnkonn) - nende levikust, elupaikadest ja kaitsest.

Oma praeguse nime on kõre saanud isasloomade pulmahäälitsuse järgi. Rohkem sellest huvitavast loomast kuula aga saate Labor arhiivist.

Head kuulamist!

Kõrelinke:

Kõrge autasu Soome Metsaameti looduskaitsedirektorile

2009-12-06T19:16:00.002+02:00

Täna, Soome iseseisvuspäeval, on Soome Vabariigi President Tarja Halonen andnud Valge Roosi Rüütelkonna I klassi teenetemärgi Soome Metsaameti (Metsähallitus) looduskaitsedirektor Rauno Väisäsele (Rauno Väisänen).

Loodusaeg õnnitleb Rauno Väisäst kõrge aumärgi saamise puhul ning soovib õnne ja edu looduskaitse edendamisel!

Foto: Rauno Väisänen seminaril Lahemaa Looduskeskuses Palmses (08.09.2005). Autor: Teet Koitjärv

UNESCO maailmapärand Googles

2009-12-05T19:35:00.001+02:00

Google on koostöös UNESCOga toonud oma kaardirakendustesse (Google Earth, Google Maps, Street View) virtuaalretked UNESCO maailmapärandiobjektidel. Esialgu on võimalik teha virtuaalretki vaid nende riikide maailmapärandiobjektidel, kus tänavavaated (Street View) on juba kogutud."Praegu on tegemist 19 erineva objektiga," teatab Google oma ajaveebis. Lähikuudel valik kindlasti laieneb.

Alusta UNESCO maailmapärandiobjektide virtuaalretki siit.

Uus Selkämeri rahvuspark on Soomes asutamisel

2009-11-11T23:14:00.005+02:00

Juba pikka aega on arutatud uue rahvuspargi asutamise üle Lääne-Soome rannikule, nn rahvuspargitule alale Põhjalahe rannikul. 02.10.2009.a tegigi Soome valitsus oma väljasõiduistungil Turus põhimõttelise otsuse Selkämeri rahvuspargi asutamise kohta. Esimese ettepaneku rahvuspargi asutamiseks Rauma lähistele on teinud aga Soome Looduskaitseliidu Satakunna piirkondlik organisatsioon juba 1995. aastal. Hiljem võimalikku ala laiendati ning Soome valitsus loodab, et Soome parlament võtab Selkämeri rahvuspargi seaduse vastu 2010. aasta jooksul, millega rahvuspark siis ka tegelikult asutatakse.
Tulevase rahvuspargi piirid on esialgu veel täpsemalt määratlemata, kuid park hakkab hõlmama tõenäoliselt mereala Merikarviast Põhja-Satakunnas kuni Kustavini Päris-Soomes (Varsinais-Suomi). Rahvuspark, olles ligi 200 km pikkune, haaraks endasse põhjaosas karget põhjamaist loodust okaspuudega ning lõunas keskeuroopalikke tammesalusid. Selkämeri rahvuspargiga hakkaks vahetult piirnema tuntud turismimagnet Reposaari ning UNESCO maailmapärandinimestikus olev Rauma vanalinn. Parki jäävad mitmed saarestikud (Oura, Luvia, Rauma, Kustavi) ning peale merelooduse, geoloogiliste mälestusmärkide ja elustiku kaitse saab olulise koha ka omapärase kultuuripärandi kaitse.

Tulevane rahvuspark piirneb ka meile ajalooliselt olulise Uusikapunki linnaga, kus sõlmiti 1721. aastal Venemaa ja Rootsi vahel rahuleping, millega Eesti alad läksid Venemaa koosseisu.

Kui Satakunna maakonnaliit on algusest peale rahvuspargi asutamist toetanud ja selle eest ka võidelnud, siis lõunapoolne Päris-Soome maakonnaliit ja sealsed omavalitsused on olnud projekti vastu pehmelt öeldes kriitilised. Satakunnas hinnatakse rahvuspargi turismi elavdavat mõju ning peetakse seda oluliseks arengumootoriks. Päris-Soomes aga peljatakse, et rahvuspark hakkab takistama piirkonnale olulist tööstuslikku kalapüüki. Viimased aastad, eriti aga viimased kuud, ongi kulunud Soome Metsaameti (Metsähallitus) ja rahvuspargi idee eestkõnelejate suhtlemisele erinevate skeptiliste huvirühmadega Päris-Soomes, et vähendada vastuseisu rahvuspargile.

Vt ka:

Foto: Vana Rauma. Autor Teet Koitjärv

Euroopa kaitsealade päev - 24. mai

2009-05-24T01:31:00.003+03:00

Euroopa looduskaitse pühitseb täna suurt tähtpäeva - 100 aastat tagasi, 24. mail 1909, asutas Rootsi Riigipäev korraga 9 rahvusparki. Üheksa esimest rahvusparki Euroopas - Abisko, Ängsö, Garphyttan, Gotska Sandön, Hamra, Pieljekaise, Sånfjället, Sarek ja Stora Sjöfallet. Rootsis tähistatakse suurt sündmust täna Skanseni vabaõhumuuseumis Stockholmis kui ka mujal ning 9. septembril Strömstadi vallas, kus kuningas Carl XVI Gustaf avab Rootsi uusima, 29. rahvuspargi - Kosterhaveti.

Föderatsiooni Europarc eestvedamisel tähistati 24. mail Euroopa kaitsealade päeva esmakordselt kümme aastat tagasi - tõstmaks esile kaitsealade, sealhulgas rahvusparkide, tähtsust looduskaitses ning tuletamaks meelde üleeuroopalisi looduskaitsearenguid. Tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Noored - meie kaitsealade tulevik".

Kui möödunud aastal pidin Loodusaja ajaveebis 24. mail kurvalt tõdema, et Euroopa kaitsealade päeva Eestis keegi suurt ei tähista, siis käesoleval aastal on tunda muutusi. Keskkonnaamet ja Keskkonnaameti regioonid on juba varakult teada andnud mitmetest üritustest, mis muuhulgas Euroopa kaitsealade päeva tähistamiseks on mõeldud.

Head Euroopa kaitsealade päeva!

Lingid:

Timo Tanninen hommikutelevisioonis (refereering)

2009-03-02T22:12:00.004+02:00

Soome Ringhäälingu (YLE) esimese kanali hommikuprogrammile Ykkösen aamu-tv andis täna intervjuu Soome Keskkonnaministeeriumi Looduskeskkonna osakonna värske juhataja Timo Tanninen.

Timo Tanninen asub ametisse kuu aja pärast, 1. aprillil 2009.

Uus osakond kannab Looduskeskkonna osakonna nime seetõttu, et Soome Keskkonnaministeeriumis on juba ammu olemas ka Tehiskeskkonna osakond.

Küsimusele, mis valdkond Timo Tannisele kõige südamelähedasem on, vastas intervjueeritav, et selleks alaks on metsade kaitse, mis johtub tema hariduslikust taustast. Soome metsade olukorrale võib vaadata mitme pilguga, sõltuvalt eesmärgipüstitusest. Kui võrrelda Soome metsade olukorda mitmete teiste maade metsade olukorraga, siis võiks justkui rahul olla. Kui soovitakse aga saavutada pikaajalist Soome metsade säästvat arengut, ökoloogilist kestvust, siis on Soomes arenguruumi veel küllaga.

Tähtsuselt tahapoole ei tohi jätta ka Läänemere küsimusi. Mõnigi teadlane peab Läänemerd maailma saastunuimaks mereks - siin on kõigil küll väga palju veel ära teha. Ka Soomes pole ellu viidud kõiki neid lubadusi, mida Valitsuse tasandilgi on kunagi lubatud. Tehes ära kõik, mis on kunagi otsustatud, oleks iseenesest juba väga suur samm paremuse poole.

Samuti tuleb väga tõsiselt suhtuda Soome lahe põhja gaasitoru (NordStream) ehitamise keskkonnamõjude hindamisse. Kuna merepõhi on meil künklik, siis on eriti suur väljakutse, kuidas saavutatakse toru ehitus (lõhkamised jms), ilma et merekeskkonnale tõsist kahju ei tekitata. Ka poliitikud on öelnud, et kui keskkonnamõjude hindamise tulemusena jõutakse seisukohale, et ehitusega tehakse merekeskkonnale pöördumatut kahju, siis ehitusluba anda pole võimalik. See on väga õige lähenemine antud keskkonnaküsimusele.

Praeguse majanduskriisi olukorras hoiab kokku nii Soome riik kui ka Euroopa Liit ning väga lihtsalt võidakse vähendada ka looduskaitserahastust - hoida kokku ka siin. Samas ma näen ise asju nõnda, et meil on suuri looduskaitselisi väljakutseid ning Soome riik on võtnud rahvusvahelisi kohustusi looduskaitsevallas, mida tuleb täita. Meil pole tegelikult võimalik looduskaitserahastamist lõigata. Vastupidi, rahastamist tuleb lisada, et saavutada ametlik eesmärk - soodne looduskaitseline seisund kõikidele Soome loodustüüpidele ja liikidele.

Loomulikult on looduskaitsetöö efektiivsuse tõstmine igati asjakohane tegevus. Rahastamist ei tohi aga kärpida vaid kärpimise pärast.

Keskkonnahalduse muutused seisavad ees ka Soomes - piirkondlikud keskkonnateenistused ühendatakse piirkondlike töö-ja ettevõtluskeskustega. Oluline on, et reformi käigus säiliks keskkonnavaldkonna iseseisvate otsuste tegemise võime ja õigus. Et ei juhtuks nõnda, kus juht, kes keskkonnavaldkonnas pole üldse pädev, teeks otsuseid üle valdkondliku juhi pea. Keskkonnavaldkonna iseseisvus peaks säilima ka uues struktuuris.

Loomulikult, ka keskkonnainimesed peavad tegema rohkem koostööd muude valdkondade inimestega. Looduskaitseorganisatsioonid, kaasa arvatud WWF, on selle refmori tulemuste üle mures. Kardetakse, et kannatajaks võib jääda Soome loodus ja selle kaitse. Samas sõltub kõik viisist, kuidas reform ellu viiakse.

Koostööd tuleb tõhustada, aga kõike ühte patta kokku panna pole mõtet. Valdkondade vahel peavad säilima selged piirid. Koostöö on aga eriti tähtis, sest Soomes on traditsiooniliselt olnud erinevate ministeeriumide vahel liiga kõrged müürid.

Timo Tanninen viibib ka ise vabal ajal meelsasti looduses - metsas, järvedel, saartel.

Lingid:

soomekeelne intervjuu YLE Areena kodulehel
YLE aamu-tv

Foto teleriekraanilt (YLE 1): Teet Koitjärv

Soome pealooduskaitsja - Timo Tanninen

2009-02-25T23:28:00.005+02:00

Soome Ringhäälingu (Yle) teatel on Soome keskkonnaminister Paula Lehtomäki otsustanud esitada Soome valitsusele kinnitamiseks vastloodud Looduskaitseosakonna ajaloo esimese juhina Timo Tannise (Timo Tanninen).

Looduskaitseosakonna juht (soome keeles: ylijohtaja) on kõrge riigiametnik, kelle vastutusalasse kuuluvad muuhulgas NATURA-asjad, Lõuna-Soome metsakaitseprogramm, põllumajanduse keskkonnaküsimused, samuti keskkonnamõjude hindamise problemaatika.

Timo Tanninen on alates1998. aastast olnud Soome WWFi (WWF-Finland) peasekretär ning hästi tuttav ka Eesti looduskaitsega. Muuhulgas on ta valutanud südant meiegi metsade kaitse pärast.

Soome valitsus kinnitab Timo Tannise ametisse tõenäoliselt neljapäeval.

Jõudu ja jaksu uues ametis!

Vt ka linke:

Foto: YLE

Kaitsealade kategooriad

2009-01-20T00:39:00.011+02:00

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.

Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).

Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.

Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.

Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).

Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.

Roheline Värav: Teet Koitjärv: Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses…

2009-01-07T01:07:00.001+02:00

Ilmunud Rohelise Värava rubriigis Nädala kommentaar 03.01.2009

Aastavahetus oli tavapärane - natuke lund kattis maad, kuid õiget suusailma polnud - mõned kraadid külma, teedel jää... Just sellised jõulud ja aastavahetus, millega hakkame siin Põhjalas juba harjuma.

Sama ebamäärased on lood ka looduskaitses. Suure kiirustamise ja salatsemisega algatatud keskkonnaasutuste haldusreform on samamoodi jätkunud - segadust ja stressi külvates. Aastavahetus ei toonud siingi selgust, sest uus amet peaks vist tööd alustama hoopis 1. veebruaril ja esialgu tundub, et ilma juhita. Siinjuures tuleb avalikkuse ette tuua tõsiasi, et Eesti Looduskaitse Seltsi aastakonverentsil tunnistas keskkonnaministeeriumi kantsler kõnealuse reformiprotsessi juhtimise küll mitte eriti õnnestunuks, aga ega alustatut saa enam katkestada...

Algaval aastal tuleb loota ning teha kõik selleks, et nii looduskaitse kui ka riigi keskkonnakorraldus tervikuna segadustest võimalikult ruttu üle saaks, säilitades sealjuures oma näo(d) ja haldussuutlikkuse. Viimasel riigiametnike foorumil rõhutas õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver, et inimese üks põhiõigus on ka õigus heale haldusele, mis tuleb kõigile tingimusteta tagada. Kui tihti sellele mõeldakse, kui tihti meil seda põhiõigust seatakse haldusreformide üheks peaeesmärgiks?

Kindlasti on liiga lihtsustatud olnud kogu meie keskkonnavaldkonna jagamine mehaaniliselt "roheliseks" ja "pruuniks". Tegelik elu on palju värvirikkam. Uue ameti põhiprobleemiks paistab kujunevatki tasakaalu saavutamine erinevate oluliste valdkondade vahel: looduskaitse, keskkonnaharidus, keskkonnakorraldus, vesi, jäätmed, mets ja jaht jne jne. Siinjuures tuleb arvestada, et looduskaitse moodustab selles loetelus loogilise ja suhteliselt kompaktse terviku. Loogilise terviku üleeuroopaliseski mõttes Natura võrgustiku kaudu. Loogilise terviku, mille säilitamine on oluline nii meie looduskaitsetraditsioone ja –teadvust arvestades kui ka rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Aga loodus ei tunne riigipiire ning uus amet peab suutma teha rohkem koostööd kõigiga ja olla märgatavalt haldussuutlikum senistest keskkonnateenistustest. Just nimelt probleeme keskkonnateenistuste töökorraldusega pidas pr Rita Annus eelmainitud ELKSi konverentsil peapõhjuseks, miks käimasoleva reformiga üldse alustati.

Siluda tulevad kõik pinged, vähendama peab umbusku, mis möödunud aastal Keskkonnaministeeriumi ning kolmanda sektori ja teadlaskonna vahele on tekitatud. Neist pole võitnud keegi ja nõndaviisi jätkata kohe kindlasti ei saa.

Keskkonnahalduse ees seisab aga üha rohkem mitmetahulisi ülesandeid. Lähiaastatel alustatakse suurte veemajandusprojektidega Ühtekuuluvusfondi rahastamisel, surve uute kaevanduste avamiseks tugevneb iga aastaga üle kogu maa, erinevate tasandite planeeringute osas tuleb luua selged seisukohad, erinevate lubade menetlemine peab muutuma läbipaistvamaks ja selgepiirilisemaks, võetakse tõenäoliselt vastu otsused uute tuumajaamade rajamiseks nii lähiriikides kui ka meil, jätkub NordStreami saaga, Kyoto protsess ning selle mõju vajavad selgeid seisukohti ja otsuseid jne jne.

Murelikuks teeb siinjuures tõsiasi, et kõrvaltvaatajale paistab uue ameti loomise eeltöö olema nõrk ning uus asutus luuakse vist enne, kui selle kontseptsioon selge ja valmis on. Varitseb oht, et (mingiks ajaks) kaob olemasolevgi kompetents ning valdkonna haldussuutlikkus väheneb veelgi.

Paratamatult tuleb keelele veel üks põhimõtteline küsimus - kas me kõik, kes me looduse ja keskkonnaga tegeleme, üldse neid mõisteid - looduskaitse ja keskkond - üheselt lahti mõtestame? Mulle tundub, et mitte. Möödunud aastal ilmunud Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamat "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse" aitab ehk natukenegi kaasaegse looduskaitse mõistmisele kaasa. Kui eelmise aasta suursündmuseks pean ma eelnimetatud teose ilmumist, siis uuel aastal peaks ka selles esitatud mõtted jõudma meie kõigini. Head lugemist!

Aga meie isamaa kaunis loodus teeb oma tavapärast ringkäiku – talvele, olgu ta milline tahes, järgneb kevad ja suvi. Jõudsin minagi aasta viimase päeva päikeseloojangul käia heade sõpradega ühe tiiru Kõrvemaal Kakerdaja rabas. Lume- ja jääkirmetise alt paistis lapiti mättaid, veesilmad olid kaetud õhukese jääkoorukesega ning valitses täielik rahu ja vaikus. Päike loojus pilvetutsakutega kaetud taeva servas ning tsivilisatsiooni tuletas meelde vaid üle metsade paistev Valgehobusemäe suusakeskuse latern.

Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses – siis selginevad mõtted ja taastub reaalsustaju ning jälle meenuvad eesmärgid, mille jaoks me kogu keskkonna- ja looduskaitsehaldust üleüldse vajame.

Pühadetervitus

2008-12-24T00:28:00.004+02:00

Rahulikke jõule ja tegusat uut aastat!

Essee looduskaitsehaldusest (aastast 2005)

2008-12-14T21:30:00.008+02:00

Kirjutasin alltoodud essee 24. mail 2005. aastal. Kõhklesin pikalt, kas antud tekstil ka tänapäeva lugejaile, kolm ja pool aastat hiljem, midagi öelda on...

Otsustasin aga siiski peaaegu kogu essee siinjuures avaldada (tehtud on vaid paar väikest vormilis-stiililist õgvendust), et praegused reformide kavandajad tunnetaksid neid põhimõtteid, mis KAVO-protsessis mul meeles mõlkusid.

Eesti riikliku looduskaitse haldussüsteemi loomisest möödub tänavu 70 aastat – 26. aprillil 1935 asutati Riigiparkide Valitsus ja 11. detsembril 1935 võeti vastu esimene Looduskaitse seadus. Ajalisest vaatenurgast lähtudes on sümboolne, et oleme 2005. aastal jõudnud haldussüsteemi arengus uue etapi künnisele ja loome esmakordselt meie looduskaitseajaloos kogu looduskaitsevaldkonda ja kogu riiki hõlmavat looduskaitseasutust.

Meie tänases uuendusprotsessis on eriti oluline astuda julgelt edasi, samas unustamata möödanikku ning aja jooksul kogunenud tarkust ja kogemusi. Lisaks ajale on looduskaitse haldusprotsessis olemas ka ruumiline mõõde: looduskaitse on 95-aastase ajaloo jooksul (alates esimese Eesti kaitseala loomisest Vaika saartel) muutunud haruldaste üksikobjektide ja pisikeste alade kaitsjast terviklike ökosüsteemide ning „tavaliste“ ja igapäevaste koosluste kaitsjaks. Enamgi veel, nüüd räägime juba looduskaitsest väljaspool kaitsealasid ning loome üleeuroopalisi looduskaitsevõrgustikke rahvusvahelises koostöös lähemate ja kaugemate naabritega. Kõik see seab uue looduskaitseasutuse ette mitmekülgseid ning uudseid ülesandeid ja väljakutseid.

Siinjuures võib kindlasti ka küsida, et miks me vajame muudatusi looduskaitsehalduses, sest meil on olemas 1950ndate aastate lõpus aluse saanud looduskaitsehalduse mudel, mida on täiendatud pea igal järgneval aastakümnel vastavalt vajadustele ning samuti on meil välja arendatud mitmekülgne kaitsealade (looduskaitsealade, rahvuspargid ja maastikukaitsealad/looduspargid) võrgustik, millele lisandub lähiajal terve rida hoiualasid? Vastus sellele küsimusele aga tulenebki otseselt viimatikirjeldatust – olemasolevatele kaitsealadele lisandub mitmeid uusi ning kõiki neid tuleb kaitsta ja arendada kaasaegsel tasemel. See on meie looduskaitsehalduse ees olevatest väljakutsetest suurim – integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent). Sealjuures tuleb tagada kõigi nende alade vastavus üleeuroopalistele põhimõtetele ning arendada ka meie omi looduskaitsetraditsioone ning parimat praktikat, mis kogunenud pea saja aasta jooksul. Eelöeldud integratsiooni vajame aga mitte lihtsalt direktiivide täitmiseks, vaid esmajoones meie looduskaitse ja selle traditsioonide edendamiseks.

Samal ajal aga ei tohi unustada ajatut väljakutset, või õigemini missiooni, mis kõikjal looduskaitsjate ees seisab - tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas. Seda nii globaalprotsesse silmas pidades (kliimamuutused ja sellega kaasnevad mõjud, võõrliigid jms.) kui ka meie omamaiseid ebakohti elimineerides (ehitamine ja kinnisvaraarendus [eriti randades], metsade kaitsmine, poollooduslike koosluste kaitsmine, Läänemere ja selle elustiku kaitsmine jms.).

Siinjuures tuleb leida ka parimaid omamaiseid praktikaid, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistelegi välja pakkuda. Olen kindel, et seegi pisikene väljakutse seisab meie ees. Tasub vast äramärkimist, et Soome Metsaameti (Metsähallitus) põhimõtteid oleme natukene isegi mõjutanudki – nimelt on viimasel aastakümnel mitmetes rahvusparkides hakatud looduskaitsele lisaks ka muinsuskaitsega tegelema (Seitseminen, Liesjärvi, Syöte jt.).

Meie olemasolev ja ka tulev looduskaitsevõrgustik, millega ka uus organisatsioon aktiivselt tegelema hakkab, ei koosne pelgalt vaid kaitsealadest, vaid ka parkidest, üksikobjektidest ja kaitsealustest liikidest. Kindlasti kujuneb omaette väljakutseks uue organisatsiooni arendamine tegeliku looduskaitse oskuskeskuseks, kust tulevikus nõustatakse nii metsaomanikke, omavalitsusi (muuhulgas omavalitsuste loodud kaitsealade haldamise osas) kui ka eraisikuid looduskaitse- ja planeerimisküsimustes.

Uue organisatsiooni loomis- ja arendamisprotsessis tuleb silmas pidada, et tegemist on kahe samaaegse protsessiga:

looduskaitse arenguprotsessiga, ning
kaitsealade haldamiseks loodava looduskaitseasutuse arenguprotsessiga.

Algusest peale pean oluliseks rõhutada, et looduskaitseasutus koos oma arenguga on looduskaitse ja selle arengu teenistuses. Ainult sel moel suudame lahendada väljakutseid ja tõsta meie looduskaitses mõtestatud ühise tegevuse taset.

Uue organisatsiooni arendamise ja tegevuse peamine märksõna on koostöö. Ja seda kolmel tasandil:

sisekoostöö
väliskoostöö
rahvusvaheline koostöö.

Mida ma nende sõnadega silmas pean?

Sisekoostöö – kõigi praegu tegutsevate kaitsealade looduskaitsetöötajate kogemuste ja teadmiste kasutamine kõige paremal moel uue organisatsiooni ülesehitamisel, sest organisatsiooni peamine ressurss on teadmised ja informatsioon.. Üks teetähis sisekoostöö edendamiseks on põhimõte, et tsentraliseerida tuleb uues organisatsioonis vaid kõige hädavajalikumad tegevused. Kõik probleemid, mille lahendamisega saadakse hakkama kohtadel, tuleb ka seal lahendada. Neid tegevusi peab aga toetama kaasaegne tugiteenuste võrk (IT-lahendused ning tugiteenusi osutavad töötajad/struktuurid) ning kaasaegne paindlik omavahel seotud üksustega juhtimissüsteem (lisaks vertikaalse juhtimise komponentidele ka horisontaalne funktsionaalne juhtimissüsteem, mis üheskoos moodustavad teineteist täiendava horisontaalse suunitlusega maatriksjuhtimisvõrgustiku). Sarnasel moel tagatakse otsustustasandi viimine piisavalt kompetentsele tasandile, samas säilitades organisatsiooni terviklikkus. Siinjuures pole määravalt oluline, kas uus looduskaitseasutus toimib kohtadel uute moodustatavate piirkondade või hoopis olemasolevate kaitsealade administratsioonide baasil.

Arvestades looduskaitsetöö spetsiifikat ning üle riigi laiali asuvat töötajaskonda, on mõistlik luua võimalused kaugtööks.

Väliskoostöö – looduskaitseasutus ei toimi iseenesest vaakumis. Viimastel aastakümnetel on looduskaitse üha enam ja enam nihkunud ühiskonnaelu keskmesse, muutudes ühiskonnaga mitmel moel seotud valdkonnaks. Väliskoostöö partnerid on kõikvõimaliku looduskaitsega külgnevad asjalised – ministeeriumid, maakondade keskkonnateenistused, RMK, akadeemilised asutused ja isikud, kohalikud omavalitsused, VVO-d, mitmesugused huvirühmad ja rühmitused. Üha olulisemaks töövahendiks tegelikul looduse kaitsmisel on kujunenud erinevate tasandite planeeringud. Planeeringute looduskaitse teenistusse rakendamiseks on vaid üks võimalus – aktiivne koostöö kõigiga. Väliskoostöö on samuti asendamatu abivahend nii loodushariduse edendamiseks, loodusobjektide hooldamiseks kaitsmiseks jne. jne. Väliskoostöö hõlmab väga erinevaid vorme – institutsionaalsed suhted ning ühised andmebaasid erinevate asutustega (Keskkonnaministeerium, keskkonnateenistused, RMK, Muinsuskaitseamet, PRIA jt.), ühised projektid jne. jne.

Rahvusvaheline koostöö – tänapäeva looduskaitse on mõeldamatu piiriülese koostööta, seda eriti veel Euroopa Liidus. Rahvusvahelise koostööta on mõeldamatu Natura-võrgustiku ülesehitamine ning sarnane koostöö annab võimaluse ka oma häid kogemus naabritele välja pakkuda, realiseerimaks üht eespool mainitud väljakutset. Eraldi tuleb aga üles tõsta traditsioonilist Eesti-Soome looduskaitsekoostööd, koostööd Põhjamaadega (eriti Rootsi ja Taani) laiemalt, koostööd Saksamaa rahvusparkidega, piiriülest koostööd Lätiga ning tulevast naabruskoostööd Venemaaga. Tähelepanu alt ei tohi välja jääda suhted Ülemaailmse Looduskaitseliidu (IUCN) ja Föderatsiooniga Europarc (Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsioon).

Lõpptulemusena tekib dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne looduskaitseasutus.

Loomulikult ei kulge ühegi uue organisatsiooni loomine valutult, kuid võimaluse korral peab püüdma probleeme ette näha, neid vältida ja pehmendada. Loetlen siin üles neist peamised:

olemasoleva looduskaitsekogemuse ja -spetsialistide uude organisatsiooni kaasamise ja integreerimise ebaõnnestumine – kõige suurem läbikukkumine, kuna tegemist on informatsiooni ja teadmiste kadumisega koos inimestega,

-- vältimiseks tuleb:

---- piisava põhjalikkusega sõnastada organisatsiooni visioon ning teed selle saavutamiseks,
---- selgitada võimalikult kiiresti personalivaliku kriteeriume ja üleminekuprotsesse, vältimaks praegustes looduskaitsetöötajates muutustega paratamatult kaasneva stressi kuhjumist,
---- kaasata juba algusest peale eri tasandite töötajaid organisatsiooni ülesehitusprotsessi.

tugistruktuuride ebapiisav ülesehitamise (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu) – probleem pärsib katastroofiliselt uue üleriigilise organisatsiooni tõhusat ülesehitust,

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada organisatsiooni ülesehituseks piisavad finantsvahendid,
---- tagada tugistruktuuri arendamine sünkroonselt kogu organisatsiooni arenguga.

-- arvesse tuleb võtta:

---- kaasaegne organisatsioon on pidevas muutustes (a la nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), mis nõuab algusest peale paindlike ja avatud lahenduste leidmist, mis ei pruugi maksumuselt olla kõige odavamad.

töötajate uue motivatsioonisüsteemi ülesehitamise ebaõnnestumine (näiteks finantsvahendite nappuse tõttu),

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada töötajaile piisavalt motiveeriv põhipalk ning paindlik, looduskaitsetöö spetsiifikat arvestav, lisamotivatsioonisüsteem,

-- arvesse tuleb võtta:

---- organisatsioonis, mille peamine ressurss on informatsioon ja teadmised, tähendab kogenud töötaja lahkumine auku organisatsiooni „põhivaras“

organisatsiooni kapseldumine iseendasse ning tegeliku koostöö kärbumine (stagnatsioon):

-- vältimiseks tuleb:

---- tagada pidev avatud ja arusaadav juhtimisprotsess,
---- luua töötajaile tõhus koolitussüsteem,
---- tagada dialoog Keskkonnaministeeriumi ning teiste asjalistega

looduskaitseasutuse juhtkonna ja töötajate politiseerimine,

-- vältimiseks tuleb:

---- võimaldada organisatsiooni arendada ja kaadrit valida professionaalsetest oskustest lähtudes

Probleeme ja kitsaskohti, samuti „tõmblemist“ organisatsiooni arendamisel, aitab vältida konkreetse ja selge riigipoolse „lähteülesande“ seadmine looduskaitseasutuse ette. Pean siin silmas kahte protseduuri:

Riigi looduskaitse arengukava (strateegia), mis sätestab üldise tegevusraamistiku, ja
Igal aastal looduskaitseasutusele konkreetsete ülesannete seadmine Keskkonnaministeeriumi poolt (protsessi käigus hinnatakse ära ka möödunud aastaste ülesannete täitmine), mis loob muuhulgas aluse ka tulemusjuhtimise arendamisele uue organisatsiooni sees.

Lõpetuseks kordan lühidalt üle veel olulisemad väljakutsed:

integreerida olemasolevasse kaitsealade võrgustikku uued üleeuroopalised alad (ja lisada olemasolevatele kaitsealade üleeuroopaline komponent),
tagada meie looduse kaitstus pidevalt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas,
uue looduskaitseasutuse loomine ning arendamine looduskaitse oskuskeskuseks,
parimate omamaiste praktikate leidmine, mida Euroopa looduskaitse edendamiseks teistele välja pakkuda.

Kõige eelnimetatuga peab olulisel määral tegelema loodav looduskaitseasutus – kas põhitegijana või kaasalööjana.

Uue looduskaitseasutuse loomine on minu arvamust pidi täiesti uus samm edasi kaasaegselt tõhusa looduskaitse edendamisel. Maailma erinevate riikide praktika on kinnitanud, et ajakohase ning ühtse üleriikliku looduskaitse haldussüsteemiga riigid on suutnud tagada tõsiseltvõetaval tasemel looduse kaitse (näiteks Soome, Norra, Ameerika Ühendriigid). Eriti oluline on aga sellise üleriikliku asutuse olemasolu väikestes piiratud ressursiga riikides, sest just nimelt sellisel moel on saavutatud parim tulemus suhteliselt napivõitu rahalise ressursiga.

Just selliseks, nagu ma eelpool üldjoontes kirjeldasin, peakski kujundama loodava looduskaitseasutuse, mis on dünaamiline, professionaalne ja kaasaegne. Tahtsin siia lisada ka sõna „konservatiivne“, sest nii loodus- kui ka muinsuskaitse peavad sedagi olema, kuid siis mu sulg peatus äkki, sest:

looduskaitse peab olema konservatiivne,
looduskaitseasutus aga paindlik ja ajaga kaasas käiv!

Loomulikult seisab nii looduskaitse kui ka looduskaitseasutuse ees siinloetletust märgatavalt rohkem väljakutseid kui ka probleeme. Nõnda polegi käesoleva essee eesmärk lahti kirjutada kõiki protsesse ning kaardistada tegevusi ja mõtteid, mis looduskaitse ees seisavad ning looduskaitseasutuse juures arvesse võtta tuleb. Siin oli esitatud vaid läbilõige minu jaoks olulisematest momentidest käesoleval ajahetkel.

Igal juhul tuleb uue organisatsiooni loomisel kasutada neid kogemusi, mis aastakümnete jooksul Eesti looduskaitsesse on kogunenud, arvestada töid ja uurimisi, mis viimastel aastatel meil tehtud ning kiigata ka välismaiste kolleegide ja nende tegemiste poole. Sedamoodi on võimalik kujundada meie uus ning omalaadne looduskaitse haldussüsteem.

Tapal, 24.05.2005

Foto: Teet Koitjärv

Karula rahvuspark - 15

2008-12-09T00:51:00.012+02:00

Esmaspäeval, 08. detsembril 2008 tähistati Ähijärvel, Karula rahvuspargi looduskeskuses Karula rahvuspargi 15. juubelit.

Sissejuhatava ettekandega esines Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni direktor Urmas Roht. Seejärel esitas allakirjutanu ülevaate Karula rahvuspark eemalt vaadatuna ja lõpuks rääkis esimene Karula Rahvuspargi Administratsiooni direktor Pille Tomson Karula rahvuspargi loomislugu.

Kuna suur lumesadu oli katkestanud elektrivarustuse Ähijärvel, siis toimus ka edasine sünnipäevakohvi joomine kaminatule paistel. Kui lõpuks elekter saabus, oligi paras aeg vaadata valguspilte sellest, kuidas 1994. aastal avati Karula Rahvuspargi Administratsiooni esimese kontori ruumid Lüllemäel ja mis seejärel 15 aasta jooksul toimunud on.

Juubelikoosoleku korraldas Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru Regioon.

Palju õnne sünnipäevaks, Karula rahvuspark!

Fotod: Teet Koitjärv

Karula Rahvuspark eemalt vaadatuna

View SlideShare presentation or Upload your own. (tags: lkk ähijärve)

Bioneeri intervjuud: Teet Koitjärv

2008-11-17T11:54:00.002+02:00

Ajaveebis Bioneer on võimalik lugeda Bioneeri toimetaja Katrin Lipu intervjuud allakirjutanuga "Teet Koitjärv: Keskkonnateadlikuna elamine on tänapäeval palju keerulisem kui varem".

Head lugemist!

Teet Koitjärv

Looduskaitse haldusreform 2008. Artiklid, dokumendid, vastukajad...

2008-11-16T23:11:00.001+02:00

Alusteave:

Looduskaitsehalduse järjekordne reformimine on tekitanud mitmeid vastukajasid. Protsesside paremaks jälgimiseks hakkan siinkohal ära tooma olulisemaid neist:

Avalik pöördumine. Seaduseelnõu 367 SEI menetlemine on vaja peatada

2008-11-16T22:57:00.002+02:00

Riigikogu Keskkonnakomisjon
Eesti Keskerakonna fraktsioon
Eesti Reformierakonna fraktsioon
Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Lossi plats 1a
15165 Tallinn

Koopia: Keskkonnaminister

12.11.2008, Tartus

Seaduseelnõu „367 SEI, Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna- ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduv vabariigi valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus“ menetlemine on vaja peatada, et sellest kõrvaldada ohud loodus- ja keskkonnakaitse jätkusuutlikkusele

Lugupeetud keskkonnakomisjon, lugupeetud Riigikogu fraktsioonid.

Arutasime Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduseeelnõu 367 SEI teksti ja seletuskirja avalikul koosolekul 03.11. Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi majas. Arutelu tulemusel jõudsime järgmisele järeldusele:

Eelnõu on koostatud kitsas ametkondlikus ringis. Selle valmimisse pole kaasatud piisavalt eksperte väljastpoolt Keskkonnaministeeriumi süsteemi, kes oleksid hinnanud laiemalt kavandatud muutuste vajadusi, nende läbiviimise võimalusi ja prognoosida muutuste võimalikke mõjusid.

Ehkki alternatiivsete lahenduste väljatöötamiseks kutsuti ministri poolt kokku töögrupp, kelle töö tulemuste põhjal olevat toimunud muudatuste analüüs, on ka selle töögrupi tööst mööda vaadatud. Nimetatud pädeva töögrupi esitatud töö tulemust pole ministeerium lihtsalt arvestanud ja reformi teostamiseks on valitud töögrupi poolt väljapraagitud versioon. See tähendab, et Keskkonnaministeeriumis puudub selge tegevusplaan kavandatud ameti sisuliseks ja efektiivseks rakendamiseks.

Eelnõu läheb vastuollu looduskaitses valitsevate rahvusvaheliste heade tavadega. Samuti oleme seisukohal, et Vabariigi Valitsus (sh Keskkonnaministeerium) pole lähtunud nii kaasamise heast tavast kui ka valitsusliidu programmist aastateks 2007-2011. Peame oluliseks märkida, et keskkonnaministeerium ei ole andnud keskkonnaühendustele teavet reformide kavandamisest omapoolsel algatusel – avalikkuse, huvigruppide ja isegi enamuse looduskaitsesüsteemis töötavate spetsialistide teavitamine on toimunud alles pärast järelpärimiste ja avalike pöördumiste esitamist. Seetõttu hindame protsessi läbiviimist keskkonnaministeeriumi poolt mitterahuldavaks ja ohtlikuks demokraatliku kodanikuühiskonna arengule.

Kui eelnõu praegusel kujul jõustada ja seletuskirjas näidatud viisidel ellu viia, on ohus loodus- ja keskkonnakaitse jätkusuutlikkus. Toome järgnevalt välja eelnõus sisalduvad probleemid.

Kiirguskeskuse ühendamine loodava ametiga.

1. Kiirgusohutus ja veel enam tuumaohutus on rahvusvaheliselt tugevalt koordineeritav selgelt oma spetsiifikaga valdkond, kus ebakompetentsus ja isetegevus pole lubatav.

2. Kiirgus- ja tuumaohutust reguleerivaid pädevasutusi pole üheski teadaolevas riigis integreeritud keskkonna- või looduskaitse ametkonna koosseisu – tegevusvaldkonda on raske ühitada keskkonna- ning looduskaitsega liiga ilmse huvide konflikti ja otsuste sõltuvuse tõttu ebakompetentsest juhtkonnast.

3. Kavandatud ametis on raske tagada kiirgusalaste otsustuste sõltumatust ja erapooletust. Seda eelkõige olukorras, kus loodava ameti tähelepanu võib hajuda erinevate funktsioonide täitmise korraldamisel või fokuseerida vaid seniste keskkonnateenistuste ja looduskaitse funktsioonide täitmisele.

4. Kavandatav reform on vastuolus riikliku kiirgusohutuse arengukavaga, milles on tehtud järgmised ettepanekud:

4.1. Kaaluda nn. lahususe printsiibi eiramist - kooskõlas valdkonna rahvusvaheliste tavadega, eriti väikeriikides (piiratud kiirgustegevuste ring ja kiirgusohutuse kompetents); analoogiad naaberriikidest on olemas: Soome, Rootsi jpt.

4.2. Koondada kõik kiirgusohutusega seonduv Kiirguskeskusesse muutes ta pädevaks valitsusasutuseks, mille funktsioonideks
a) kiirgustegevuslubade väljastamine;
b) kiirguskaitset puudutava seadusandluse ettevalmistamine ja kiirgusohutuse järelevalve;
c) karistamine võimalikus koostöös Keskkonnainspektsiooniga;
d) meditsiinikiirituste osas koostöö Tervishoiuametiga, sh võimalus ressursse optimaalselt kasutada, ühitades kiirgustegevus- ja tervishoiuteenuse lubasid.

5. Arvestades tuumaenergeetika plaane on tuumaohutust reguleeriva asutuse ülesehitamist on sobilik alustada Kiirguskeskuse baasilt.

6. Meie hinnangul ei teki kiirguskeskuse ühendamisel loodava asutusega uut sünergeetilist kvaliteeti, sest sisuline kokkupuude Looduskaitsekeskusega ja Keskkonnateenistustega puudub. Mittevajalike lisakäsuliinide tekkimise tõttu võib häiruda kiirgusohutuse spetsialistide võimalus vajadusel operatiivselt ja sõltumatult tegutseda.

Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) plaanitud looduskaitsetööd.

1. Tuleb tunnustada Keskkonnaministeeriumi püüdlust vähendada looduskaitsetööde sõltuvust projektidest ja viia seda stabiilsemale alusele. Paraku pole seaduseelnõu seletuskirjas mainitud plaanitud tööde rahalist mahtu.

2. Paljude RMK-le plaanitud tööde teostamiseks on Looduskaitsekeskus viimastel aastatel kasutatud PRIA rahalisi vahendeid. Kuidas kasutatakse PRIA vahendeid edaspidi, seda eelnõus ei käsitleta.

3. Riigikogu keskkonnakomisjonis öeldud keskkonnaministri suulise informatsiooni alusel on RMK-le plaanitud kohustuste maht 40 miljonit krooni aastas. Koos 2009.a. Riigieelarve projektiga tähendab see, et sisuliselt plaanitakse RMK-st 2009.a. otseselt või kaudselt riigi tuludesse kanda 720 miljonit krooni.

4. Täielikult on läbi analüüsimata RMK-le majandusliku lisakohustuse panemisega kaasnevad võimalused ja ohud.

5. RMK arengukava aastateks 2009-2012 ei näe ette täiendavate ülesannete lisandumist ja/või nende finantseerimist.

6. RMK nõukogu, kui RMK eelarve kujunemise eest vastutav kogu pole seaduseelnõus toodud kohustuste lisandumisega seonduvat üldse arutanud ega pole esitanud oma seisukohta. Ka on praegune RMK nõukogu koosseis esimene, kuhu keskkonnaminister pole kaasanud looduskaitseringkondade esindajat.

7. RMK saab põhilise osa tulust puidu müügist. RMK arengukavas on lähtutud keskmisest puidu hinnast 800 kr/tm aastas. Käesolevas majandussituatsioonis on tõenäoline, et see prognoos vajab korrigeerimist ja vastavalt tuleb muuta ka RMK eelarvet. Näiteks on lähitulevikuks prognoositud vähemalt kahekordset nõudluse- ja hinnalangust Põhjamaade paberipuiduturul. Eelnõu koostajad pole esitanud ühtegi majanduslikku kalkulatsiooni, mis veenaks kavandatud finantseerimise jätkusuutlikkuses ja et looduskaitsetööde finantseerimine ei satu ohtu.

8. Pannes RMK-le kohustuse finantseerida oma tuludest looduskaitsetöid läheme vastuollu arenenud riikides toimiva hea tavaga. Looduskaitsetegevuse finantseerimine ei tohi sõltuda vahetult loodusressursi tarbimisest. Nii pole välistatud looduskaitsjate sattumine olukorda, kus põlismetsa kaitsmiseks tuleb see kõigepealt maha raiuda. Kui metsatulust looduskaitset ka finantseeritakse, näiteks Soomes, siis liigub raha looduskaitsesse kaudselt, läbi riigieelarve.

9. RMK kohustuseks kavandatud enamiku ülesannete teostamist on seni teostatud sisseostetud teenustena. Nii Looduskaitsekeskusel kui ka RMK-l puudub endal tööjõud nimetatud tööde tegemiseks. Praegu kavandatud skeemi järgi tekib olukord, kus plaanitav Keskkonna- ja Looduskaitseamet vastutab, kuid töö tellimiseks tuleb seda teha täiendava vahendaja kaudu. See tekitab mittevajaliku dubleerimise, milles omakorda võib tekkida informatsioonilünki ja seeläbi kannatada looduskaitsetööde kvaliteet.

10. Eriti tundlikud lisavahendaja kaasamisele on elupaikade ja maastike hooldamine ja liigikaitselised tööd. Nende tööde teostamine peab toimuma looduskaitse eest vastutava asutuse vahetul kontrollil. Seaduseelnõus viidatud kaitsekorralduskavad enamikel kaitsealadel täna puuduvad ja neid ei saa kasutada tööülesannete määramisel. Ka olemasolevaid kaitsekorralduskavasid tuleb pidevalt monitoorida ja loodusest saadud tagasiside kaudu vajadusel operatiivselt korrigeerida. Lisavahendaja lisamisel süsteemi satub ohtu tööde kvaliteet ja looduskaitsetööde ökoloogiline terviktsükkel.

11. Me ei näe otseseid vastuolusid, kui RMK hakkab tegelema kaitstavate objektide tähistamisega ja kaitsealade külastust võimaldava infrastruktuuri ehitamise ja hooldamisega. Seni igaüheõiguse objektide ehitamise- ja hooldamisega on RMK toime tulnud. Samuti aitab looduskaitseobjektide tähistamine kaasa, et metsade majandajal on olemas adekvaatne info kaitstavatest objektidest ja majandajad ei satu looduskaitsega vastuollu. Kindlasti on vajalik selle kohustuse täitmine eelnevalt põhjalikult läbi analüüsida, et objektide hulk, asukohad ja külastuskoormused oleksid optimeeritud ning nende ehitamine ja hooldamine lahendatud terviklikult.

12. Lisaks eelnõus mainitud kohustustele tuleb käesoleva reformi käigus kindlasti analüüsida RMK kui metsateede hooldaja tegevuse mõju looduskaitsele. Metsateede seisukorrast sõltub otseselt looduskaitsetöötajate ligipääs paljudele objektidele.

13. On kahetsusväärne, et riiklikul tasandil käsitletakse RMK-d vaid täiendava rahaallikana eelarve täitmisel ning organisatsioonina, millele on võimalik anda igasuguseid lisakohustusi. Omaaegsete (poliitiliste) kokkulepete tulemusel piirdub RMK põhitulu toov tegevus piltlikult palgi saekaatri ukse taha viimisega. Majanduses saab väärindamata tooraine müüja alati väikseima kasumi. Selline suhtumine võis olla põhjendatud ajal, kui saekaatreid omasid maapiirkondades mitmeid Eesti kapitalil põhinevaid väikeettevõtteid ja lisakasum jäi meie ühiskonda. Tänaseks on see olukord muutunud. On viivitamatult vajalik algatada arutelu, kuidas RMK-st kujundada puidu teadmistepõhist väärindamist arendav innovatiivne ettevõte. Vastasel korral satub pikemas perspektiivis ohtu RMK kui kogu organisatsiooni jätkusuutlikkus. Teisalt, kui RMK hakkaks välja töötama, juurutama ja turustama uusi innovaatilisi puidu väärindamise võimalusi, suureneks nii metsatulu kui ka ühiskonda jääv tulu, mis omakorda võimaldab paremini finantseerida ka looduskaitsetöid.

Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) ja keskkonnateenistused (KKT).

1. LKK ja KKT tegevuse ühisosa on väiksem, kui esmapilgul välja paistab. Ei saa välistada, et nimetatud funktsioonide läbimõeldud ühendamisel on võimalik tekitada sünergiat, kuid ei sa välistada võimalust, et täielik ühendamiskava on ennatlik.

2. Praeguste reformikavade juures lähtutakse justkui eeldusest, et KKT-de tegevuseks on eelkõige mitmesuguste lubade väljastamine. See on liialt ühekülgne vaatenurk. KKT-de poolt pakutav teenus on oluliselt laiem ja vajab eraldi senisest täpsemat määratlemist.

3. LKK tegutseb regioonipõhiselt, KKT-d maakonnapõhiselt. Enne mistahes ühendamiskavasid tuleb eelnevalt leida optimaalne lahendus, viia KKT-de tegevus vastavusse tulevikku planeeritud struktuurile ja alles siis asutused ühendada.

4. Oleme saanud signaale, et uue struktuuri loomisel on tekkinud surve 15 maakonnaga struktuuri säilitamiseks. Silmas pidades töökorraldust teistes riiklikes ametites ning tulevikus sees seisvat haldusreformi, oleks maakonnapõhisele tegevusele üleminek killustav ja riigile kahjulik.

5. Kogu maailmas on valdavaks kaitsealade haldamise vormiks valitsejapõhine tööde teostamine ja korraldamine, kus vastava kompetentsiga töötajad teostavad või tellivad otse tööd teostavatelt alltöövõtjatelt enamiku kaitsekorralduslikke töid. Kaitsealad on looduslikest ja administratiivsetest iseärasustest lähtuvate kindlate piiride ja eesmärkidega terviklikud majandusüksused, millel mistahes tegevuste läbiviimisel peavad olema väga selged otsustus-, käsu- ja vastutusliinid, et kindlustada kaitse-eesmärkide saavutamine. Eestis asuva 3386 riikliku kaitse all oleva objekti (sh mitmete maakonnaüleste) kaitse korraldamine eeldab eelkõige regionaalset lähenemist.

Üldised märkused:

1. Kavandatud reformi juures pole analüüsitud kõiki loodus- ja keskkonnakaitses liikuvaid rahalisi vahendeid. Täielikult on käsitlemata PRIA vahendite kasutamine tulevius, samuti ei arvestata loodus- ja keskkonnakaitsesse kavandatud Euroopa Liidu rahaliste vahenditega.

2. On kahetsusväärne, et uut reformi planeeritakse ilma kolm aastat tagasi läbi viidud kaitsealade valitsemise korraldamise reformi kogemusi ja Riikliku Looduskaitsekeskuse senise tegevuse sisulisi tulemusi analüüsimata.

3. Väga erinevate funktsioonide kokkupanek hägustaks ühiskonna arusaamist tänapäevasest loodus- ja keskkonnakaitsest.

4. Asutuste loomisel ja suuremal reorganiseerimisel on loomulik, et uued juhid valitakse ametisse avaliku konkursi korras. Selle käigus arutatakse läbi nii juhile esitatavad pädevusnõuded kui ka vajalikud isikuomadused.

5. Esitatud eelnõu praegusel kujul hääletamisel pole selge, mille poolt Riigikogu tegelikult hääletab.

Selleks, et vältida riske Eesti elukeskkonnale ja ühiskonna arengule palume Riigikogul kuni eelpool viidatud probleemide ja alternatiivide teadmistepõhise analüüsini ning põhjendatud lahenduste leidmiseni peatada puudulikult ettevalmistatud looduskaitsehalduse reformiga seotud seaduse-eelnõude menetlemine, saata need tagasi Keskkonnaministeeriumisse ning nõuda laiapõhjalist, eksperte kaasavat analüüsi ja arutelu.

Lugupidamisega,

Tõnu Viik
Eesti Looduseuurijate Seltsi president

Urmas Tartes
Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees

Andres Kalamees
Eesti Ornitoloogiaühingu direktor
Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordineeriv organisatsioon

Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab üheksat keskkonnaorganisatsiooni:
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Säästva Eesti Instituut, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring.

Riigi ja ametnike roll ühiskonna teenimisel

2008-11-09T19:43:00.007+02:00

Neljapäeval-reedel (6.-7.11.2008) toimus Tartus järjekordne Riigiametnike Foorum Riigi ja ametnike roll ühiskonna teenimisel - eile, täna ja homme. Kuigi enamus looduskaitsjaist pole riigiametnikud, ei tasu Riigiametnike foorumist rääkimisest Loodusajas ära ehmatada, sest enamus meist, olemata avalikus teenistuses, teenivad ühiskonda.

Mis foorumil kõrva hakkas? Esiteks:

ennetava (proaktiivse) mudeli rakendumisest kõikides õigujärelevalvevaldkondades (mina laiendasin seda oma mõttes ka keskkonnajärelevalvele) rääkis Õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver (vt ettekande pdf-i),
Monika Mikiver toonitas, et põhiõigused (sh õigus heale haldusele) tuleb tagada kõigile (minul tuli kohe pähe küsimus, et kas praeguses keskkonnaasutuste reformis on see põhimõte ikka reformijatel meeles),
Lisaks jäi kuulajaile mulje, et Siseministeeriumi süsteemis ei tehta reforme nii rutakalt kui Keskkonnaministeeriumis; konkreetselt oli juttu Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondus- ja Migratsiooniameti liitmisest üheks asutuseks,
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübar (vt ettekande pdf-i) rääkis kaasamisest - kõigest sellest, mida ka keskkonnahalduse reformimisel tuleks arvestada.

See kõik oli vaid ühe töötoa Keskkonna muutus kui võimalus teenuste arendamiseks raames.

Lisaks oli palju mõtlemapanevat avaliku halduse arengust, teenustest, e-riigist ja ametnike vastutusest, lisaks põiked Suurbritanniasse ja Rootsi.

Foorumi materjalid on loetavad Avaliku teenistuse veebist.

Ilmus "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse"

2008-11-07T21:55:00.006+02:00

Eile tehti Eestis looduskaitseajalugu - esitleti Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamatut Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tegemist on Richard B. Primacki populaarse raamatu A Primer of Conservation Biology 3. trüki Eesti oludele kohandatud tõlkega.

Richard B. Primack pole ka senini olnud Eestis tundmatu, kuna on esinenud loengutega nii Tartus kui Tallinnas.

Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse toob Eesti lugeja ette tänapäeva looduskaitse alused esmakordselt meie emakeeles. Tagasihoidlikult on autorid nimetanud raamatut õpikuks, mis mõeldud eelkõige kõrgkoolidele, aga sobib täiendama ka gümnaasiumi- ja kutseharidust. Tegelikult on selle raamatuga tutvumine hädavajalik ja peaks olema lausa kohustuslik kõigile looduskaitsjaile - looduskaitsetöötajaile, keskkonna- ja looduskaitseametnikele, loodushuvilistele, poliitikuile...

Marek Sammul on öelnud ajalehele Tartu Postimees (04.11.2008): "Oleme lisanud raamatusse võrdlusi siinse loodusega. Mõni peatükk on originaaliga võrreldes üsna suures ulatuses ümber kirjutatud."

Tõtt öeldes on juba pikka aega olnud raske Eesti loodussõbrale seletada kaasaegse looduskaitse arenguid, sest ei mõisteta terviklikult seda teoreetilist vundamenti, millel tänapäeva looduskaitse püsib ja toimib. Mis veel hullem - eesti keeles pole olnud senini isegi kõiki hädavajalikke termineid, sõnu, millega kõike lahti seletada.

Autorid ja mugandajad on hakkama saanud tööga, mille tähtsust on raske ülehinnata:

tõlgitud ja kohandatud on üks tänapäeva looduskaitse põhialuseid tutvustav baastekst,
loodud on palju minu meelest õnnestunud termineid, mis on eraldi peatükis (Sõnaseletusi) ka lahti seletatud,
loodud on alus kaasaegse looduskaitsemõtte edasisele arengule Eestis.

Raamatu tagakaanel on kirjas:

Looduskaitsebioloogia on elurikkuse hoidmise teadus, mis pakub juhiseid ohtu sattunud liikide, koosluste ja looduslike protsesside hoidmiseks, nende seisundi parandamiseks ja viimase võimalusena ka taastamiseks. Kuidas loodust targasti kaitsta? Kuidas looduse kahjustamist vältida?

Huvi äratamiseks toon siinkohal ära raamatu sisukorra:

Looduskaitsebioloogia ja bioloogiline mitmekesisus
Elurikkust ohustavad tegurid
Looduskaitse populatsiooni ja liigi tasemel
Looduskaitse kaitsealadel
Looduskaitse ja säästev areng

Sissejuhatuse looduskaitsebioloogiasse on toimetanud Marek Sammul ja Asko Lõhmus.

Raamat on ilmunud Eesti Maaülikooli ja Eesti Loodusfoto OÜ koostöös, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Euroopa Liidu toetusel.

Head lugemist!

Keskkonnaministeeriumi haldusala reform. Arutelu 03.11.2008

2008-11-03T22:35:00.006+02:00

Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste
Koda korraldasid 03. novembril Tartus ELUS-i majas Struve tn. 2 arutelu teemal:

Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse
Keskkonna- ja Looduskaitseametiks ühendamisega seonduv vabariigi valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus.

Päevakord:

Reformid ja kaasamise hea tava. Jüri-Ott Salm (pdf)
Kiirguskeskus ja Keskkonna- ja Looduskaitseamet. Enn Realo (pdf)
Looduskaitsekeskus ja Keskkonnateenistused. Teet Koitjärv (pdf)
RMK ja Looduskaitsekeskus. Urmas Tartes (pdf)
Reform ja riskianalüüs Ivar Puura
Arutelu.

Parkide konverents "21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini"

2008-10-19T19:58:00.011+03:00

Aega parkide konverentsist on merre voolanud juba kaks nädalat, kuid kiire elutempo ja kõike enda alla matva Keskkonnaministeeriumi allasutuste ohjeldamatu reformi jälgimine pole jätnud aega kirjutamiseks. Eks nõndaviisi on saanud ka mõtted selgineda.

1.-3. oktoobril toimus Eesti Maaülikooli Põllumajanduse- ja Keskkonnainstituudi korraldamisel esinduslik parkide konverents pealkirjaga 21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini. Lisaks toimusid 4.-5. oktoobril väljasõidud erinevatesse parkidesse. Kuna siinkirjutaja ekskurseerimas ei käinud, siis räägin vaid kolmest esimesest päevast.

Pargid ühendavad arhitektuuri ja loodust, tehis- ja looduskeskkonda, muinsus- ja looduskaitset, minevikku ja tänapäeva, Eestit ja Euroopa kultuuri... Siinjuures pole keegi senini eriti selgitanud, et kuidas ikkagi pargimood Eesti- ja Liivimaale jõudis. Epi Tohvri ettekanne (Inglise park ei alga Eestis. Filantropiini mõju Eesti pargikunstile) Toomel Ajaloomuuseumi võlvide all, akna taga iidsete pargipuude kollased lehed, lõi kauni algusakordi kogu konverentsile ja tegi esimesi samme sel põneval teel. Siinjuures tahan rõhutada, et tegemist on tõesti esimeste sammudega Balti kubermangude ja Kesk-Euroopa vaheliste tihedate sidemete (taas)avastamisel - Jean-Jacques Rousseau Émile'st ja Johann Bernhard Basedow Elementarwerks'ist alates.

Järgmised konverentsipäevad kulgesid Eesti Maaülikooli järjekordse peahoone aulas.

Konverents keskendus ehk liigagi palju mõisaparkidele, mis on samas aga igati arusaadav, sest just see pargiliik viib meid kõige kaugematesse aegadesse. Tekkis tunne, et eestlane ei suuda veel 21. sajandi alguseski üheselt suhtuda meie ühisesse minevikku baltlastega, so baltisakslastega. Üha uuesti ja uuesti tõusis konverentsisaalis üles küsimus - kas mõisapargid ikka on juba muutunud meie omadeks? Kas see on meie kultuur ja meie ajalugu? Siinkirjutajale jäid need, eriti noorema põlve uurijate suust kõlanud kõhklused vähekene arusaamatuks ja isegi anakronistlikeks. Park kui välismaa - lisas õli tulle Mart Külvik. Siinkirjutajas tekkis seepeale hoopiski vastuoluline tunne: kui minu jaoks on ka park kodumaa, siis kas kõik, mis parki ümbritseb, on välismaa???

Ülle Tarkiain en (Mõisad Eesti asustuspildis 17. sajandil) rändas vanasse heasse Rootsi aega 17. sajandil, mil paljusid mõisasüdamed ehitama ja kujundama hakati. Sellest ajast on pärit hulgaliselt vähe uuritud allikmaterjali (muuhulgas maakaarte), mille põhjal annab edaspidigi põnevaid uurimusi kirjutada.

Heldur Sander (Puud mõisahaljastuses läbi aegade - mitmekesisus ja loodushoid) tõi muhedal moel kuulajate ette meie parkide liigirikkuse - ilma üleliigse pateetika ja romantikata. Siinkirjutajale avaldas muljet mitmete mõisaparkide reas seisnud mitmekesise taimestikuga Rohu mõisa park ja allee Laekvere vallas Lääne-Virumaal.

Siinjuures tahan välja tuua huvitava tendentsi. Aegade jooksul on jäänu mulje, et Liivimaad on Eestimaaga võrreldes palju rohkem uuritud - ilmselt on Liivimaa juurtega ajaloolasi meil lihtsalt rohkem. Kui Epi Tohvri rõhutas uute pargimoe- ja haridusvoolude esmast jõudmist Riiga ja mujale Liivimaale (muuhulgas Põltsamaale), siis Ülle Tarkiainen tõdes, et just Eestimaale kerkisid uhkemad häärberid ja moodsamad pargid. Vähemalt minu silmis on siin väikene vastuolu - ilmselt polnud ka Eestimaa ideede poolest mahajäänud kant. Kindlasti tasuks Eestimaa ajalooga rohkem tegeleda.

Nüüd vajab täpsustamist, millest üldse jutt käib - Eestimaa (keskusega Tallinnas) ja Liivimaa (keskusega Riias) all mõistetakse omaaegseid kubermange, millede suhet tänapäeva maakondadesse illustreerin väikese kaardiga (kubermangud 1897 ja maakonnad 2008). Liivimaa hõlmas ka Põhja-Lätit. Kaardil on märgitud kubermangud vaid tänapäeva Eesti piires.

Mõisaparkide käsitlemisel jäid mitmed kõnelejad hätta terminoloogiaga - mõistet mõis käsitleti kord mõisasüdame, kord peahoone (häärber), kord maastikukujundusliku objekti mõistes. Drastilisematel juhtudel käsitleti ühes ettekandes läbisegi mitut erinevat mõistet, mõiste sisu üldse täpsustamata. Mõis on keeruline mõiste ja terminoloogias tasub täpne olla! Vt ka portaali "Eesti mõisad".

Eestis on aga muidki parke - linnaparke, kalmistuparke, puiesteid ja esplanaade. Ehk sobib sellesse ritta ka puisniit kui talurahva park - viskas Hendrik Relve (Üle puisniidu metsast parki) õhku kinda. Peale Hendrik Relve laiendas parkide ringi aedadega John Watkins Inglismaalt (Paradiisi taastamine - mõtteid aedade taastamisest ja esitlemisest English Heritage'i viimase kümnendi praktikas) ja Pertti Pyhtilä Soomest/Eestist (Ajaloolised võõrliigid Soome parkides). Esimene peatus klassikalistel Inglise aedadel-parkidel, teine aga muuhulgas Soome rahvusluuletaja Johan Ludvig Runebergi ja tema abikaasa Fredrika Runebergi koduaial.

Sõnajärg jõudis kätte ka praktikutele. Urve Sinijärv (Parkide kui elavate kunstiteoste restaureerimine) rõhutas parkide kaitsmisel ja restaureerimisel kaitse-eesmärgist, juhtideest kinnipidamise olulisust. Üldjoontes on pargid arhitektuursed kogumid, mida pelgalt looduskaitsepõhimõtete järgi käsitleda ei saa. Samas aga, kui looduskaitseväärtused on olulised, tuleb ka neid arvestada.

Karin Bachmann (Raadi maastik. Lennuväljast muuseumiks) tõi sisse väga tänapäevase mõõtme - endise mõisapargi ja seda ümbritseva ala, mis vahepeal oli militaarmaastik, muutmine tänapäevaseks muuseumimaastikuks. Samas on muuseumi eesmärk peegeldada meie minevikku. Siinjuures tõi Karin Bachmann sisse üllatava mõiste - vaimne reostus. Esimesest ehmatusest toibudes mõjus just Raadi, aga mitte ainult, puhul selline lähenemine väga värskena. Ruumilises planeerimises on üllatavalt tihti eesmärgiks ju mingi kandi maine parandamine, vaimne puhastamine. Meil on palju endisi militaar- või ka kolhoosivaremete "parke", mida esmajoones vaimselt puhastama peaks.

Olev Suuder (Elu ja surm pargis. Varemete poeesia) aga vastupidiselt poetiseeris varemeid, kutsus üles neid säilitama. Parem vareme säilitamine kui laguneva hoone lammutamine, võiks lihtsustatult siinkohal resümeerida.

Mida kokkuvõtteks öelda? Ettekandjaid oli palju rohkem, kui käesolevas artiklis märkimist on leidnud. Samuti kohtuti kohvilauas kolleegidega, sobitati uusi tutvusi, vahetati mõtteid... Tegemist oli teedrajava ja ametkondlikke piire lõhkuva üritusega - loodame, et esimesele järgneb pikk rida pargikonverentse järgmistel aastakümnetel.

Eraldi tuleb aga ära märkida prof Juhan Maiste rolli kogu konverentsi kooshoidmisel ja suunamisel, samuti konverentsi algatamisel.

Aitäh korraldajaile!

Fotod ja kaart: Teet Koitjärv

Urmas Tartes: Kas keskkonnaminister valetab?

2008-10-08T21:26:00.002+03:00

Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimehe Urmas Tartese järgnev artikkel on kirjutatud nädalapäevad tagasi.

29.09. avaldati e-õiguse portaalis http://eoigus.just.ee/ eelnõu projekt nimega "Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna- ja looduskaitseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus". Avades faili, mis kannab nime eelnõu.pdf, loeme kahelt esimeselt realt järgmist: „Eelnõu, 02.09.2008“. Seega on tegemist on eelnõuga, mille koostamine on lõpetatud nimetatud kuupäevaga.

15.09. kohtusid keskkonnaminster ja kantsler Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (TA LKK), Eesti Looduseuurijate Seltsi (ELUS) ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) esindajatega, et arutada plaanitavaid reforme. Kohtumisel ütles minister, et keskkonnaministeeriumi töörühm on suvel palju töötanud ja välja on pakutud mitmeid reformivariante, mille vahel nüüd tuleb teha valik. Ettepanekud on oodatud ja otsuse tahaks teha septembri lõpuks, kuid mingit asjatut kiirustamist samuti pole vaja. Meie palvele saada täpsemaid alusmaterjale plaanitud muudatuste kohta öeldi, et neid veel pole ja väga palju detaile tuleb veel töö käigus täpsustada.

25.09. toimus ELUS ja TA LKK ühine koosolek, kus arutati looduskaitse reformikavadega seonduvaid küsimusi. Koosoleku lõppedes ootas meid ees keskkonnaministeeriumi pressiteade, et samal päeval toimunud valituse istungil kiideti ministeeriumi poolt esitatud reformikava heaks. Kusjuures informatsiooni, et nimetatud küsimus valitsuse istungi päevakorda võetakse, eelnevalt valitsuse briifinguruumis ei olnud. Tähendab, küsimuse otsustamisega hakkas miskipärast väga kiire.

Tulles tagasi eelnõu koostamise kuupäeva, 02.09.2008 juurde selgub, et 15.09. toimunud kohtumine oli vaid kaasamise immiteerimine juba varem siseringis tehtud otsuste läbisurumiseks. Täpne reformikava oli olemas juba 02.09. Rääkida siinkohal Aarhusi konventsiooni täitmisest oleks enesepett. Kas aga ministeeriumi töörühmad üldse sisulist tööd tegid, selles osas tekib pigem kahtlus. Kõige kahetsusväärsem on aga asjaolu, et TA LKK, ELUS ja EKO esindajatega kohtudes esitas minister meile teadlikult valeinformatsiooni väites, et täpsemaid taustamaterjale kavandatavate muudatuste kohta veel olemas pole. Rahvakeeles öeldakse selle kohta, et minister valetas.

On loomulik, et tekib küsimus: Miks looduskaitse reformi sellise kiirusega, varjatult ja suletud uste taga läbi surutakse? Seosed hakkavad paika loksuma, kui panna kõrvuti mõned faktid.

Keskkonnaminister on oma suhtumist looduskaitsesse väljendanud suhtumisega Natura aladesse. 11.04.2007 ilmunud artikkel (

http://arileht.ee/?uudised=381524

Kiirustades ja salamisi saadakse 25.09.2008. valitsusele heakskiit keskkonnaministeeriumi väga kitsas siseringis valminud ja avalikkuse eest kiivalt varjatud reformikavale, mis muudab oluliselt looduskaitse korraldust.
Ivar Puura analüüs looduskaitses reformi ja sealhulgas lähitulevikus planeeritud EL vahendite osas (vt.

http://www.epl.ee/sartikkel/2270

http://www.epl.ee/sartikkel/2272

Eeltoodut kokku võttes saab teha väga kahetsusväärse järelduse: looduskaitse kui arengu takistus on tarvis muuta kuulekaks käsutäitjaks ja kaasa aitajaks, et Eestis saaks täidetud püha eesmärk saavutada vähemalt viies edetabelikoht mingis riikide pingereas. Kui keegi ministeeriumist hakkab ütlema, et eelnõus olev kuupäev oli näpukas, siis siit tuleb lihtne järeldus, et ilmselt on ka ülejäänud reformimaterjal näpukaid täis või on kogu reform üks näpukas.

Urmas Tartes
Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimees

Pöördumine: Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik

2008-10-08T00:05:00.003+03:00

Lp Eesti Vabariigi President
Lp Eesti Vabariigi Valitsus

Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik.

Allakirjutanud Eesti keskkonnaorganisatsioonid peavad keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust Eesti elanike heaolu, riigi majanduslikku olukorda ja demokraatlikku riigikorraldust kahjustavaks ning on keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna suhtes usalduse kaotanud.

Tulenevalt looduskaitse haldusreformi läbiviimise protsessist ja selle käigus selgunud asjaoludest oleme seisukohal, et keskkonnaministeeriumi juhtkonnal puudub pädevus ja usaldusväärsus ministeeriumi haldusala tegevuste juhtimiseks ja korraldamiseks. Nii avalikkusega suhtlemisel kui kohtumisel keskkonnaorganisatsioonidega on ministeeriumi juhtkond looduskaitse haldusreformi selgitamisel teadlikult loonud olukorrast vale ettekujutuse ja varjanud informatsiooni.

Keskkonnaorganisatsioonid ja ministeeriumi juhtkond peavad juba aastaid regulaarselt ümarlauakohtumisi, et arutada aktuaalseid keskkonnaküsimusi. Organisatsioonid ei näe hetkel põhjust kohtumisi jätkata, kui ministeeriumi juhtkond küsimustele ausa vastamise asemel informatsiooni varjab.

Keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust on iseloomustanud hoolimatu suhtumine keskkonnaprobleemidesse ja kodanikuühiskonna põhimõtete eiramine. Praeguse looduskaitse haldussüsteemi reformimise kõrval võib näidetena esile tuua veel põlevkivi arengukava, RMK reformi, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise, GMO keskkonda viimise seaduse muutmise, mitmete kõrge looduskaitselise väärtusega alade kaitsestaatuse andmisega põhjendamatu venitamise (nt Ropka-Ihaste ja Suurupi kaitseala) jm.

Käesolevaga palume Vabariigi Valitsusel kuni alternatiivide teadmistepõhise analüüsini peatada puudulikult ettevalmistatud looduskaitsehalduse reformiga seotud seaduse-eelnõude menetlemine, saata need tagasi Keskkonnaministeeriumisse ning nõuda laiapõhjalist, eksperte kaasavat analüüsi ja arutelu.

Ühtlasi pöördume Vabariigi Presidendi poole abipalvega leida võimalus oma nõustajate ning vajadusel täiendavate akadeemiliste ekspertide ja loodushoidjate abiga kutsuda üles valitsust sisuliselt süvenema kavandatavate muudatuste riskidesse, toetades seeläbi haritlasi ja loodushoidjaid kodanikuühiskonna ja Eesti loodusressursside kaitsel.

Lugupidamisega,

Eesti Looduseuurijate Selts
Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon
Eesti Keskkonnaühenduste Koda

Info:

Marek Sammul 527 6204,
Urmas Tartes 506 4093

Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab üheksat keskkonnaorganisatsiooni:
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Säästva Eesti Instituut, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring.

Koopia:

keskkonnaminister Jaanus Tamkivi,
keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus

Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks

2008-09-27T20:25:00.001+03:00

Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti Looduseuurijate Seltsi
Eesti Keskkonnaühenduste Koja

PRESSITEADE
26.09.2008

Looduskaitsehalduse ümberkorraldused tuleb peatada ning protsess avada sisulisteks aruteludeks

25. 09. 2008 arutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda looduskaitse haldusstruktuuride ümberkorraldustega seonduvaid küsimusi ja tekkinud olukorda seoses valitsuse otsusega nõustuda keskkonnaministeeriumi ettepanekutega keskkonnahalduse ümberkorraldamiseks. Arutelu tulemusel peame vajalikuks juhtida tähelepanu järgmisele:

1. Keskkonnaministeerium on Vabariigi Valitsusele esitanud reformikava eelnõu ning teatanud pressiteates justkui oleks valitsus selle eelnõu põhimõtteliselt heaks kiitnud. On ülimalt kahetsusväärne ja sisuliselt mõistetamatu, miks kiideti heaks ettepanek, mida süsteemi korrastamiseks kokku pandud ekspertrühm ei toetanud ja isegi aruteludeks ei esitanud. Samuti, miks on peetud vajalikuks viia otsustusprotsess läbi ohtlikult forsseerituna ignoreerides vabaühenduste ettepanekuid Århusi konventsioonile vastava sisulise arutelu läbiviimiseks. Esitatud reformikava rikub koalitsioonilepingut.

2. Allakirjutanud loodushoiuga tegelevate akadeemiliste ja keskkonnaorganisatsioonide analüüside kohaselt nõrgestab eelnõuga kavandatava reformi sisu oma praegusel kujul oluliselt riiklikku looduskaitsesüsteemi, ei täida sätestatud eesmärki vähendada asutustevahelist dubleerimist ning sisaldab olulisi riske Eesti elukeskkonnale ja elanike turvalisusele.

3. Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) kui looduskaitse tuumikstruktuur on näidanud, et tema loomine oli ajakohane, tal on olemas pädevus ning tugev arengupotentsiaal ning võimekus oma eesmärkide täitmiseks. LKK kaotamise asemel oleks vajalik organisatsiooni stabiilselt arendada. Enne uute reformiprotsesside algatamist tuleb viia lõpule KAVO protsessis ja looduskaitse arengukava projektis ette nähtud ümberkorraldused (näiteks keskkonnateenistustesse jäänud looduskaitse osa liitmine LKK-ga).

4. Allakirjutanud organisatsioonid peavad oluliseks, et valitsus saaks langetada informeeritud otsuseid. Keskkonnaministeeriumi poolt valitsusele esitatud informatsioon on olnud puudulik ja eelnevaid aastatepikkusi analüüse ja konsultatsioone sisaldanud teadmist kõrvale heitev. Ka on praegune reformiprotsess olnud põhjendamatult suletud, erinevalt näiteks KAVO protsessist.

Et tagada Eesti riigi jätkusuutlik areng ja elanike turvalisus, palume Vabariigi Valitsusel peatada looduskaitse haldussüsteemi reform Keskkonnaministeeriumi esitatud vormis ning algatada vabaühendusi, eelnevates aruteludes osalenud eksperte ja akadeemilisi looduskaitseorganisatsioone kaasav sisuline arutelu. Vastavasisuline märgukiri Vabariigi Valitsusele on koostamisel ja esitatakse lähiajal.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.

Info:

Marek Sammul
Eesti Looduseuurijate Selts

Looduskaitse arengukava koostamise loodushariduse- ja teadlikkuse töörühma
juht (2004-2005)

E-post: marek.sammul@emu.ee
Tel: 5276204

Looduskaitse – jälle teelahkmel!

2008-09-16T00:51:00.009+03:00

Käesolev artikkel ilmub 22.09.2008 Eesti Looduskaitse Seltsi ajalehes "Tõru". Kuna Keskkonnaministeerium kiirustab ülemäära oma haldusala muutmisega, siis avaldan selle väljaandja loal juba täna.

Autor: Teet Koitjärv, looduskaitsetegelane

Eesti looduskaitse pika ajaloo jooksul on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud looduskaitsehalduse arendamisele. Riigi tegelik looduskaitse on olnud keskselt, ühe asutuse raames, korraldatud vaid ajavahemikus 1935-1940 ning alates 2006. aastast. Kui sada aastat tagasi täitis looduskaitse oma tolleaegseid eesmärke suurema haldusstruktuurita, siis tänapäeval on looduskaitse olemus ja eesmärgid muutunud kardinaalselt. „Nurgatagusest nokitsejast on tuldud elu keskpunkti,“ olen ma ise korduvalt armastanud öelda.

Kuna Eesti looduskaitsehalduse üleriigilise korraldamise traditsioon on peaaegu olematu, siis me ei oska veel hinnata stabiilse looduskaitse keskasutuse pikaajalist positiivset mõju meie tegeliku looduskaitse arengule. Siinjuures seisab looduskaitsjate ees tõsine dilemma – looduskaitse ja selle haldus peab olema üheaegselt konservatiivne oma kaitseobjektide osas ja dünaamiline kaitse korralduse osas. Seetõttu ei sarnane looduskaitse paljude muude keskkonna suuresti tehnoloogiliste valdkondadega. Julgen isegi väita, et Keskkonnaministeeriumi haldusala muude funktsioonidega, välja arvatud metsandus, polegi looduskaitsel ehk väga suuri kokkupuutepunkte. Suurem sarnasus on hoopis muinsuskaitsega. Kui soovite, leiab haridussüsteemi ja riigikaitsega rohkem ühiseid sihte kui näiteks ilmajaama või maapõuevarade kaevandamise korraldamisega. Miks ma seda kõike räägin? Aga seepärast, et praegu käimasolevas Keskkonnaministeeriumi ümberkorralduskampaanias näibki looduskaitse olevat vaid vaene kosilane, keda tõugatakse, lükatakse, tükeldatakse ja kooritakse. Tundub, et reformijatel puudub selge siht ja seisukoht, mis looduskaitsega peale hakata – eesmärgid on hoopis muud. Kindluse nõnda väita on andnud Keskkonnaministeeriumi põhipanuste tegemine 6. alternatiivvariandile, „milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid, Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.“

Mida see variant tooks looduskaitsele?

Esmalt lahutatakse looduskaitsehaldusest üks oluline kompleks tegelikke looduskaitsevõtteid – külastuse korraldamine. Seejärel on aga looduskaitsestruktuuridel sisuliselt võimatu tegeleda ka loodusharidusega, sest eelnevaga on nad ära lõigatud oma tugibaasist. Kui tegelikku looduskaitset vaid pinnapealselt tundvad inimesed arvavad, et külastuse korraldus on turismiäri, siis kogu maailmas suunatakse justnimelt külastuse ja selle infrastruktuuri (looduskeskused, parklad, loodusrajad jms) abil inimesi looduse juurde neid teid pidi, mis loodust ennast võimalikult vähe koormavad. Ja seejuures ei tohi hetkekski unustada antud kaitseala kaitse-eesmärki. Kui tänapäeva Euroopas ja Põhja-Ameerikas, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal (need kandid on kaasaegse looduskaitsemõtte arengu esirinnas) on miinimumini viidud politseilik looduskaitseinspektorite süsteem, siis tasakaaluks korraldatakse intensiivsemalt külastustegevust ja arendatakse loodusharidust.

Seejärel aga lahustub ülejäänud looduskaitsetegevus uue Keskkonnaameti paljude funktsioonide ja tegevuste vahel. Olgem ausad, tänapäeval hõlmavad ainuüksi maavarade ja veeküsimused lõviosa maakonna keskkonnateenistuste jõuvarudest. Jälgides uute karjääride avamisel kohalike inimeste, riigi (Keskkonnaministeeriumi) ning ärimeeste huvide põrkumisi, siis tõotab ainuüksi see valdkond ametnikele jätkuvalt tööd – üle kogu riigi. Lõppkokkuvõttes ei teki ka kodaniku jaoks selgemat struktuuri vaid asjad lähevad vaid segasemaks. Ei tohi unustada, et Eesti avalikkus on harjunud, et meil on olemas looduskaitsjad ja looduskaitseinstitutsioonid.

Milline on parim lahendus?

2006. aasta algul tegutsema asunud Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) on väga oluline looduskaitsearenguline samm, mida ei tohi mingil juhul kergekäeliselt hüljata. Esimest korda Eesti pärastsõjajärgses ajaloos koondati looduskaitse ühe asutuse raamesse. Sellega loodi alus arvestatavale kesksele looduskaitse kompetentsikeskusele. Looduskaitsekompetentsi edendamiseta pole aga võimalik kaasaegses ühiskonnas, kus looduskaitsel on olulisem roll kui kunagi varem, loodust eesmärgistatult ja tõhusalt kaitsta. Lisaks tegelikule looduse kaitsmisele tõstab looduskaitse arendamine Eesti riigi mainet ning tihendab lõimumist Euroopa ja kogu maailmaga. Tean, et mitmedki kõrged keskkonnaametnikud ei pea rahvusvahelist looduskaitsekoostööd mitte millekski oluliseks, kuid paraku nad eksivad rängalt. Siiski vajab meie omariiklus ka looduskaitsediplomaatiat.

Tõsi, uus haldusmudel ei ole olnud veatu – palju küsimusi on tekitanud tegeliku looduskaitse ja kaitsealade valitsemise lahutamine, liigikaitse, samuti puhkemajanduse jagunemine LKK ja RMK vahel ning metsade kaitse tervikuna. Kaugel ideaalsest on olnud LKK rahastamise mudel. Lisaks on tekkinud avalikes teabekanalistes filosoofilised vaidlused – mis on looduskaitse sisu, milline peaks olema riigi looduskaitse, milline vabaühenduste ja kodanike roll.

Kuidas edasi?

Pean siinkohal oluliseks välja tuua Loodusaja ajaveebis (http://loodusaeg.blogspot.com) läbiviidud küsitlust, mille tähtsust ei tohi ülehinnata, kuid tähelepanuta jätta vast ka ei saa. Küsitluses osales 70 inimest. 75% vastanuist pidas oluliseks LKK säilitamist, 18% pidasid vajalikuks LKK likvideerida ja 4% ei osanud vastata. Ära tasub märkida, et 69% vastanuist pidas oluliseks LKK tugevdamist. Vaid 1% vastanuist oli igasuguste reformide vastu.

Julgen väita, et looduskaitsjad pole iseenesest muutuste vastased ja kõik me mõistame, et tänapäeva ühiskond ja selle institutsioonid ongi pidevas muutumises. See muutumine peab aga olema positiivne – olemasoleva struktuuri tugevdamine ja tema tegevuse täpsustamine. Pakun siinkohal välja radikaalseima, kuid paljudele looduskaitsjaile vast kõige vastuvõetavama variandi:

Riiklik Looduskaitsekeskus jätkab Keskkonnaministeeriumi haldusalas oma tegevust,
Maakondlikelt keskkonnateenistustelt antakse kaitsealade valitsemise funktsioon üle LKK-le,
Täpsustatakse LKK liigikaitselised tegevuseesmärgid,
Lepitakse kokku LKK tegevuse tulemuslikkuse hindamise ja LKK rahastamise mudelites.

Ehk oleks mõistlik kaaluda lisaks eelöeldule järgmisigi samme:

RMK-lt antakse LKK-le üle praegune Loodushoiuosakond koos kogu looduses liikumise (avalik teenus) korralduse funktsiooniga,
LKK keskasutus kolitakse Tallinnast tegelikule loodusele lähemale ja kaugemale hetkepoliitilistest vesipükstest-tornaadodest – näiteks mõnda maakonnalinna (saavutatakse täiendav regionaalne efekt).

Lisaks pean tõdema, et loomulikult on loodusturismil Eesti turismimaastikul oluline koht ja kaitsealad oma infrastruktuuriga on siin ettevõtjate tegevust toetavas, mitte konkureerivas rollis. Samas tuleb ettevõtluse ja avalike teenuste omavahelised tegevusmudelid paika panna, et ka avalikule infrastruktuurile üleliigset survet ei teki.

Selline ongi üheaegselt konservatiivne ja dünaamiline looduskaitse!

Väike moraalilugemine

Lõpetuseks tuleb kahjuks nentida, et ükski reform ega uuendus ei leia mõistmist, kui selle protsess on olnud arusaamatu ja survestatud, tumeda salatsemislooriga varjutatud. Kahjuks on kibedal puhkuste ajal Keskkonnaministeeriumi poolt korraldatud reformiprotsess vaid näide sellest, kuidas asju korraldada ei tohi. Ehk kirjutab keegi sellest tulevikus raamatu – hoiatuseks kõigile ametnikele. Neile, kes aga rõhuvad uuendusprotsessis praegusele majanduskasvu taandumisperioodile ja üldisele säästuvajadusele, tahan südamele koputada: majanduse taandumisele järgneb jälle majanduskasv ning 3-4 aasta pärast tundub tänane rapeldamine (tragi)koomilisena. Koonerdamine pole kokkuhoid ja looduskaitset saab arendada vaid pikas perspektiivis – aastakümneid ette mõeldes.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) avaldus

2008-09-15T22:32:00.007+03:00

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO)
15. september 2008

Keskkonnaorganisatsioonid on looduskaitsereformi suhtes kahtleval seisukohal.

Täna keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja Keskkonnaministeeriumi kantsleri Rita Annuse poolt Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja (EKO), Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esindajatele tehtud kavandatava looduskaitse halduse ümberkorralduse kava tutvustus jättis keskkonnaorganisatsioonid jätkuvalt infovaegusesse.

Lähema analüüside ja otsustusprotsessi tutvustamise asemel oli tegemist lühikese teavitusüritusega, mille põhisõnum oli, et muudatused on otsustatud ellu viia. Vaatamata jagatud infokildudele jäid selgusetuks aga sellise otsuse põhjendatus ja kogu planeerimisprotsessi käik. Ehk teiste sõnadega, mida konkreetselt ja miks on vajalik muuta ja kuidas sellisele järeldusele jõuti. Ehkki EKO toetab keskkonna- ja looduskaitse valdkonna parema korraldamise kavasid, pole siiani keskkonnaministeeriumi antud informatsiooni põhjal võimalik enda seisukohta konkreetse reformi suhtes kujundada.

EKO peab vajalikuks rõhutada, et looduskaitse kui stabiilsust nõudva otseselt avalikke huve teeniva valdkonna muutmine nõuab põhjalikku ja ekspertteadmisi arvestavat eeltööd. Paraku praegune keskkonnaministeeriumi selgelt kiirustav ja kaasamise reegleid eirav tegevus seda printsiipi ei järgi.

EKO on ka tänase kohtumise järel seisukohal, et reform, mis peaks muutma Keskkonnaministeeriumi haldusala paremini ja efektiivsemalt korraldatuks ja inimestele lihtsamalt mõistetavaks, toob planeerimisfaasi läbi kukkudes kaasa peatse vajaduse jätkata
ümberkorraldusi, mis suurendavad aja- ja rahakulusid. Sage kiirustav reformimine ei aita aga valdkonna selgusele kaasa. Küsimus pole antud juhul mitte järjekordses institutsionaalses reformis, väidetavalt saavutamaks eelarve kokkuhoidu, vaid terve looduskaitse valdkonna võimalikus kahjustamises.

Aastatel 2003-2004 tehti põhjalik eeltöö looduskaitsereformi läbiviimiseks (KAVO - protsess). Osa tollal analüüsitust ja ettepandust viidi ka ellu, kuid nähtavasti poliitilistel põhjustel jäi reform pooleli (osa funktsioone ja ametikohti jäeti loodud Riiklikule Looduskaitsekeskusele (LKK) üle andmata jms.) Nüüdne viitamine LKK alarahastusele ja ülesannete dubleerimisele teiste riigiasutustega on kohatu, sest on tingitud tollase põhjalikult läbimõeldud reformikava poolikust elluviimisest.

Eeltoodust lähtudes soovitab EKO Keskkonnaministeeriumil:

peatada looduskaitsehalduse reformi eelnõu ennatlik valitsusse suunamine;
anda nii looduskaitsetöötajatele kui ka avalikkusele piisavat teavetreformide õhjendatusest koos vastavate analüüsidega ja kaasama protsessi nii looduskaitsesüsteemis töötavad inimesed kui kahuvigrupid;
hoiduda halduslikult võib-olla põhjendatudki sammudest, mis viivad looduskaitse tasalülitamisele ning halvendavad looduslikumitmekesisuse säilimise tagamist, mis on kohustuseks ka EestiVabariigile.

EKO liikmesorganisatsioonid on Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Eestimaa Looduse Fond, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.

Jüri-Ott Salm
Eestimaa Looduse Fond
Tegevjuht
GSM: 5295933
e-mail: jott@elfond.ee

Meenutame: Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse

2008-09-10T23:28:00.003+03:00

1999. aastal kirjutas Kalevi Kull "Postimehe" lisas artikli "Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse".
Looduskaitse positsioneerimine ühiskonnas on ka täna aktuaalne, mistõttu avaldame artikli autori loal "Loodusajas" uuesti, et tuua Loodusaja lugejateni erinevaid vaatenurki.

Riigikaitse on ökosüsteemi kaitse

Mõeldes riigi kaitsmisele on selge, et kaitsta pole vaja üksnes inimeste elusaid kehasid, eraomandit ja esivanemate haudu, vaid ühteaegu ja ennekõike elutingimusi, milleta ei saa elurõõmu olla. See on selle maa aineringe, enesetaastumise protsess, mida tagab ja milles on osaline kõik siin elav. Kui hävib muld või mets, kalad või vetikad, siis ei jää tühjagi alles ka inimeste elurõõmust ega eluväärtusest. Kes mõistab ökoloogiat, saab sellest kohe aru. Tasakaalutus ökosüsteemides on ju majanduslike huvide sügavamaks põhjuseks. Suured aineringete tasakaalu rikkumised tekitavad vägivalla ohu.

Praegu on nii, et armee kaitseb inimesi, keskkonnakaitse tegeleb loodusega. Omavahel nad koostööd ei tee, pigem on vaenujalal ja tirivad eri suundades. Looduskaitse ei taha lubada kaunite järvede kallastele kaevikuid kaevata ja üle kotkapesade kahureid paugutada, sõjavägi ei taha minna mahajäetud karjääridesse kuiva tapatrenni tegema.

Kui aga mõista, et eesmärk on keskkonnakaitsel ja sõjaväel täpselt üks ja seesama, siis võiks olla võimalik ka koostöö. Kui taanlastel on keskkonna- ja energeetikaministeerium üheks liidetud, siis meil saaks kaks kaitseministrit pead kokku panna. Kasu oleks nii majanduslik kui ka psühholoogiline.

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras, küll aga sinna, kus keskkonnakaitse oma jõududega hakkama ei saa.

Nii keskkonnakaitse kui sõjavägi on rahvale väga kallid pidada. Seda kallimad, mida enam on paigast ära ökosüsteemi tasakaal, mille lüliks inimesed on. Nende koostöö sünnitaks suure kokkuhoiu, kaitse efektiivsuse suurenemise ja vastuolude vähenemise. Sest keskkonnakaitse funktsiooniks on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel, ning kaitseväe ülesanne on kaitsta maad kõige elu ja kultuuriga sellel.

Looduskaitseala kui piirivalvur

Kui looduskaitse mõtleks rohkem riigikaitsele, siis rajaks ta looduskaitsealad Narva jõe kallastele ja rahvuspargi Setumaale. Koostöös Vene looduskaitsega teisel pool piiritõkkeid saaks rahvuspark haarata terve Setumaa, ning Narva jõe kaldad oleksid ülemaailmsete kaitseorganisatsioonide kontrolli all, mis annaks nii lisakaitset kui ka vahendeid selle teostamiseks. Sama oleks Lämmijärve mõlema kaldaga. Unikaalse elustiku poolest on need alad ju bioloogidele ammu tuntud. Ühine kaitseala lätlastega Pärnumaa piiril, Soome-Vene looduskaitsekoostöö Karjalas ning Poola-Valgevene Belovežje tõendavad, et see on võimalik. Koostöö piiritagustega maa kaitsel on juba iseenesest rahu tagatis ja vähendaks poliitilisi pingeid.
Vähemalt osa keskkonnakaitse rajatisi on sellise riigikaitselise tähtsusega, et neid on mõistlik hoida sõjaväe(statud) kontrolli ja hoolduse all, eriti arvatavasti Kirde-Eestis. Ning kui sõjavägi asub kaitsealuse territooriumi piiril, siis ta automaatselt osaleb ka looduskaitses. Ent mõistlik oleks, et mitte automaatselt, vaid teadlikult.

Kogemus nõukogude sõjaväega näitab, et sõjavägi võib tekitada nii ohtlikku reostust (mida on ülikallis taastada) kui ka hästi säilinud metsikut loodust (kuhu ükski loodushuviline ligi ei pääse). Nii et mõlemad on võimalikud.

Kui Kaitseliit paugumängude asemel varitseks ja püüaks tegelikke röövleid, salakütte ja metsavargaid, ühekordsete ehitiste asemel valmistaks püsivaid laudteid soode loodusradadele, oleks see riigile kasulik nii julgeoleku, kokkuhoiu kui ka rahu mõttes, olles samas ka õppuseks kaitseliitlastele. Kui skautlaagreis looduskaitsetööd teha, muutuksid laagrid külgetõmbavamaks.
Vägivallatuks sündinud õhukese ja tundliku nahaga inimesele on sundkorras tapmise õppimine, mida sõjaväes inimkujulise märklaua pihta lastes treenitakse, sügavalt loomuvastane. Õpetada oleks vaja enesekaitset ja elukaitset.

Sõjaväeaasta peaks olema poistele intensiivse õppetöö aeg, mil omandatakse eluhoidmise võtteid. Siis tekiks ehk ka intelligentsel eestlasel huvi sõjaväes teenida, ning kaoks praegune vastuolu, kus sõjavägi ja ülikool eesti rahvast raamatutundmise ja kehalise tervise alal vastupidises suunas tirivad. Ning ülikool peaks tähele panema, et Eestis ei olegi ökoloogilise sõjaajaloo või majanduse ökoloogiliste aluste asjatundjaid.

Keskkonna- ja looduskaitse suurem sõjaväestatus ning armee suurem looduslembus ja ökoloogiatundmine oleks niisuguse koostöö tulemus. Arvan, et see oleks üksnes hea.
Ehk siis tuleb ka taipamine, et iga tükk looduskaitse all olevat maad teeb kaitstumaks terve Eesti riigi. Jutt pole siin reservaatidest — üle 90% meie kaitsealade maadest on sellised, kus inimesed elavad ja majandavad.

Maa vallutatakse rahaga

Riigikaitses on ilmselgelt niisuguseid auke, kus sõjavägi oma jõududega midagi teha ei suuda, ning kus seetõttu looduskaitse appi peab tulema. Mõtlen näiteks neid maavallutusi, mida ei tehta kahurite abil, vaid majanduslike meetoditega. Maad võib omale saada ju ka äraostmise teel. Kogu maad indiaanlastelt ei vallutatud, suur osa osteti.

Veel kümme aastat ning kolmandiku maa omanikeks on Vene kodanikud, teine kolmandik on Rootsi kodanike käes, ülejäänu jagavad soomlased ja sakslased — ning olemegi Eesti maast ilma. Saaremaaga on juba jõudsalt algust tehtud.

Euroseadused nõuavad maa vaba võõrandamise õigust. Ent eripiirangud maa võõrandamiseks kaitsealadel võivad olla suure jõuga, eriti kui kaitse all on suured alad. Vajalik seadusemuudatus on parlamendi kätes. Maaomandus on väga pikaajalise toimega, ka siis, kui meie riigist Euroopa osariik saab. Nii riigile kui ka rahvale on väga ohtlik, kui suur osa eraettevõtlusest ja suurtööstusest arvab end olevat väljaspool riiki, tundmata end kohaliku looduse, kultuuri ja majanduse ökosüsteemi osana ning selle eest vastutajana. See on seesama, millest kõneleb füüsik Vandana Shiva, indialanna, alternatiivse Nobeli auhinna laureaat 1993.

Taimedki on immigrandid

Oluline ja viimasel ajal maailmas tähelepanu alla tõusnud nähtus on bioinvasioon. Koos inimeste globaalse liikuvuse, sildade ehitamise ja looduslike koosluste hävitamisega kaasneb ka ennenägematu taimede ja loomade migratsioon. See on võõrliikide sissetung, levik ja kohalike liikide väljatõrjumine, koos looduse mitmekesisuse vähenemisega, looduse vaesestumisega. See on agressiivsed tulnukumbrohud, putukad ja suuremad loomad, haigustekitajad mikroobid jne. See on võõrliikide kasvatamine kohalike asemel.

Eesti looduse eurostumine oleks selge katastroof. See, et Inglismaal kasvavast kümnest puust on üheksa võõramaised, ei tee rõõmu kellelegi peale mõne puidufirma omaniku. Taastamine on aga ülimalt kallis. Botaanik Toomas Kukk on teinud esimese variandi Eesti taimede Mustast Raamatust, s.o. agressiivseist taimimmigrantidest. Zooloog Tiit Maran võitleb ameerika naaritsaga kohaliku naaritsa nimel. Ent meie haljastusarhitektide töö tulemusena kaovad kohalikud puud-põõsad linnadest ja asulatest päris plaanipäraselt.

Nõrk piirikontroll elusorganismide ületoomise üle viitab selgesti, et küsimus on piirikaitsega seotud. Tasakaalustunud looduses on uusmigratsioon väga väike. See on aga suur ülemineku- ja katastroofiaegadel ning lõhutud loodusega piirkondades. Migratsiooni rahumeelne piiramine (mille üks komponent on looduslike koosluste säilitamine) on tasakaalu hoidmise vahend, mis hoiab ära vägivalda. Loodus on —lisaks muule — ka hea mudel inimeste maailmale.

Reostunud vesi = sõjaoht

Riigikaitse üks osa on kaitse ja eeltööd globaalsetest kliimamuutustest ja majandushädadest tulenevate suurte ohtude vastu. Nende hulka kuuluvad uputused ja tormid, millega meil edaspidi kindlasti tõsiselt kokku puutuda tuleb, ning eluohtlikud muutused Soome lahe ja Pihkva järve vees. Majandusvapustused, mis globaalprobleemide peatse teravnemisega kaasnevad, muudavad ülimalt ohtlikeks meie läheduses paiknevad tuumaenergia seadmed, ennekõike Sosnovõi Bori elektrijaama.

Tasub märgata, et puhas joogivesi on probleem nii Palestiinas kui Kosovos. Kosovo maa on üks Euroopa reostatumaid. Iseseisvustaotluses on lootus oma maa keskkonnavarasid paremini kaitsta. Veeprobleemid on teravad mitmes sõjaohtlikus piirkonnas Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas. Järelikult on Eesti kaitse seisukohalt esmatähtis hoida vesi puhas ja kättesaadav Virumaal. Tasub tähele panna, kuidas taastumatute või väga aeglaselt taastuvate maavarade kasutamine on seotud sõjaohuga.

Järelikult on Eesti riigikaitsele osalemine rahvusvahelistes keskkonnakaitse–organisatsioonides samavõrra oluline kui osalemine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis ning kui leiduks tugevaid keele- ja kultuurikaitse organisatsioone, siis loomulikult ka neis. Ökosüsteemi kaitse peab olema kompleksne, ilma aukudeta. Ent ka ilma traataiata, mille vahelt ema- ja isailves teineteist vaid vaadata saaksid, mistõttu nad üksnes Tallinna ja Elistvere loomapuurides alles jäävad. Siis säilib väikegi lootus, et eesti rahvas ja kultuur alles jääb. Eesti inimeste keel ei püsi ilma Eesti looduse keeleta.

Riigi ja rahva elujõud tuleneb huvist elu vastu. Elus ei ole aga mitte üksnes inimkehad, vaid ka muld, mets, järved ja terve kultuur. Küsisin kunagi Lennart Merelt — mis oleks, kui kuulutaks terve Eesti rahvuspargiks. Ta arvas, et rahvuspargi direktori kohast jääks talle väheks. Ent rohkemat tahta ju ei saagi.

Vajadus Eesti ökosüsteemi kaitsta jääb sajandeiks. Enne ei saavuta inimkond kindlasti tasakaalu.

Kalevi Kull
ökoloog

Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorralduse variandid

2008-09-07T19:19:00.019+03:00

Riigikogu liige hr Valdur Lahtvee edastas Loodusajale Keskkonnaministeeriumi 04.09.2008.a kirja nr 1-2/39285-2 Riigikogule, millega Keskkonnaministeerium vastas hr Valdur Lahtvee poolt 21.08.2008.a esitatud kirjalikele küsimustele (kiri nr 1-9/82).

Loodusaeg on alati pidanud oluliseks looduskaitseprotsesside (ka looduskaitsehaldusreform) avatust ning dialoogi edendamist Århusi konventsiooni vaimus. Kõnealune dokument ei sisalda ka ühtegi juurdepääsu- ega avaldamispiirangut. Seetõttu peab Loodusaeg oluliseks antud dokumendi kättesaadavaks tegemise kõigile huvilistele.

Keskkonnaministeeriumi 04.09.2008.a kiri nr 1-2/39285-2:

Edastame Teile vastused Riigikogu liikme Valdur Lahtvee poolt esitatud kirjalikele küsimustele.

1. Milliseid variante Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamiseks on praeguseks juhtgrupp arutanud?

Keskkonnahalduse ümberkorraldamise ettevalmistamiseks moodustas minister juhtgrupi ja töögrupi. Töögrupi ülesanne oli kaardistada Keskkonnaministeeriumi ja tema valitsemisala täitev-korraldavad funktsioonid, analüüsida nende teostuse korraldust ning teha saadud andmete alusel juhtgrupile ettepanekud funktsioonide teostamise parendamiseks. Töögrupp analüüsis kuut võimalikku alternatiivi (vt lisa):

I alternatiiv - niinimetatud miinimumalternatiiv, mis sisaldab KKM keskkonnateenistusteja KKM osakondade baasil uue valitsusasutuse moodustamist. Kõik teised asutused jätkaksid tegevust endisel kujul ja endiste funktsioonidega;
II alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, teise asutusse järelevalve funktsioonid ning kolmandasse asutusse suurem osa andmekogude pidamise, seireandmete kogumise, andmeanalüüsi ja aruandlusega seotud funktsioone. Muudatused ei mõjutaks Riikliku Looduskaitsekeskuse praeguseid funktsioone;
III alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse looduskaitsega seonduvad korraldavad funktsioonid;
IV alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid;
V alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ja teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine antakse Riigimetsa Majandamise Keskusele;
VI alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.

Eeltoodud alternatiivide analüüsimise järgselt pakkus töögrupp võimalike lahendustena välja kolm alternatiivi (vt lisa):

I alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, kaitsealade valitsemise ja korraldamisega seotud funktsioonid, andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning teise asutusse keskkonnajärelevalve funktsioonid;
II alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid (välja arvatud looduskaitsega seotud andmehõive ja seire) ning teise asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid;
III alternatiiv - alternatiiv, milles koondatakse ühtse asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kõik looduskaitsega seotud funktsioonid.

2. Millist varianti ja millistel kaalutlustel peetakse praegu sobivamaks?

Juhtgrupp eelistab mõningate täienduste ja muudatustega VI alternatiivi, ehk võimalust, et üheks asutuseks liidetakse keskkonnateenistused, Riiklik Looduskaitsekeskus, Keskkonnainspektsioon ja Kiirguskeskus ning kaitsekorralduskavades määratud looduskaitsetööde teostamise ja külastuskorralduse funktsioonid pannakse Riigimetsa Majandamise Keskusele. Juhtgrupi hinnangul tuleks Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus kaasata ümberkorraldustesse kaheetapiliselt, sest andmekogude ja infosüsteemide põhjalikuks analüüsiks on vaja lisaaega.

Juhtgrupi arvamus on, et nimetatud alternatiiv võimaldab kõige paremini lahendada keskkonnahalduse praegusest korraldusest tulenevaid probleeme. Ehk ühtse asutuse loomine aitaks vältida tööülesannete dubleerimist ja killustatust, parendaks spetsialistidevahelist infovahetust ning süsteem muutuks Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega suhtlevate inimestele ja ettevõtjatele lihtsamini mõistetavaks. Funktsioonide süsteemsem korraldus ning ühise tugistruktuuri loomine võimaldaks seadusest tulenevaid funktsioone täita ka kahaneva riigieelarve tingimustes.

3. Milliseid spetsialiste ja eksperte on juhtgrupi töösse kaasatud?

Juhtgrupi hinnangul tunnevad keskkonnahalduse kitsaskohti kõige paremini Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas töötavad inimesed. Sellest tulenevalt moodustati juhtgrupi ettepanekul keskkonnaministri käskkirjaga töögrupp kuhu kuuluvad Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni asedirektor Agu Leivits, Keskkonnainspektsiooni analüüsi ja planeerimise osakonna juhataja Katri Känkinen, Jõgevamaa keskkonnateenistuse keskkonnakorralduse spetsialist Helen Manguse ning ministeeriumi nõunik Kristina Grau. Töögrupp kaasas funktsioonide kaardistamisse ning funktsioonide täitmise korralduse analüüsimisse kõik puudutatud asutused ning ministeeriumi osakonnad ja keskkonnateenistused. Seega on väga suur hulk spetsialiste ja eksperte andnud oma hinnangu, millised on keskkonnahalduse probleemid ning millised võiksid olla lahendused.

4. Milliseid variante pidasid sobivmaks eksperdid?

Keskkonnahalduse parendamise võimalikke alternatiive on arutanud juhtgrupp ja töögrupp. Alates käesolevast nädalast toimuvad Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasisesed ja -välised arutelud.

5. Kas minister on rahul juhtgrupi tööga ja kavatseb selle tööd arvestada?

Keskkonnahalduse ümberkorraldamise protsess on pooleli ja lõplikud otsused langetamata, mistõttu on vara lõplikke hinnanguid anda.

Lugupidamisega

Jaanus Tamkivi
Minister

Lisa: keskkonnahalduse ümberkorraldamise alternatiivid 9 lehel 1 eks

Kristina Grau 626 2847

LISAD:

TÖÖGRUPIS ARUTLUSEL OLNUD ALTERNATIIVID

I ALTERNATIIV - miinimumalternatiiv, mis sisaldab KKM keskkonnateenistuste ja KKM osakondade baasil uue valitsusasutuse moodustamist. Kõik teised asutused jätkavad tegevust endisel kujul ja endiste funktsioonidega.

II ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, teise asutusse järelevalve funktsioonid ning kolmandasse asutusse suurem osa andmekogude pidamise, seireandmete kogumise, andmeanalüüsi ja aruandlusega seotud funktsioonid. Muudatused ei mõjuta Riikliku Looduskaitsekeskuse funktsioone.

III ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse looduskaitsega seonduvad korraldavad funktsioonid.
IV ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kolmandasse asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid.

V ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ja teise asutusse andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Looduskaitsetööd ja külastuse korraldamine antakse Riigimetsa Majandamise Keskusele.
VI ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid ning andmehõive ja seirega seotud funktsioonid. Maa-ametisse antakse üle keskkonnaandmekogude ja infosüsteemidega seotud funktsioonid ning Riigimetsa Majandamise Keskusele looduskaitsetööde teostamine ja külastuse korraldamine.

TÖÖGRUPI ETTEPANEKUD JUHTGRUPILE

I ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse lubade- kooskõlastuste andmisega seotud funktsioonid, kaitsealade valitsemise ja korraldamisega seotud funktsioonid, andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning teise asutusse keskkonnajärelevalve funktsioonid

II ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühte asutusse täitevvõimu funktsioonid (välja arvatud kaitsealade valitsemine), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid (välja arvatud looduskaitsega seotud andmehõive ja seire) ning teise asutusse kõik looduskaitsega seonduvad funktsioonid.

III ALTERNATIIV - alternatiiv, milles koondatakse ühtse asutusse täitevvõimu funktsioonid (load, kooskõlastused, järelevalve), andmehõive ja seirega seotud funktsioonid ning kõik looduskaitsega seotud funktsioonid.

Soome rahvusparkides piisab külastajaid (refereering)

2008-09-01T20:44:00.012+03:00

Värske Soome Metsaameti (Metsähallitus) infoleht metsä.fi (august (4), 2008) avaldab sellise pealkirja all artikli, kus märgitakse, et Metsähallituse rahvusparkides käis 2007. aastal 1,6 miljonit külastajat - 6% eelmisest aastast rohkem. 15 aasta jooksul on külastajate arv kolmekordistunud. Kõige soositumad on Põhja-Soome suured rahvuspargid, milledele järgneb pealinnalähedane Nuuksio.

Loodusturism on Soomes kõige kiiremini kasvav turismiliik. Põhiosa külastajaid piirdub Lõuna-Soome ja turismikeskuste vahetus läheduses olevate rahvusparkidega. Üha kasvavate masside teenindamiseks ja ohjamiseks vajatakse spetsiaalset struktuuri. Rahvusparkide hoidmise hulka kuulub muuhulgas ka matkaonnide ja lõkkeplatside hooldamine, infotahvlite ja matkaradade ehitamine ja hooldamine, samuti põletispuude olemasolu tagamine ja jäätmemajandus. Aastal 2007 olid Metsähallituse loodusteenuste kogukulud 54,5 miljonit eurot.

Keerulisemaks muutuv finantsolukord sunnib pidevalt hindama, milliseid teenuseid kasutab võimalikult suurem hulk inimesi ja milliseid võib kärpida. Olemasolevad teenused on plaanis ka edaspidi säilitada külastajaile tasuta kättesaadavatena.

Pidevalt kasvavad külastajatehulgad tekitavad lisapingeid rahvusparkide kaitsekorralduskavade koostamisel ja looduse säästlikul kasutamisel. Kaitsealade kaitse-eesmärkidest peetakse aga jätkuvalt kõvasti kinni. Üheks oluliseks võtteks siinjuures on inimeste suunamine väljaehitatud ja märgitud loodusradadele.

Lingid:

Märgukiri Keskkonnaministeeriumile: Looduskaitsesüsteemi tuleb arendada teadmistepõhiselt

2008-08-29T19:52:00.012+03:00

Täna saatsid Keskkonnaministeeriumile ühise märgukirja Eesti TA Looduskaitse Komisjon ja Eesti Looduseuurijate Selts:

Keskkonnaministeerium
Narva mnt. 7A
Tallinn 15172

29.08.2008.

MÄRGUKIRI KESKKONNAMINISTEERIUMILE

Looduskaitsesüsteemi tuleb arendada teadmistepõhiselt

Keskkonnaministeerium on läbi aegade teinud koostööd akadeemiliste loodushoiu-organisatsioonidega ja loodusteadlastest ekspertidega, kaasates neid arengukavade tegemisse ning pidades dialoogi Eesti loodushoiu tulevikku puudutavate strateegiliste sammude osas.

Ka Eesti Looduseuurijate Selts ja Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon on omalt poolt palju panustanud koostöösse riikliku looduskaitsesüsteemiga. Korraldatud on ühisseminare ja ümarlaudu, samuti aga nii teoreetilisi kui praktilisi õppepäevi ja mõttetalguid, kaasates Keskkonnaministeeriumi süsteemi kolleege. Selline lähenemisviis tagab vajaliku kompetentsi kaasamise ning arengustsenaariumite teadmistepõhise analüüsi.

Eeltoodut arvestades teeb meid ärevaks nii praegune looduskaitsesüstemi reformi protsess kui selle võimalikud stsenaariumid, millest mõned näevad ette senise looduskaitsehalduse terviklikkuse lõhkumist ning selle osade üleandmist Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK).

Peamised avalike arutelude etapid juba läbinud RMK arengukava, mis on plaanis kinnitada 12. septembril 2008 ning millele Internetis ettepanekute tegemise lõpptähtaeg on 1. september, ei sisalda looduskaitse ega loodushariduse komponente.

Arengukava projekti kohaselt (www.rmk.ee/arengukava) on RMK "1999. aastal Metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille ülesandeks on riigimetsa majandamine ning mitme-külgseks kasutamiseks võimaluste loomine." (vt. lisas toodud väljavõtteid RMK arengukava projektist).

RMK ellukutsumise eesmärkidest, senisest tegevusest ning arengukavast ei ilmne, et RMK-l oleks piisav kompetents ja kogemus looduskaitsealaste tegevuste arendamiseks. Samuti tuleb arvestada huvide konflikti võimalusega ärihuvide ja looduskaitsetegevuste arendamise vahel.

Samal ajal on Keskkonnaministeeriumi poolt 2005. a. Riigikogule esitatud eelnõus "Riiklik Looduskaitse Arengukava aastani 2035" ning Keskkonnahariduse Kontseptsioonis ekspertide poolt Keskkonnaministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel põhjalikult analüüsitud Eesti looduskaitse arengustsenaariumeid ning nähtud ette Riikliku Looduskaitsekeskuse võtmeroll riigi esindajana vastavates koostöövõrgustikes ning riikliku looduskaitse elluviimisel.

Kõigi olulisemate arengustsenaariumite puhul on jõutud järeldusele, et Eesti vajab tugevat ja järjepidevat riiklikku looduskaitsesüsteemi, kus töötavad pädevad inimesed ning mis tagab looduskaitse nii mehitatud kui mehitamata kaitsealadel ning väljaspool kaitsealasid. Vaatamata sellele, et eelmisest reformist kosumine võttis aega, on alates 2006. aasta jaanuarist toimiv Riiklik Looduskaitsekeskus praegu selline organisatsioon ning tal on kõik eeldused veelgi tugevneda.

Eestis on juba arutatud riiklike looduskaitseülesannete RMK alluvusse viimist, kui 2004. aastal toimus uue ja ühtse kaitsealade valitsemise organisatsiooni loomine. Toonane protsess ehitati üles kõigi osapoolte kaasamisele ning paljude ekspertide ühistöö tulemusena sündis Riiklik Looduskaitsekeskus oma praeguses vormis. Otsuse langetamisel lähtuti selgest tõdemusest, et organisatsiooni vorm, alluvussuhted ning töökorraldus on määravad selle töö efektiivsuse ja tõhususe kujunemisel. Variant rakendada looduskaitset RMK alluvuses sai aga üheselt negatiivse hinnangu põhjustel, mis on tänagi aktuaalsed: looduskaitset ei saa juhtida äriühing, mille üheks eesmärgiks on olla tulu tootev; ei saa anda eramaade (aga Eestis on palju looduskaitsealuseid maid eraomanduses) üle otsustamise pädevust konkureeriva firma (erametsaomanikud vs. RMK) allüksuse kätte; RMK-d juhib nõukogu, mille otsused on heitlikud, liikmeskond sageli vahetuv ja tihti selgelt poliitilisi huvisid esindav, mis kõik kokku ei taga looduskaitsetöös hädavajalikku stabiilsust; küsitav on õiguslik olukord, kus tulundusasutus hakkaks täitma riigivalitsemise funktsioone jne. 2004. aastal paljude ekspertide ühistööna valminud otsuste kahtluse alla seadmine oludes, kus otsused on end igati õigustanud, näitab lugupidamatust kõigi eelmainitud kavade koostamises osalenute ning saavutatud kokkulepete suhtes.

Väga oluline on Riiklikule Looduskaitsekeskusele osaks saanud tunnustus akadeemiliste koostööpartnerite poolt. Riikliku Looduskaitsekeskus osaleb nii Eesti-sisestes kui rahvusvahelistes koostöövõrgustikes ning on usaldusväärseks partneriks ülikoolidele ja loodushoiuorganisatsioonidele nii riiklikes kui rahvusvahelistes projektides, mille sisuks on looduskaitse ja loodushariduse edendamine. Selle sotsiaalse kapitali ja hästi toimivate koostöövõrgustike väärtus on hindamatu, sest see on võimaldanud Eesti riikliku looduskaitsesüsteemi edendamisse kaasata Eesti teadlaste kompetentsi.

Peame vajalikuks rõhutada, et riikliku looduskaitsesüsteemi, ülikoolide ning akadeemiliste loodushoiuorganisatsioonide koostöö sidusus on üks riigi tugevuse alustalasid. Seda koostööd häirivad sammud nõrgestavad riigi arengusse panustavate teaduses ja kolmandas sektoris tegutsevate inimeste koostöö motivatsiooni riigi institutsioonidega ning nõrgestavad Eesti riiki kui tervikut. Ettevaatamatud sammud mõjuksid katastroofiliselt nii riiklikule looduskaitsele mitte ainult ministeeriumi haldusalas, vaid oleksid palju laiema sotsiaalse mõjuga, purustades ka järk-järgult üles ehitatud koostöövõrgustikud, mis põhinevad partneritevahelisel usaldusel ja lugupidamisel.

Eeltoodust lähtudes teevad Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon ja Eesti Looduseuurijate Selts Keskkonnaministeeriumile järgmised ettepanekud:

(1) peatada looduskaitsehalduse reformi eelnõu valitsusse suunamine;
(2) esitleda selle eelnõu projekti kirjalikult TA looduskaitse komisjonile, Eesti Looduseuurijate Seltsile, HTM-KKM keskkonnahariduse arengukava töörühmale, akadeemilistele ringkondadele ning, vastavalt Aarhusi konventsioonile, ka avalikkusele;
(3) esitleda eelnõu projekti TA looduskaitse komisjoni ja Eesti Looduseuurijate Seltsi ühiskoosolekul.

Lugupidamisega,

Urmas Tartes, Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimees - Tõnu Viik, Eesti Looduseuurijate Seltsi president

LISA:

Väljavõtted RMK arengukava projektist:

RMK on 1999. aastal Metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille ülesandeks on riigimetsa majandamine ning mitmekülgseks kasutamiseks võimaluste loomine. RMK juhtimise korraldus ning õigused ja kohustused metsa majandajana on kindlaks määratud Metsaseadusega. Lisaks on Riigikogus kokku lepitud, et eesmärgid riigimetsa majandamisele määratletakse riikliku metsanduse arengukavaga. Kehtiv Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2010 sõnastabki RMK eesmärkidena metsa ja metsasaaduste võimalikult mitmekülgse kasutamise, kusjuures:

a)sotsiaalseteks eesmärkideks on riigimetsa kasutamine igaüheõiguse alusel ning mitmekülgse tööhõive tagamine, samuti riigikaitse;

b) keskkonnakaitselisteks eesmärkideks on riigimetsa pindala viimine vähemalt 20%-le maismaast, seatud kaitsepiirangute jälgimine metsade majandamisel ning metsakaitseliste nõuete jälgimine ning sellega metsakahjustuste vähendamine;

c) majanduslikeks eesmärkideks on riigitulu teenimine, metsa majandamise saaduste müük turuhinnaga ning riigimetsa majandamiseks vajalike tööde teostamine eraettevõtetega võrreldavas ökonoomsuses.

Piiravate tingimustena on riiklikus arengukavas sõnastatud keeld muuta iseseisvalt riigimetsamaa sihtotstarvet (vältimaks olukorda, kus RMK võiks metsa majandamise asemel hakata tegelema tulutoovamate maakasutusviisidega) ning osaleda puidu töötlemises. Suurema efektiivsuse saavutamiseks ning majandustegevuse parema jälgitavuse tagamiseks on riikliku arengukavaga sätestatud võimalus moodustada RMK-le kuuluvaid äriühinguid; RMK jätkab oma põhitegevuses riigitulundusasutusena.
...

3.2. Metsa elurikkuse säilitamine

Eesti metsi, sh riigimetsi iseloomustab nende suur mitmekesisus ning liigirikkus. Kuigi riigimetsi on aastakümneid majandatud suurte massiividena, on puistute takseertunnustest tuleneva jaotuse alusel ka riigimetsades eraldise suurus keskmiselt ainult 2,5 hektarit. Metsade selline liigendatus loob võimaluse ülemineku- ja puhvertsoonide tekkimise läbi mitmekesiste koosluste tekkeks, samas seab majandamistegevusele kõrgendatud nõudmised. Siiski tuleb just sellise, meile omase metsa elurikkuse säilitamist lugeda RMK põhiliseks ülesandeks, ning seada looduse hoidmiseks kehtestatud majandamispiirangutest kinnipidamine ning ettenähtud -tegevuste täitmine teistele ülimuslikuks eesmärgiks. Eesmärgi täitmist hinnatakse raiutavate alade suurusepiiramisega; loodus- ja keskkonnakaitseliste piirangute järgimist õigusnormide rikkumiste arvuga (tk). Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olemasolevate üldiste keskkonnamonitooringu vahenditega hinnatakse piirangute ja tegevuste ulatuse piisavust ning kehtestatakse vajadusel uusi.
...

4.2. Loodushoiu tegevusvaldkond

Loodushoiu tegevusvaldkonna eesmärgiks on aidata oma tegevustega kaasa elanikkonna loodusteadlikkuse ning -hoidlikkuse kasvatamisele, vähendada selle kaudu metsa kasutamisega kaasnevaid mõjusid metsa ökosüsteemile, parandada inimeste tervist ning pakkuda rahuldust läbi igaüheõigusel tugineva looduses liikumise võimaldamise.

Eesmärgiks on suurenev metsakülastajate arv, mis peaks kasvama 850000 inimeselt 2009. aastal 1 miljoni inimeseni 2012. aastal.

Kuhu ikkagi suundub looduskaitsehaldus? Avalik pöördumine

2008-08-27T21:47:00.005+03:00

Oma 12. juuni kirjutises tundsin muret ootamatult algava looduskaitsehalduse reformi pärast. Pean vajalikuks veelkord ära tuua juba kord esitatud mõtte:

Olen üldiselt olnud seisukohal, et institutsiooni reformimine on vastava organisatsiooni oma sisemine asi, sisemine arengustrateegia, mida ei ole vaja pidevalt laia avalikkusega arutada ja diskuteerida. Praegused arengud aga näitavad, et olen sügavalt eksinud. Vaid avalik mõttevahetus ning erinevate huvigruppide ja sidusrühmade kaasamine saab tagada looduskaitsehalduse tasakaalustatud ja mitut pidi läbi mõeldud arengut. Kabinetivaikuses sündinud kokkulepetest sünnib vaid segadust.

Ja nüüd ongi segadus käes! Täna õhtupoolikul jõudis Loodusajani Riikliku Looduskaitsekeskuse juhtide, tuntud ja austatud looduskaitsjate murest murtud pöördumine, mille toon omapoolsete kommentaarideta järgnevalt Teie ette:

AVALIK PÖÖRDUMINE

Eesti looduskaitsehalduse reformist

Lp. peaminister
Lp. keskkonnaminister
Lp. valitsuse liikmed
Lp. Riigikogu keskkonnakaitse komisjon

Käesolev pöördumine on ajendatud murest Eesti, meie ühise kodu tuleviku pärast. Loodushoiu tulevikust sõltub meie tervis ja elukvaliteet ning loodusega ümberkäimisest ja valitsemise tavadest ka Eesti riigi maine.

Hetkel on Eesti looduskaitsesüsteem jagatud mitme organisatsiooni vahel – üksteisest on lahutatud valitsemine, kaitse korraldamine, järelevalve, registri pidamine. Töökorralduse parendamiseks moodustas keskkonnaminister käesoleva aasta 2. juunil oma käskkirjaga nr 645 juhtgrupi, kelle ülesandeks sai ette valmistada Keskkonnaministeeriumi (KKM) haldusala ümberkorraldamine. Vastavalt sellele käskkirjale peab haldusala ümberkorraldamise ettevalmistamine lõpule jõudma hiljemalt 31. augustiks 2008.

Ümberkorraldusplaanidest teavitati KKM Infokirjas ka ministeeriumi ja selle allasutuste töötajaid ning lubati tagada kõigile võimalus protsessis kaasa rääkida. Nüüd, kui protsessi lõpuni on jäänud alla ühe nädala, ei ole meil mingisugust informatsiooni tehtud töö tulemustest ja kavandatavatest tegevustest. Võimalus kaasa rääkida puudub, sest juhtgrupi liikmetel on keelatud informatsiooni jagada. Seega puudub võimalus tekkinud küsimustele vastust saada.

25. augustiks 2008 kutsus KKM kantsler, kes ühtlasi on ka juhtgrupi juhataja, Riikliku Looduskaitsekeskuse (LKK) ja Riigi Metsamajandamise Keskuse (RMK) esindajad koosolekule, mis siiski tühistati ning uut kohtumise aega ei ole tänaseni pakutud. Meile teeb muret koosolekuks välja pakutud teema: LKK ja RMK vaheline tööülesannete jagunemine.

Eespool viidatud koosoleku teema annab alust arvata, et Eesti looduskaitse on kitsas ametnike ringis otsutatud lõhkuda mitme organisatsiooni vahel, millest üks on ärilise suunitlusega ning mis seetõttu seab kahtluse alla looduskaitse sõltumatu rahastamise ja arengu.

Keskkonnaministeeriumi Infokirjas on viidatud, et ümberkorralduste eesmärgiks on muu hulgas seatud protsesside tervikjuhtimine. Seni on rõhutud peamiselt kolme asutuse, keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Keskkonnainspektsiooni töö optimeerimisele. RMK kaasamisega tundub, et looduskaitselised tegevused on kavas jagada erinevate asutuste vahel. Seega looduskaitse osas kavatsetakse tegevused hajutada.

Juhime tähelepanu asjaolule, et kavandatavad muudatused ei ühti mitte ühegi juba valminud arengukavaga

Enam kui saja Eesti looduskaitse- ja loodushariduse-eksperdi töö tulemusena valmisid 2005. aastal Keskkonnaministeeriumi tellimusel Riiklik Looduskaitse Arengukava aastani 2035 ning Riiklik Keskkonnahariduse Kontseptsioon, mis üldistavad Eesti looduskaitse ja loodushariduse arendamise strateegilised põhimõtted. Looduskaitse arengukava kinnitas Keskkonnaministeerium ning see on läbinud eelmises riigikogus ühe lugemise. Keskkonnahariduse kontseptsiooni on kinnitanud valitsuskabinet ning riigikantselei on sellele viidanud kui vastavate tegevuste alusdokumendile.

Informatsiooni puudumisel ei ole ka teada, kas kavandatavatele muudatustele on tehtud majanduslik analüüs, mis hõlmaks ka pikaajalist mõju looduskaitsealustele piirkondadele, sealhulgas elurikkuse kaitsele ning ökosüsteemi teenustele, mida rõhutavad Euroopa Liidu direktiivid ja dokumendid.

Tundub, et muutusi plaanitakse kiirustades, ilma analüüsita ja eksperte kaasamata ning vastuolus ekspertide koostatud arengukavadega. Oleme teadmatuses, kuidas need kavad on kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa prioriteetidega, sh. bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, Euroopa Liidu linnu- ja elupaigadirektiiviga ning Euroopa Liidu kommünikeega peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010.

Eeltoodust lähtudes palume valitsusel vastutustundlikult kaaluda järgmisi Eesti riigi loodushoiu tulevikku mõjutavaid samme:

(1) Peatada eelpoolkirjeldatud reformikava, mille kavandamisse ei ole kaasatud valdkondlikke eksperte.
(2) 2009. aasta riigieelarves säilitada Riikliku Looduskaitsekeskuse ja teiste looduskaitsestruktuuride eelarveread.
(3) Tagada ümberkorralduste alternatiivide põhjalik analüüs ning avalik arutelu.

Eesti loodushoiu ja turvalisuse pärast muret tundes,

Lugupidamisega,

LKK Peadirektor Jaanus Tuusti
LKK Harju-Rapla regiooni direktor Riho Männik
LKK Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste
LKK Hiiu-Lääne regiooni direktor Kaja Lotman
LKK Saare regiooni direktor Tõnu Talvi
LKK Põlva-Valga-Võru regiooni direktor Urmas Roht
LKK Taru-Jõgeva regiooni direktor Toomas Võime
LKK Ida-Viru regiooni direktor Kaili Viilma
LKK Järva-Lääne-Viru direktor Arvi Põldaas
LKK kaitse planeerimise peaspetsialist Roland Müür
LKK kaitse ja tulemuslikkuse hindamise peaspetsialist Riina Martverk
LKK liigikaitse peaspetsialist Ivar Ojaste
LKK loodushariduse ja külastuskorralduse peaspetsialist Taime Puura
LKK loodushoiu ja –toetuste peaspetsialist Kaidi Jakobson
LKK maa ja planeeringu peaspetsialist Katrin Teder

Läti looduspargid

2008-07-21T23:14:00.012+03:00

Kevadel 2008 nägi ilmavalgust Läti päevalehe Latvijas Avīze teemaleht nr 5 (Lauku Avīzes tematiskā avīze) Läti looduspargid. Aktiivse puhkuse kohtadest kuni vaiksete loodusnurgakesteni (Latvijas dabas parki. No aktīvas atpūtas līdz klusiem dabas stūrīšiem) Anita Banziņa sulest.

Vaatamata oma vihikulaadsele vormile on tegemist kaunis ülevaatliku üllitisega, mis kõik Läti looduspargid maakondade kaupa loodushuvilise ette toob. Iga kaitseala kohta on olemas väike asukohakaart koos üldandmetega: asukoht, pindala, asutamisaasta koos rahvusvahelise staatusega (Ramsari-ala vms), infopunkti kontaktandmed ja kodulehe aadress. Neid andmeid mõistab loodushuviline lugeja ka suurema läti keele oskuseta.

Sellele järgneb tutvustav tekst koos illustreerivate fotodega, kus iga looduspark piisavalt ülevaatlikku iseloomustamist leiab.

Siinkohal tasub eraldi esile tõsta Vidzemes (Liivimaal) Eesti piirile kõige lähemal asuvat Salatsi oru loodusparki (Salacas ielejas dabas parks), mis kaitseb kaunist Salatsi (Salaca) jõe orgu Väike-Salatsi (Mazsalaca) ja Salatsi (Salacgrīva), kus jõgi Liivi lahte voolab, vahel. Salatsi oru looduspark asub omakorda Põhja-Vidzeme biosfäärikaitsealal. Siia pole ka Eesti loodushuvilisel pikk maa sõita, kui juba Pärnumaal ollakse.

Väljaanne on ka praegu veel müügil Läti ajalehekioskites.

Head tutvumist Läti loodusega!

Samas sarjas on ilmunud ka Läti ajaloolisi maakondi ning samuti ka Eestit (Apceļo Baltiju! Igaunija) tutvustav teemaleht.

Lingid:

Merekeskus Vellamo - uus muuseumikeskus Kotkas

2008-07-13T00:04:00.024+03:00

Üleeile (11.07.2008) avati Kotkas, siinsamas Virumaa ranna vastas üle Soome lahe, uus suurepärane näitusekeskus - Merekeskus Vellamo, kus on ühe katuse all koos Meremuuseum, Kymioru (Kymenlaakso) Maakonnamuuseum ja Teabekeskus Vellamo. Täna oli mul võimalus seda kõike oma silmaga Kotka sadamas (kantasatama) vaatamas käia.

Keskuse arhitektuurse lahenduse jaoks korraldati 2005. aastal avalik rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille võitis arhitektuuriprofessor Ilmari Lahdelma (Arhitektuuribüroo Lahdelma & Mahlamäki). Hoones on pinda 15 000 m2 ja maksma läks kompleks ligi 48 miljonit eurot.

Hoone kujutab endast tsunamit, mille sees on vajalikud näituse-, konverentsi- ja tööruumid ning mille katusel saab kõndida. Hoone kõrval on kai muuseumilaevade ja sadamakraanadega. Lisaks autoparklale on muuseumikülastajaid ootamas ka omad paadikohad.

Hoone jättis imposantse ilme ning sulandus kenasti olemasolevasse sadamamiljöösse. Lisaks avanes tsunaami harja alt suurepärane vaade Kotka linnale. Ka keskuse kõrval olevate sadamakraanade kõrgelt vaatamine andis hoopistükis uue ettekujutuse neist.

Hoones endas on meremuuseumi saalides üleval ekspositsioon merendusest Soomes (ja ka Läänemerel) aegade algusest tänapäevani - stendid, oskuslikult valitud esemed ja videod vahelduvad elusuuruses eksponaatidega - laevakajutite ja laevade endiga. Finnjeti algupärane originaalkajut, aurulaeva Vellamo kaptenikajut 1920ndaist aastaist on vaid ühed silme ette kerkivad näited. Lisaks piirivalve mereekspositsioon eraldi suures saalis. Õues on kai ääres seismas mitmed alused ja juba eelmainitud sadamakraanad. Eraldi äramärkimist tasub jäämurdja Tarmo, mida külastajad ka seest vaadata saavad.

Siinkohal tuleb märkida, et Soome Piirivalveamet on üks Kotka meremuuseumi koostööpartneritest.

Kogu ekspositsioon saab täielikult valmis alles sügiseks, kui täitub veel üks suur hall keskuses.

Ka Kymioru Maakonnamuuseum ei jää oma suuremast vennast sugugi maha - ülevaade maakonna möödanikust ja inimestest oli muljetavaldav. Lisaks oli muuseumis avatud näitus aja mõõtmisest ja ajamõõtjatest läbi aegade.

Sõnades on ühte kaasaegset muuseumikeskust raske kirjeldada - seda tasub kindlasti ise vaatama minna.

Merekeskuse Vellamo näol on saanud Kotka linn lisaks kuulsale Maretariumile juurde olulise mitmefunktsioonilise kultuurikeskuse.

Lõpuks tasub mainida, et arhitekt Ilmari Lahdelma projekti alusel valmib Vellamo läheduses ka Kotka uus puupaadikeskus.

Asukoht: N 60° 28' 19,5", E 26° 56' 40,5" (WGS84)

Viited:

Fotod: Teet Koitjärv

Mis toimub enne pardipesu?

2008-07-11T18:42:00.009+03:00

Mõttevahetustest pardipesu (kas pole tore sõna?) teemadel on koorunud välja küsimus, et mida siis ikka riiklik looduskaitse teeb õlireostuse ennetamiseks. Olen teadlikult senini vältinud Loodusajas tehnilisi mereohutuse teemasid, kuid ilmselt asjata.

Olen korra juba maininud ajaveebis, et mereohutus ja merekeskkonna kaitse hõlmab endas kompleksi õiguslikke, halduslikke ja tehnilisi meetmeid, kuhu on kaasatud reeglina mitmeid erinevaid erinevate riikide ametkondi (ka välisteenistused). Samas olen jätkuvalt arvamusel, et mereohutus ei ole looduskaitseküsimus. Vaatame nüüd lühidalt, mis meie kodusel Läänemerel toimub. Erilist rõhku on senini pööratud Soome lahele, kus laevaliiklus on võtnud kesklinna autoliiklusega võrreldava ilme.

Keskne merereostuse avastamise ja likvideerimise kohustus on meil Piirivalveametil, kes teeb selleks koostööd erinevate sise- ja välismaiste institutsioonidega. 2000. aastal anti nii kohustused kui ka vajalikud vahendid Keskkonnainspoektsioonilt üle Piirivalveametile. Vt üldülevaadet siit. Lisaks tegeleb Piirivalveamet ka otsingu- ja päästetegevusega. Jätkuvalt teeb Piirivalveametiga koostööd Keskkonnainspektsioon.

Mereohutuse ja laevaliikluse korraldamisega tegeleb meil Veeteede Amet. Arvestades Soome lahel üha tiheneva laevaliiklusega, on Soome, Eesti ja Venemaa asutanud ühise Soome lahe laevaettekannete süsteemi GOFREP, mis on leidnud huvi ja tunnustamist mitmelt poolt. Laevaliikluse korraldamine koosneb peale GOFREPi omakorda ka Laevaliiklusteenindusest VTS. Vt antud temaatika kohta järgmisi linke:

ametkonnad:

artiklid:

Väikese ülevaate tehnilistest mere jälgimise vahenditest saab Mereblogist.

Meelega puudutasin selles väikeses ülevaates vaid mõningaid haldus- ja tehnilisi lahendusi. Samuti jätsin kõrvale keskkonnavastutuse ja -hüvitamise valdkonna. Omaette suur teema on aga ka rahvusvaheline mere- ja keskkonnaõigus, samuti ühepõhjaliste tankerite liikumiskeelu küsimused Läänemeres.

Võib arvata, et peale Soome lahe laevaliikluse korraldussüsteemi lõplikku käivitumist, võib kõne alla kerkida ka sarnase süsteemi plaanimine kogu Läänemere jaoks.

Kõik see kokku peab vähendama tunduvalt suurte mereõnnetuste riski Läänemeres tervikuna, eriti aga Soome lahes.

Aga Keskkonnaministeerium koos Riikliku Looduskaitsekeskusega? Keskkonnaministeeriumile jääbki peale üldise keskkonnaseire koordineerimise justnimelt reostuse likvideerimine. Sarnane on tööjaotus ka mitmel pool mujal, kui tegemist on nii keeruka süsteemiga nagu seda meri on.

Siit tulenevalt ongi tähtis selgeks vaielda, et millal on mõistlik parti pesta ja millal mitte, kui palju riiklikul tasandil sellesse panustada ning mis on kogu aktsiooni mõte.

Foto: Teet Koitjärv.
Fotol on Pilppa kanal Soomes (Lõuna-Savo, Heinävesi vald).

Kuhu lähed, praktiline looduskaitse...

2008-06-27T23:15:00.005+03:00

Siinkirjutaja arvamus Loomakaitse vs looduskaitse tekitas tulise mõttevahetuse Loodusaja listis. See on tore, sest vaid avalikult arutades saame mitmed asjad selgeks rääkida. Püüan juulikuu jooksul teha ajaveebi ülevaate, mida Loodusajas arvati ja kuhu välja jõuti.

Paar seisukohta on jõudnud juba ka laia avalikkuse ette. Eesti Looduse värskes numbris (6/2008) on tsiteeritud ühte Loodusaja mõttevahetaja arvamust, kes on mures sarnase mõttevahetuse jõudmise pärast laiade rahvamasside ette:

Spetsialistidele sobib nõnda arutada küll, kuid mitte avalikult kogu rahvast kaasates - nii töötaksime vastu neile jõupingutustele, mis on tehtud, et inimesed loodust märkama ja hoidma harjuksid.

Siinkirjutaja aga püüdiski oma ajaveebikirjutises väita, et alati pole tegemist looduskaitsega, kui me looduslikkesse protsessidesse üleliia sekkuda püüame. Siin on (lemmik)loomakaitsele järelemõtlemise koht...

Hoopis sümpaatsem on mulle Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kukke mõtisklus Looduskaitse ja pardipesu ajalehes Eesti Ekspress (20.06.2008).

Julgustan ka ise kõiki avalikule mõttevahetusele - praktilised looduskaitsjad ja looduskaitsebioloogid ei tohi peljata oma põhjendatud mõtteid välja öelda. Vaid nõnda vaidleme selgeks nähtused ja suundumused, mis on juba ammu ilma meie taganttõukamisetagi meediasündmusteks muutunud. Samal ajal edendame ka looduse mõistmist ja loodusharidust.

Quo vadis Eesti looduskaitsehaldus?

2008-06-12T23:25:00.012+03:00

Kirjutasin sama pealkirjaga artikli Postimehes 29.10.2003. Äsja oli oma töö lõpetanud Eesti kaitsealade ümarlaud ja üheskoos oli jõutud arusaamani, et Eesti looduskaitsehaldus vajab süsteemsemat lähenemist. Millist, seda siis veel täpselt ei teatud - ümarlaud tuli välja mitme alternatiivse variandiga. Kuid olemas oli selge nägemus, kuidas tööga edasi minna.

Ümarlauale järgnes 2003-2004. a Kaitsealade valitsemise korrastamise projekt (KAVO), millele järgneval aastal võttis Keskkonnaministeerium ohjad oma kätte ning 01.01.2006 alustas tööd Riiklik Looduskaitsekeskus - esimene Teise maailmasõja järgne ühtne riigi looduskaitseorganisatsioon.

Vaatamata sellele, et KAVO-protsess jäi sisuliselt lõpule viimata ja 2005. aastal tehtud otsused ei suutnud seda organisatsiooni ülesehitusetappi korvata, oli tegemist olulise sammuga meie looduskaitsehalduse korrastamisel.

Nüüd on ootamatult selgunud, et Keskkonnaministeerium on mõni nädal tagasi käivitanud Keskkonnaministeeriumi haldusala reformi, milleks on kokku kutsutud esinduslik juhtrühm. Juhtrühm peab suutma tagada ümberkorralduste ettevalmistamise juba hiljemalt 31.augustiks 2008.

Selle asemel, et täpsustada Riikliku Looduskaitsekeskuse ja muude sidusorganisatsioonide omavahelisi suhteid, kõlavad hääled mõneaastase organisatsiooni liitmisest paljude teiste keskkonnaasutustega (vt. Maaleht 12.06.2008). Lugedes keskkonnaministri käskkirja nr 645 (02.06.2008), annab kõige täpsema tegevusjuhise haldusala ümberkorraldamise juhtgrupile kõnealuse käskkirja punkt 1:

moodustada Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamiseks juhtgrupp, mille ülesandeks on Keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamise ettevalmistamine.

Lihtne ja geniaalne!

Viibides 28.-30. mail Sagadis IV Kõrgematel keskkonnakursustel, kus anti osalejatele suurepärane ülevaade Keskkonnaministeeriumi tegevusest, unustati kahjuks sellest mõne päeva pärast juriidiliselt alguse saavast protsessist rääkida. Ei osanud keegi veel seda küsidagi...

Aga mis toimub tegelikult? Milline peaks olema riigi keskkonna- ja looduskaitsehaldus? Ega sellele polegi lihtne vastata. Ma ei saa olla nõus nendega, kes väidavad, et reformimiseks vajalikud analüüsid on ammuilma tehtud. Kahjuks pole see nii, sest KAVO protsessi ei viidud oma loogilise lõpuni ja praegune olukord vajab kindlasti uut analüüsi - mis on meie looduskaitsehalduses paranenud, mis probleemid on säilinud, mis juurde tekkinud... KAVO protsessi hääbumisest on möödas juba 4 aastat!

Ise ma pean eelmise looduskaitse haldusreformi üheks suuremaks puuduseks kaitsealade valitsemise funktsiooni andmist maakondlikele keskkonnateenistustele. Tollaste otsustajate idee oli justkui loogiline: kaitsealade tegeliku füüsilise kaitse korraldamisega tegeleb uus Riiklik Looduskaitsekeskus, kuid riigi funktsioone täidavad keskkonnateenistused. Võin aga praegu kindlalt väita, et antud lahendus end ei õigusta, mis ongi kaasa toonud süüdistusi Keskkonnaministeeriumi hallatavate asutuste omavahelise kirjavahetuse plahvatuslikust kasvust.

Kaitsealade valitsemise funktsiooni üleandmisel Riiklikule Looduskaitsekeskusele väheneks aga omavaheline bürokraatia tunduvalt. Päris lihtne lahendus, kas pole?

Olen üldiselt olnud seisukohal, et institutsiooni reformimine on vastava organisatsiooni oma sisemine asi, sisemine arengustrateegia, mida ei ole vaja pidevalt laia avalikkusega arutada ja diskuteerida. Praegused arengud aga näitavad, et olen sügavalt eksinud. Vaid avalik mõttevahetus ning erinevate huvigruppide ja sidusrühmade kaasamine saab tagada looduskaitsehalduse tasakaalustatud ja mitut pidi läbi mõeldud arengut. Kabinetivaikuses sündinud kokkulepetest sünnib vaid segadust.

Lootustandev oli keskkonnaministri soov huvirühmi protsessidesse rohkem kaasata, mida ta väljendas eilsel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Aga ma täiendaksin omalt poolt seda mõtet, et ka sisekommunikatsioon on väga oluline - oma haldusala inimeste kaasamine protsessidesse ja nendest piisav teavitamine. Iga organisatsiooni tähtsaim osa on inimene, keda meil polegi ju eriti palju...

Viited:

Kaitsealade valitsemise korrastamise projekt (2003-2004)

Loomakaitse vs looduskaitse (mõtteid Eesti Looduses avaldatu teemal)

2008-05-27T00:30:00.000+03:00

Ajakirja Eesti Loodus värske number (5/2008) tõstatab artikliteseerias Õlireostus: mis mõttega linde pesta? minu meelest üliolulise probleemideringi loomakaitse ja looduskaitse vahelisest piirist.

Õiguslik taust

Õiguslikult on kõik justkui selge - loomakaitseseadus räägib üldjuhul lemmik- ja põllumajandusloomadest, samuti inimese tegevusest või tegevusetusest sündinud ohtudest neile. Lisaks on selle seaduse justkui väga selgesõnaline säte (§ 1 lg 2):

vabalt looduses elavate loomade kaitset reguleeritakse lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadusega.

Kui vaid seda sõna lisaks poleks...

Sama seaduse § 6 lisab:

Looduses vabalt elavate loomade kaitset ja kasutamist reguleerivad lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadus, jahiseadus ja kalapüügiseadus.

Nüüd muutus asi juba natukene hägusamaks...

Veelgi segasemaks läheb pilt looduskaitseseaduse 2007. aasta muudatusi lugedes (§ 62 lg 1 ja 2):

Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästeteenistus või Riiklik Looduskaitsekeskus
Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Riiklik Looduskaitsekeskus.

Siinjuures pole seaduseandja pidanud vajalikuks asjaolusid rohkem täpsustada.

Milleks nõnda palju juttu seadustest? Eks ikka seetõttu, et õigussätted peegeldavad ühiskonna laiemaid arusaamu. Ja need arusaamad tunduvad olema üksjagu hägused.

Ajalooline taust

Natukene ajaloost. Looduskaitsel on Eestis pikaajalised traditsioonid, kuid looduskaitse sisu ja olemus on kogu aeg olnud muutumises. Muutused pole olnud ainult poliitilistest mullistustest tingitud. Pigem on sisemised looduskaitsemõtte muutused olnud tingitud inimese ja looduse (laiemalt keskkonna) omavaheliste suhete muutumisest keerukamaks ja vastuolulisemaks. Kõikides neis protsessides on Eesti olnud pigem osakene laiematest globaalsetest trendidest.

Loomakaitsegi on osakene laiemast läänemaailma trendist, kus urbaniseerunud inimene on urbaniseerinud ka kodulooma (isegi põllumajanduslooma) lemmikloomaks. Urbaniseerumisega kaasneb inimsuhetele omaste suhete ja tunnete ülekandmine lemmikloomadele. Sõnaga: lemmikloomade inimesestamine. Paraku on sellise urbaniseerumisega kaasnenud ka varjukülgi. Kui taluperemees oma piimaandjat või valvekoera agraarühiskonnas tavaliselt ei hüljanud, siis tänapäevane urbaniseerunud lemmikloomapidaja hülgab tihtipeale äsjasündinud kassipojad või ebamugavaks muutunud koera silma pilgutamata. Samad probleemid kimbutavad ka (urbaniseerunud) talumehi, kel majanduslikud raskused kaelas või tüdimus kimbutamas. Loomulikult puudutab see väiksemat osa loomapidajast, kuid probleem on selgelt olemas. Needki on nähtused ja suhtumised, mis ei saa ega tohigi ühiskonda külmaks pealtvaatajaks jätta.

Küsimus on siis peamiselt piiridest - looduskaitse ja loomakaitse vahelistest piiridest. Kummagi valdkonna jaoks peaksid olema omad, selgelt erinevad mängureeglid, mis mingil hetkel ka vastavatesse seadustesse jõuaksid.

Probleemid

Kas teema väärib nõnda pikka mõttevahetust. "Mida rohkem rahvast kõiki loomi kaitseb, seda parem," vangutab nii mõnigi lugeja pead. Omast kohast on selline vaatenurk õige, kuid tegelik elu on keerulisem.

Lugedes Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kuke vastust Eesti Looduse küsimusele, saame teada, et ainuüksi Sõrve päästeüritusele 2008. aasta jaanuaris kulus 100 000 krooni ja ligi 110 inimtööpäeva. Seejuures hukkus 57st linnust 31! Tõsiseks tegevad arvud!

Sõrve puhul polnud tegemist mingi suurõnnetusega. Tegelikult polnud suurõnnetuse ka 2006. aasta Loode-Eesti naftareostus. 2006. aastal oli peaasjalikult tegemist suure meediasündmusega, mis omakorda on teravdatud tähelepanu alla tõstnud lindude rehabilitatsiooni ja merereostuse temaatika. Teravdatud tähelepanu on asjakohane, aga kas me ka õigeid järeldusi suudame teha?

Merereostusega võitlemine pole otseselt looduskaitseküsimus. Tegemist on erinevate õiguslike ja tehniliste meetmete kompleksiga, mille tulemusena peab võimalik merereostuse oht vähenema ja reostuskolde likvideerimise kiirus kasvama. Seda kõike Läänemere laevaliikluse ja tähtsuse kasvu taustal. Tehniliste meetmete hulka kuulub ka valmisolek avastada ja likvideerida reostuskolle võimalikult varajases staadiumis avamerel, samuti Soome lahe ning edaspidi kogu Läänemere laevajuhtimissüsteemi väljaarendamine mereäärsete riikide koostöös jpm.

Tuleb tõdeda, et linde hukkub merel ja randades ikka - erinevatel põhjustel. Kogu populatsiooni elujõudu need protsessid ilmselt ei mõjuta. Või mõjutavad hoopistükis positiivselt, sest tugevamad, nutikamad ja muutuvate oludega kiiremini kohastuda suutvad isendid jäävad ellu ja annavad järglasi.

Lindude päästmise küsimus pole siis niivõrd looduskaitseline, mida tõdeb ka Leelo Kukk, vaid hoopis humaanne. Ehk siis seesama inimese suhtumise muutumine loomadesse-lindudesse.

Mitmed aastad tagasi oli mitmel pool Eesti metsades järjestiku juhtumid, kus jahimeeste hooletuse tõttu karupojad vanemateta jäid. Karupoegi püüti rehabiliteerida, kuid suuremat edu sel alal vist ei saavutatud. Saime vaid lätlastelt näägutada, et me oma kodustatud karusid nende metsadesse laseme. Ehk oligi lätlastel õigus! Antud juhul aga andis rehabilitatsioon juhtumisi tegelikel süüdlastel, inimestel, võimaluse end hästi tunda - oleme heastanud oma patud. Kas me sel moel ka loomadele head tegime? Raske vastata...

Võimalikud lahendused

"Igaüks jäägu oma liistude juurde, kasutades talupojatarkust. See avitab!" võiks lühidalt ühe soovituse kokku võtta.

Täpsemalt peaksime aga suutma, emotsioonid kõrvale jättes, piiritleda metsloomade ja kodu- ning põllumajandusloomade kaitse vahelise piiri. Ja tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et metsloomad ja -linnud peavad saama elada siiski loodusseaduste järgi. Arvan, et see on neile parim. Parim liigi säilimise ja jätkusuutlikkuse seisukohalt.

Loomakaitsjatele aga tööpõldu jätkub metsloomadetagi - lemmikloomakasvatuse kultuuri pole meil ollagi. Seda tunnistavad kodutud kassid linnatänavail ja teeveertele surmale määratud koerad. Just nemad ei tule toime ilma meie abita ja vajavad inimese hoolt. Eelkõige peame aga ise muutuma hoolivamaks oma lemmikute suhtes. Olgu see kass, koer, hobune vm.

Riiklik looduskaitserahastamine peaks olema eeskätt suunatud siiski looduskaitselisteks tegevusteks. Seda eriti Riikliku Looduskaitsekeskuse eelarve osas. Loomakaitse, sealjuures üldjoontes ka metsloomade ja -lindude rehabilitatsioon peaks jääma aga esmajoones kodanikualgatuse tööpõlluks. Ka rahastamine peaks esmajoones tulema suurelt osalt vabatahtlike annetuste näol kodanikelt, kel loomade heaolu korda läheb. Tugev kodanikuühiskond, mida me usinalt ehitame, eeldab kodanike osalust neid puudutavate probleemide lahendamisel...

Lõpetuseks

Üks huvitav tähelepanek on veel. Kui protestantlik läänemaailm (meiegi kuulume sinna) vaidleb üha rohkem inimese halastussurma ja selle seadustamise vajaduse üle, siis looduses elavatest loomadest püütakse iga isend ellu jätta ka juhul, kui ilmselgelt looduslik valik oma tööd peaks tegema. Kas pole me elu täis vastuolusid?

Kirgliku kodukassiomanikuna ei lase ma oma kiskjat omapead õue hulkuma. Samuti ei oleks ühelgi metsloomal mu korteris hea ja mõnus. Nii lihtsalt see piiri tõmbamine ehk käibki...

Viiteid:

Šveitsi rahvuspargi uus looduskeskus Zernez'is

2008-05-25T22:32:00.022+03:00

Nende ridade kirjutamise ajal on jäänud Šveitsi rahvuspargi uue looduskeskuse Zernezis avamiseni täpselt 5 päeva, 17 tundi, 23 minutit ja 50 sekundit - nõnda loeb aega kell Šveitsi rahvuspargi (Der Schweizerischer Nationalpark, Parc Naziunal Svizzer, Parc National Suisse, Parco Nazionale Svizzero) kodulehel.

Kuulake kõik! (mp3)
Rahvuspargi ajaloo suurim projekt on valmis saamas:

800 m2 näitusepinda
paremad tööruumid rahvuspargi administratsioonile
moodne tehnika
auditoorium 150 istekohaga.

Kõik see kokku mahub kolme hoonesse:

looduskeskus - arhitekt Valerio Olgiati projekteeritud uues hoones
administratsiooni büroo - Planta-Wildenbergide lossis Zernezi'is
auditoorium - lossi endises hobusetallis.

Kogu kompleks avatakse pidulikult 31. mail 2008.

Projekteerimis- ja ehitustööd kokku kestsid 6 aastat. Kompleksi puhul on kokku sobitatud loodust ja arhitektuuri, modernset ja ajaloolist. Looduskeskuse uus hoone kujutab endast kahte identset kuubikut, mis ühise nurga läbi moodustab terviku. Sirged jooned, keskkonnasõbralikkus, kaasaegsed ehitusmaterjalid ja kaasaegne tehnika - selliste märksõnadega tutvustatakse külastuskeskuse uusehitist.

Looduskeskuse ruume hakkab kasutama ka Zernezi turismiinfopunkt (koos ametiruumidega).

Looduskeskuse avapäeval avab rahvusvaheliselt tuntud Prantsuse maalikunstnik Eric Alibert oma näitusega vahetatavate näituste tsükli.

Šveitsi rahvuspark asutati 01.08.1914 Graubündeni kantonis ja on seega 9 Rootsi rahvuspargi järel vanuselt järgmine Euroopas. Rahvuspargi kodulehel rõhutatakse, et Šveitsi rahvuspark on Alpide ja Kesk-Euroopa esimene rahvuspark.

Mõttevahetused Šveitsi rahvuspargi loomise üle on kaudselt kaasa aidanud Eesti esimese rahvuspargi, Lahemaa, asutamisel.

Viited:

Foto: Hans Lozza (Šveitsi rahvuspark)

24. mai - Euroopa kaitsealade päev!

2008-05-23T23:06:00.005+03:00

Läänemere tervis. Milline diagnoos on õige?

2008-05-19T23:17:00.011+03:00

Täna tõstatas saade MOT (Soome Yleisradio 1. programm) üles teema Läänemere tervisest. Täpsemalt fosforist Läänemeres - millised on looduslikud ja millised inimtekkelised protsessid.

Saates tuuakse paralleelselt välja kaks vaatenurka meie kodumerele - traditsiooniline (mereäärsed riigid mõjutavad põhiliselt Läänemere seisundit) ja ebatraditsiooniline (suurel määral mõjutavad fosfori hulka mere sisesed looduslikud protsessid ja inimmõju on siin suhteliselt väikese tähtsusega).

Fosforiga on aga seotud mere "õitsemine" ja sinivetikate levik.

Fosfori lisandumist Läänemerre selle äärsete riikide põldudelt ja reovetest tuleb muidugi vähendada miinimumini, kuid järsku ongi mere seisundi parandamiseks hoopis rohkem abi Gotlandi süviku põhja veekihtide rikastamisest hapnikuga? Nõnda arvab osa teadlastest Rootsis.

Ei tea siinkirjutaja lõplikku tõde ega vist ka mereuurijad ise...

Saates intervjueeriti järgmisi spetsialiste:

Matti Lappalainen, keskkonnanõunik, limnoloog, Kuopio, Soome
Harri Kuosa, Läänemere uuringute professor, Helsingi Ülikool, Soome
Aarno Kotilainen, meregeoloogia dotsent, Soome
Heikki Pitkänen, teadusdirektor, Soome Keskkonnakeskus SYKE, Soome
Anita Mäkinen, mereprojekti juht, WWF, Soome
Anders Stigebrandt, mereuuringute professor, Göteborgi ülikool, Rootsi
Johanna Ikävalko, keskkonnajuht, merebioloog, Põllu- ja Metsamajandustootjate Keskliit MTK, Soome

Igal juhul huvitav ja mõtlema panev saade, mida tasuks merehuvilistel looduskaitsjatel silmata.

Saade lõppes Monaco printsi Albert I poolt kirjeldatuga 124 aasta tagusest ajast:
Vetikavaip kattis kogu mere, ulatudes Ojamaast Preisimaani ja Soome lahe suuni. Vetikas värvis Läänemere ja selle ranniku vee iseloomulikult oliivroheliseks.

Saadet korratakse ka:

YLE TV1 teisipäeval 10.30
YLE TV1 reedel klo 16.00
TV Finland teisipäeval 10.30

Mõttevahetus on oodatud Loodusaja listis...

Lingid:

Õnnitlused

2008-05-12T23:57:00.004+03:00

Loodusaeg õnnitleb prof. Erast Parmastot Eerik Kumari looduskaitsepreemia saamise puhul!

Õnne, tervist ja teravat sulge!

Kaitsjate superkuu algas!

2008-05-01T22:38:00.008+03:00

Täna on siis järjekordselt kätte jõudnud 1. mai - kevadpüha, volbripäev, töötava rahva püha, lisaks tänavu ka taevaminemisepüha ja kaduneljapäevki. Igale maitsele ja igale maailmavaatele midagi...

Sarnaselt lehekuu 1. päevale on rohkesti erinevaid toimetamisi ka kogu maikuu jooksul. Enamasti ikka millegi või kellegi kaitsmisega seotud - muinsuskaitsekuu, looduskaitsekuu, metsanädal. Sel aastal suur prügiaktsioon "Teeme ära" kah veel samal ajal! Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis andke andeks - kevadisel ajal tundub energiat ja tegutsemisindu kõigil ja kõikjal olema.

Ehk ongi hea, kui kõik loodus- ja muinsuskaitseüritused ühe korraga maha saab - siis ülejäänud aastal kergem hingata? Ehk võiks üheskoos ühel ajal tegutsedes teatud sünergiagi saavutada, kui erinevate kaitseliste ametkondade koostöö sujuks tõhusamalt - nii nõu kui jõu ühendades? Või oleks mõistlik erinevad, kuid üldjoontes sama sõnumit edastavad kuud, laiali laotada kogu aasta peale? Mõtlemiseks ainest tundub jaguvat...

Nalja teeb siinjuures tõsiasi, et kõik eelmainitud ürituste korraldajad on ära unustanud ühe olulise päeva, mis ka juba mitmeid aastaid mais aset leiab. Pean silmas Euroopa kaitsealade päeva, mis on 1999. aastal ellu kutsutud ja alati 24. mail aset leiab. Tegemist on väga olulise sündmuse tähistamisega, sest 24. mail 1909. aastal asutati Euroopa 9 esimest rahvusparki Rootsis. Tänaseks on nii rahvuspargid kui ka kõik muud erinevat sorti kaitsealad mängimas olulist rolli Euroopa looduse säilitamisel. Paljudel rahvastel on aga loodus- ja muinsuskaitse vahele raske selget piiri tõmmata, mistõttu see päev on oluline ka muinsuskaitsjatele. Mulle tundub, et ka meil on see just nõnda.

Ehk tasuks kohe peale kaitsjate "superkuu" lõppu asjaosalistel koos maha istuda ja järgmise aasta tegemisi juba koos arutada. Ja kõige selle keskmes võiks olla kaks päeva - Euroopa kaitsealade päev ja rahvusvaheline muinsuskaitsepäev...

Muide, Euroopa kaitsealade päeva eestvedaja on Föderatsioon Europarc, mille liikmeks Eestis peale käesoleva blogi kirjutaja on ka Riiklik Looduskaitsekeskus.

Oleks peaaegu meelest läinud - tänavuse Euroopa kaitsealade päeva teema on "Loodus - sillad üle piiride" (kui vabalt ingliskeelset Nature - Bridging Borders eestindada). Mitmeti tõlgendatav teema. Eks ju?

Vt. infot:

Muinsuskaitsekuu (18. aprill-18. mai 2008):

Looduskaitsekuu (11. mai-5. juuni 2008):

Metsanädal (5.-11. mai 2008):

Euroopa kaitsealade päev (24. mai):

Metsanduse visioonikonverents 2008 Tartus

2008-04-18T23:13:00.013+03:00

Jõudsin äsja tagasi Tartust, Metsanduse visioonikonverentsilt. Muljed on head – ette kanti mitmeid erinevaid vaatenurki – poliitik, eraettevõtja, teadlane, ametnik, kodumaine, välismaine.

Mis silma ja kõrva jäi? Esiteks erinevus kodumaise ja välismaise vahel. Mitmed (mitte kõik) kodumaised ettekandjad rõhutasid metsa tähtsust energeetilise toorainebaasina ning peaprobleemina meie liiga väikseid raiemahte viimastel aastatel ning raiejäätmete mittekasutamist toorainena. Välismaised ettekandjad tõid välja metsamajanduse- ja -tööstuse problemaatika kogu kirjususes – globaliseerumisest tulenev paberi- ja tselluloosi vajaduse suurenemine, ebaseaduslikud raied, maailmaturu kasv, kliimamuutused, samuti turgude globaliseerumine, tarbimise piirideta suurenemine Hiinas jm. ning metsamajandamiseks sobiva maa hulga piiratus. Seda kõike siis maailma ja Euroopa, mitte vaid Eesti kontekstis.

Prof. Sten Nilsson (IIASA) rõhutas kolme F-i, mis mõjutavad metsapoliitikaid: Food, Fiber, Fuel. Sellega seltsib veel viis erinevat julgeolekuprobleemi: Food, Energy, National, Environmental & Political Security. Ja kõik see puudutab ka meid, ei jätnud ettekandja rõhutamata…

Erik Kosenkranius (EUSTAFOR) tõi kuulajate ette välja Euroopa metsandust mõjutavad müüdid, mis on moonutanud eurooplaste massiteadvust metsade olukorrast. Müüdid tekitasid ka diskussiooni, mida oleks sobilik jätkata Loodusaja raameski – kas ettekandes esitatud müüdid on tegelikult müüdid või on müütidest omakorda müüt tekkinud?

Taavi Veskimägi (Riigikogu) ja Tiit Kolk (AS Repo Vabrikud)) rõhutasid oma ettekande alguses tõsisemateks uurimisteks vajalike Eesti andmete puudumist või puudulikkust. Andres Onemar (RMK) rääkiski metsateaduse edendamise ning metsandusliku teabekeskuse loomise vajadusest.

Mis veel silma hakkas? Konverentsil osalejate hulk oli aukartust äratav, kuid looduskaitsega seotud inimesi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ehk seetõttu mainiski metsakaitsealasid vaid prof. Sten Nilsson ning kahe ettekandja väite üle, et metsi tuleb kiiresti intensiivsemalt majandama hakata, mõttevahetust ei tekkinudki.

Naljakas, et konverentsiga samal ajal tekkis Loodusaja listis mõttevahetus, kas RMK majandusliku sisuga teateid on üldse Loodusaja lugejaile vaja saata.

Ka möödunud suvel toimunud looduskaitsekonverentsil Pärnus ei räägitud metsade kaitsest meie kaitsealadel. Juttu oli küll niitudest ja luhtadest, kultuurmaastikest jms. Lisaks on ka uuest metsaseaduse eelnõust välja jäetud metsakategooriad, sest looduskaitseseadus ja selle elluviimiseks määratud institutsioonid ajavat kõik ilma nendetagi korda. Nõnda arvavad eelnõu autorid.

Ehk on sellest kõigest looduskaitsjailegi tõsist mõtlemisainet.

Seniks aga lugege visioonikonverentsi materjale siit ja tasuks ka mõelda meie pidevalt muutuva maailma üle järele…

Tere tulemast Loodusaja blogisse!

2008-04-17T00:32:00.007+03:00

Loodusaeg on meedia, mis refereerib peamiselt Eesti ajakirjanduses (üleriigilistes ja kohalikes ajalehtedes ning ajakirjades) ilmunud või Eestit puudutavaid artikleid looduskaitse, maareformi, muinsuskaitse, planeerimise jms. kohta.

Loodusaeg võimaldab lugejal luua ise pilti meie loodusest ja selle kaitsest. Loodusaeg püüab loodus- ja muinsuskaitset näidata ühiskonnaelu aktiivse osana, mitte nukataguse nokitsejana. Lisaks on Loodusaeg loodusest ja looduskaitsest huvitatud inimestele suhtluskanaliks ja diskussiooniruumiks.

Loodusaega hoiavad elus meie lugejad ja aktiivsed mõttevahetajad ning MTÜ Loodusaeg.