Uudised

20. jaan 2009

Kaitsealade kategooriad

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.

Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).

Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.

Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.

Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).

Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.

7. jaan 2009

Roheline Värav: Teet Koitjärv: Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses…

Ilmunud Rohelise Värava rubriigis Nädala kommentaar 03.01.2009


Aastavahetus oli tavapärane - natuke lund kattis maad, kuid õiget suusailma polnud - mõned kraadid külma, teedel jää... Just sellised jõulud ja aastavahetus, millega hakkame siin Põhjalas juba harjuma.

Sama ebamäärased on lood ka looduskaitses. Suure kiirustamise ja salatsemisega algatatud keskkonnaasutuste haldusreform on samamoodi jätkunud - segadust ja stressi külvates. Aastavahetus ei toonud siingi selgust, sest uus amet peaks vist tööd alustama hoopis 1. veebruaril ja esialgu tundub, et ilma juhita. Siinjuures tuleb avalikkuse ette tuua tõsiasi, et Eesti Looduskaitse Seltsi aastakonverentsil tunnistas keskkonnaministeeriumi kantsler kõnealuse reformiprotsessi juhtimise küll mitte eriti õnnestunuks, aga ega alustatut saa enam katkestada...

Algaval aastal tuleb loota ning teha kõik selleks, et nii looduskaitse kui ka riigi keskkonnakorraldus tervikuna segadustest võimalikult ruttu üle saaks, säilitades sealjuures oma näo(d) ja haldussuutlikkuse. Viimasel riigiametnike foorumil rõhutas õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver, et inimese üks põhiõigus on ka õigus heale haldusele, mis tuleb kõigile tingimusteta tagada. Kui tihti sellele mõeldakse, kui tihti meil seda põhiõigust seatakse haldusreformide üheks peaeesmärgiks?

Kindlasti on liiga lihtsustatud olnud kogu meie keskkonnavaldkonna jagamine mehaaniliselt "roheliseks" ja "pruuniks". Tegelik elu on palju värvirikkam. Uue ameti põhiprobleemiks paistab kujunevatki tasakaalu saavutamine erinevate oluliste valdkondade vahel: looduskaitse, keskkonnaharidus, keskkonnakorraldus, vesi, jäätmed, mets ja jaht jne jne. Siinjuures tuleb arvestada, et looduskaitse moodustab selles loetelus loogilise ja suhteliselt kompaktse terviku. Loogilise terviku üleeuroopaliseski mõttes Natura võrgustiku kaudu. Loogilise terviku, mille säilitamine on oluline nii meie looduskaitsetraditsioone ja –teadvust arvestades kui ka rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Aga loodus ei tunne riigipiire ning uus amet peab suutma teha rohkem koostööd kõigiga ja olla märgatavalt haldussuutlikum senistest keskkonnateenistustest. Just nimelt probleeme keskkonnateenistuste töökorraldusega pidas pr Rita Annus eelmainitud ELKSi konverentsil peapõhjuseks, miks käimasoleva reformiga üldse alustati.

Siluda tulevad kõik pinged, vähendama peab umbusku, mis möödunud aastal Keskkonnaministeeriumi ning kolmanda sektori ja teadlaskonna vahele on tekitatud. Neist pole võitnud keegi ja nõndaviisi jätkata kohe kindlasti ei saa.

Keskkonnahalduse ees seisab aga üha rohkem mitmetahulisi ülesandeid. Lähiaastatel alustatakse suurte veemajandusprojektidega Ühtekuuluvusfondi rahastamisel, surve uute kaevanduste avamiseks tugevneb iga aastaga üle kogu maa, erinevate tasandite planeeringute osas tuleb luua selged seisukohad, erinevate lubade menetlemine peab muutuma läbipaistvamaks ja selgepiirilisemaks, võetakse tõenäoliselt vastu otsused uute tuumajaamade rajamiseks nii lähiriikides kui ka meil, jätkub NordStreami saaga, Kyoto protsess ning selle mõju vajavad selgeid seisukohti ja otsuseid jne jne.

Murelikuks teeb siinjuures tõsiasi, et kõrvaltvaatajale paistab uue ameti loomise eeltöö olema nõrk ning uus asutus luuakse vist enne, kui selle kontseptsioon selge ja valmis on. Varitseb oht, et (mingiks ajaks) kaob olemasolevgi kompetents ning valdkonna haldussuutlikkus väheneb veelgi.

Paratamatult tuleb keelele veel üks põhimõtteline küsimus - kas me kõik, kes me looduse ja keskkonnaga tegeleme, üldse neid mõisteid - looduskaitse ja keskkond - üheselt lahti mõtestame? Mulle tundub, et mitte. Möödunud aastal ilmunud Richard B. Primacki, Rein Kuresoo ja Marek Sammuli raamat "Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse" aitab ehk natukenegi kaasaegse looduskaitse mõistmisele kaasa. Kui eelmise aasta suursündmuseks pean ma eelnimetatud teose ilmumist, siis uuel aastal peaks ka selles esitatud mõtted jõudma meie kõigini. Head lugemist!

Aga meie isamaa kaunis loodus teeb oma tavapärast ringkäiku – talvele, olgu ta milline tahes, järgneb kevad ja suvi. Jõudsin minagi aasta viimase päeva päikeseloojangul käia heade sõpradega ühe tiiru Kõrvemaal Kakerdaja rabas. Lume- ja jääkirmetise alt paistis lapiti mättaid, veesilmad olid kaetud õhukese jääkoorukesega ning valitses täielik rahu ja vaikus. Päike loojus pilvetutsakutega kaetud taeva servas ning tsivilisatsiooni tuletas meelde vaid üle metsade paistev Valgehobusemäe suusakeskuse latern.

Leidke ikka aega teha üks tiir päris looduses – siis selginevad mõtted ja taastub reaalsustaju ning jälle meenuvad eesmärgid, mille jaoks me kogu keskkonna- ja looduskaitsehaldust üleüldse vajame.