Uudised

19. okt 2008

Parkide konverents "21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini"

Aega parkide konverentsist on merre voolanud juba kaks nädalat, kuid kiire elutempo ja kõike enda alla matva Keskkonnaministeeriumi allasutuste ohjeldamatu reformi jälgimine pole jätnud aega kirjutamiseks. Eks nõndaviisi on saanud ka mõtted selgineda.

1.-3. oktoobril toimus Eesti Maaülikooli Põllumajanduse- ja Keskkonnainstituudi korraldamisel esinduslik parkide konverents pealkirjaga 21. sajandi park Ida-Euroopas - varemetest uuestisünnini. Lisaks toimusid 4.-5. oktoobril väljasõidud erinevatesse parkidesse. Kuna siinkirjutaja ekskurseerimas ei käinud, siis räägin vaid kolmest esimesest päevast.

Pargid ühendavad arhitektuuri ja loodust, tehis- ja looduskeskkonda, muinsus- ja looduskaitset, minevikku ja tänapäeva, Eestit ja Euroopa kultuuri... Siinjuures pole keegi senini eriti selgitanud, et kuidas ikkagi pargimood Eesti- ja Liivimaale jõudis. Epi Tohvri ettekanne (Inglise park ei alga Eestis. Filantropiini mõju Eesti pargikunstile) Toomel Ajaloomuuseumi võlvide all, akna taga iidsete pargipuude kollased lehed, lõi kauni algusakordi kogu konverentsile ja tegi esimesi samme sel põneval teel. Siinjuures tahan rõhutada, et tegemist on tõesti esimeste sammudega Balti kubermangude ja Kesk-Euroopa vaheliste tihedate sidemete (taas)avastamisel - Jean-Jacques Rousseau Émile'st ja Johann Bernhard Basedow Elementarwerks'ist alates.

Järgmised konverentsipäevad kulgesid Eesti Maaülikooli järjekordse peahoone aulas.

Konverents keskendus ehk liigagi palju mõisaparkidele, mis on samas aga igati arusaadav, sest just see pargiliik viib meid kõige kaugematesse aegadesse. Tekkis tunne, et eestlane ei suuda veel 21. sajandi alguseski üheselt suhtuda meie ühisesse minevikku baltlastega, so baltisakslastega. Üha uuesti ja uuesti tõusis konverentsisaalis üles küsimus - kas mõisapargid ikka on juba muutunud meie omadeks? Kas see on meie kultuur ja meie ajalugu? Siinkirjutajale jäid need, eriti noorema põlve uurijate suust kõlanud kõhklused vähekene arusaamatuks ja isegi anakronistlikeks. Park kui välismaa - lisas õli tulle Mart Külvik. Siinkirjutajas tekkis seepeale hoopiski vastuoluline tunne: kui minu jaoks on ka park kodumaa, siis kas kõik, mis parki ümbritseb, on välismaa???

Ülle Tarkiainen (Mõisad Eesti asustuspildis 17. sajandil) rändas vanasse heasse Rootsi aega 17. sajandil, mil paljusid mõisasüdamed ehitama ja kujundama hakati. Sellest ajast on pärit hulgaliselt vähe uuritud allikmaterjali (muuhulgas maakaarte), mille põhjal annab edaspidigi põnevaid uurimusi kirjutada.

Heldur Sander (Puud mõisahaljastuses läbi aegade - mitmekesisus ja loodushoid) tõi muhedal moel kuulajate ette meie parkide liigirikkuse - ilma üleliigse pateetika ja romantikata. Siinkirjutajale avaldas muljet mitmete mõisaparkide reas seisnud mitmekesise taimestikuga Rohu mõisa park ja allee Laekvere vallas Lääne-Virumaal.

Siinjuures tahan välja tuua huvitava tendentsi. Aegade jooksul on jäänu mulje, et Liivimaad on Eestimaaga võrreldes palju rohkem uuritud - ilmselt on Liivimaa juurtega ajaloolasi meil lihtsalt rohkem. Kui Epi Tohvri rõhutas uute pargimoe- ja haridusvoolude esmast jõudmist Riiga ja mujale Liivimaale (muuhulgas Põltsamaale), siis Ülle Tarkiainen tõdes, et just Eestimaale kerkisid uhkemad häärberid ja moodsamad pargid. Vähemalt minu silmis on siin väikene vastuolu - ilmselt polnud ka Eestimaa ideede poolest mahajäänud kant. Kindlasti tasuks Eestimaa ajalooga rohkem tegeleda.

Nüüd vajab täpsustamist, millest üldse jutt käib - Eestimaa (keskusega Tallinnas) ja Liivimaa (keskusega Riias) all mõistetakse omaaegseid kubermange, millede suhet tänapäeva maakondadesse illustreerin väikese kaardiga (kubermangud 1897 ja maakonnad 2008). Liivimaa hõlmas ka Põhja-Lätit. Kaardil on märgitud kubermangud vaid tänapäeva Eesti piires.

Mõisaparkide käsitlemisel jäid mitmed kõnelejad hätta terminoloogiaga - mõistet mõis käsitleti kord mõisasüdame, kord peahoone (häärber), kord maastikukujundusliku objekti mõistes. Drastilisematel juhtudel käsitleti ühes ettekandes läbisegi mitut erinevat mõistet, mõiste sisu üldse täpsustamata. Mõis on keeruline mõiste ja terminoloogias tasub täpne olla! Vt ka portaali "Eesti mõisad".

Eestis on aga muidki parke - linnaparke, kalmistuparke, puiesteid ja esplanaade. Ehk sobib sellesse ritta ka puisniit kui talurahva park - viskas Hendrik Relve (Üle puisniidu metsast parki) õhku kinda. Peale Hendrik Relve laiendas parkide ringi aedadega John Watkins Inglismaalt (Paradiisi taastamine - mõtteid aedade taastamisest ja esitlemisest English Heritage'i viimase kümnendi praktikas) ja Pertti Pyhtilä Soomest/Eestist (Ajaloolised võõrliigid Soome parkides). Esimene peatus klassikalistel Inglise aedadel-parkidel, teine aga muuhulgas Soome rahvusluuletaja Johan Ludvig Runebergi ja tema abikaasa Fredrika Runebergi koduaial.

Sõnajärg jõudis kätte ka praktikutele. Urve Sinijärv (Parkide kui elavate kunstiteoste restaureerimine) rõhutas parkide kaitsmisel ja restaureerimisel kaitse-eesmärgist, juhtideest kinnipidamise olulisust. Üldjoontes on pargid arhitektuursed kogumid, mida pelgalt looduskaitsepõhimõtete järgi käsitleda ei saa. Samas aga, kui looduskaitseväärtused on olulised, tuleb ka neid arvestada.

Karin Bachmann (Raadi maastik. Lennuväljast muuseumiks) tõi sisse väga tänapäevase mõõtme - endise mõisapargi ja seda ümbritseva ala, mis vahepeal oli militaarmaastik, muutmine tänapäevaseks muuseumimaastikuks. Samas on muuseumi eesmärk peegeldada meie minevikku. Siinjuures tõi Karin Bachmann sisse üllatava mõiste - vaimne reostus. Esimesest ehmatusest toibudes mõjus just Raadi, aga mitte ainult, puhul selline lähenemine väga värskena. Ruumilises planeerimises on üllatavalt tihti eesmärgiks ju mingi kandi maine parandamine, vaimne puhastamine. Meil on palju endisi militaar- või ka kolhoosivaremete "parke", mida esmajoones vaimselt puhastama peaks.

Olev Suuder (Elu ja surm pargis. Varemete poeesia) aga vastupidiselt poetiseeris varemeid, kutsus üles neid säilitama. Parem vareme säilitamine kui laguneva hoone lammutamine, võiks lihtsustatult siinkohal resümeerida.

Mida kokkuvõtteks öelda? Ettekandjaid oli palju rohkem, kui käesolevas artiklis märkimist on leidnud. Samuti kohtuti kohvilauas kolleegidega, sobitati uusi tutvusi, vahetati mõtteid... Tegemist oli teedrajava ja ametkondlikke piire lõhkuva üritusega - loodame, et esimesele järgneb pikk rida pargikonverentse järgmistel aastakümnetel.

Eraldi tuleb aga ära märkida prof Juhan Maiste rolli kogu konverentsi kooshoidmisel ja suunamisel, samuti konverentsi algatamisel.

Aitäh korraldajaile!


Fotod ja kaart: Teet Koitjärv

8. okt 2008

Urmas Tartes: Kas keskkonnaminister valetab?

Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimehe Urmas Tartese järgnev artikkel on kirjutatud nädalapäevad tagasi.


29.09. avaldati e-õiguse portaalis http://eoigus.just.ee/ eelnõu projekt nimega "Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonna- ja looduskaitseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus". Avades faili, mis kannab nime eelnõu.pdf, loeme kahelt esimeselt realt järgmist: „Eelnõu, 02.09.2008“. Seega on tegemist on eelnõuga, mille koostamine on lõpetatud nimetatud kuupäevaga.

15.09. kohtusid keskkonnaminster ja kantsler Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (TA LKK), Eesti Looduseuurijate Seltsi (ELUS) ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) esindajatega, et arutada plaanitavaid reforme. Kohtumisel ütles minister, et keskkonnaministeeriumi töörühm on suvel palju töötanud ja välja on pakutud mitmeid reformivariante, mille vahel nüüd tuleb teha valik. Ettepanekud on oodatud ja otsuse tahaks teha septembri lõpuks, kuid mingit asjatut kiirustamist samuti pole vaja. Meie palvele saada täpsemaid alusmaterjale plaanitud muudatuste kohta öeldi, et neid veel pole ja väga palju detaile tuleb veel töö käigus täpsustada.

25.09. toimus ELUS ja TA LKK ühine koosolek, kus arutati looduskaitse reformikavadega seonduvaid küsimusi. Koosoleku lõppedes ootas meid ees keskkonnaministeeriumi pressiteade, et samal päeval toimunud valituse istungil kiideti ministeeriumi poolt esitatud reformikava heaks. Kusjuures informatsiooni, et nimetatud küsimus valitsuse istungi päevakorda võetakse, eelnevalt valitsuse briifinguruumis ei olnud. Tähendab, küsimuse otsustamisega hakkas miskipärast väga kiire.

Tulles tagasi eelnõu koostamise kuupäeva, 02.09.2008 juurde selgub, et 15.09. toimunud kohtumine oli vaid kaasamise immiteerimine juba varem siseringis tehtud otsuste läbisurumiseks. Täpne reformikava oli olemas juba 02.09. Rääkida siinkohal Aarhusi konventsiooni täitmisest oleks enesepett. Kas aga ministeeriumi töörühmad üldse sisulist tööd tegid, selles osas tekib pigem kahtlus. Kõige kahetsusväärsem on aga asjaolu, et TA LKK, ELUS ja EKO esindajatega kohtudes esitas minister meile teadlikult valeinformatsiooni väites, et täpsemaid taustamaterjale kavandatavate muudatuste kohta veel olemas pole. Rahvakeeles öeldakse selle kohta, et minister valetas.

On loomulik, et tekib küsimus: Miks looduskaitse reformi sellise kiirusega, varjatult ja suletud uste taga läbi surutakse? Seosed hakkavad paika loksuma, kui panna kõrvuti mõned faktid.

  1. Keskkonnaminister on oma suhtumist looduskaitsesse väljendanud suhtumisega Natura aladesse. 11.04.2007 ilmunud artikkel (
  2. http://arileht.ee/?uudised=381524) kandis pealkirja: „Tamkivi: Natura alad on ebaolulised“.
  3. Kiirustades ja salamisi saadakse 25.09.2008. valitsusele heakskiit keskkonnaministeeriumi väga kitsas siseringis valminud ja avalikkuse eest kiivalt varjatud reformikavale, mis muudab oluliselt looduskaitse korraldust.
  4. Ivar Puura analüüs looduskaitses reformi ja sealhulgas lähitulevikus planeeritud EL vahendite osas (vt.
  5. http://www.epl.ee/sartikkel/2270 ja http://www.epl.ee/sartikkel/2272) näitab, et kavandatava reformi tulemusel võib looduskaitse ilma jääda olulises osas eurotoetustest. Teisisõnu, niigi alafinantseeritud looduskaitse olulisus väheneb veelgi ja päris hästi toimima hakanud Riikliku Looduskaitsekeskuse haldussuutlikkus paisatakse taas reformisegadustesse.
Eeltoodut kokku võttes saab teha väga kahetsusväärse järelduse: looduskaitse kui arengu takistus on tarvis muuta kuulekaks käsutäitjaks ja kaasa aitajaks, et Eestis saaks täidetud püha eesmärk saavutada vähemalt viies edetabelikoht mingis riikide pingereas. Kui keegi ministeeriumist hakkab ütlema, et eelnõus olev kuupäev oli näpukas, siis siit tuleb lihtne järeldus, et ilmselt on ka ülejäänud reformimaterjal näpukaid täis või on kogu reform üks näpukas.

Urmas Tartes
Eesti TA Looduskaitse Komisjoni esimees

Pöördumine: Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik

Lp Eesti Vabariigi President
Lp Eesti Vabariigi Valitsus

Keskkonnaministeeriumi juhtkonna tegevus on keskkonna- ja riigivaenulik.


Allakirjutanud Eesti keskkonnaorganisatsioonid peavad keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust Eesti elanike heaolu, riigi majanduslikku olukorda ja demokraatlikku riigikorraldust kahjustavaks ning on keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna suhtes usalduse kaotanud.

Tulenevalt looduskaitse haldusreformi läbiviimise protsessist ja selle käigus selgunud asjaoludest oleme seisukohal, et keskkonnaministeeriumi juhtkonnal puudub pädevus ja usaldusväärsus ministeeriumi haldusala tegevuste juhtimiseks ja korraldamiseks. Nii avalikkusega suhtlemisel kui kohtumisel keskkonnaorganisatsioonidega on ministeeriumi juhtkond looduskaitse haldusreformi selgitamisel teadlikult loonud olukorrast vale ettekujutuse ja varjanud informatsiooni.

Keskkonnaorganisatsioonid ja ministeeriumi juhtkond peavad juba aastaid regulaarselt ümarlauakohtumisi, et arutada aktuaalseid keskkonnaküsimusi. Organisatsioonid ei näe hetkel põhjust kohtumisi jätkata, kui ministeeriumi juhtkond küsimustele ausa vastamise asemel informatsiooni varjab.

Keskkonnaministeeriumi praeguse juhtkonna tegevust on iseloomustanud hoolimatu suhtumine keskkonnaprobleemidesse ja kodanikuühiskonna põhimõtete eiramine. Praeguse looduskaitse haldussüsteemi reformimise kõrval võib näidetena esile tuua veel põlevkivi arengukava, RMK reformi, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise, GMO keskkonda viimise seaduse muutmise, mitmete kõrge looduskaitselise väärtusega alade kaitsestaatuse andmisega põhjendamatu venitamise (nt Ropka-Ihaste ja Suurupi kaitseala) jm.

Käesolevaga palume Vabariigi Valitsusel kuni alternatiivide teadmistepõhise analüüsini peatada puudulikult ettevalmistatud looduskaitsehalduse reformiga seotud seaduse-eelnõude menetlemine, saata need tagasi Keskkonnaministeeriumisse ning nõuda laiapõhjalist, eksperte kaasavat analüüsi ja arutelu.

Ühtlasi pöördume Vabariigi Presidendi poole abipalvega leida võimalus oma nõustajate ning vajadusel täiendavate akadeemiliste ekspertide ja loodushoidjate abiga kutsuda üles valitsust sisuliselt süvenema kavandatavate muudatuste riskidesse, toetades seeläbi haritlasi ja loodushoidjaid kodanikuühiskonna ja Eesti loodusressursside kaitsel.


Lugupidamisega,

Eesti Looduseuurijate Selts
Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon
Eesti Keskkonnaühenduste Koda

Info:

  • Marek Sammul 527 6204,
  • Urmas Tartes 506 4093


Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab üheksat keskkonnaorganisatsiooni:
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Säästva Eesti Instituut, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring.


Koopia:
  • keskkonnaminister Jaanus Tamkivi,
  • keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus